Marje Hansari Ajaveeb

Avaldus seoses Õllesummer-gate'iga

2011-07-01T07:02:00.000-07:00

Mõned päevad tagasi astus minu juurde ERRi ajakirjanik ja küsis kommentaari. Muidugi oli see, mis ma talle ütlesin, mõeldud naljana. Tagantjärele saan aru, et see nali ei olnud üldse õnnestunud.

Tuleval nädalal pean oma meeskonnaga võtma vastutuse kümnete tuhandete Õllesummeri külastajate ees. Mõistagi on praegune aeg pingeline ja stressirohke aeg. Tegin valeotsuse ja kahetsen seda.

Pole mingit kahetpidimõistmist, et Tallinna Lauluväljak on rajatud just laulupidude korraldamiseks. Ning kõigi Eesti kontserdikorraldajate jaoks on suur au sel väljakul oma kontserte korraldada.

Loodan et ülalöeldu on üheseltmõistetav ning saame nüüd kõik keskenduda Eesti rahva suurpeo nautimisele – kõigile neile, kellega kohtume laluväljakul, kui ka kõigile neile üle Eesti, kes saavad peost osa kodudes teleri ees.

Head laulupidu kogu Eestile!

Kõige suuremad karsklased on endised joodikud

2011-06-09T01:48:00.000-07:00

Tänane Postimees on avaldanud kurjustavad toonis uudise selle kohta, et Õllesummer teeb kingituse täisealiseks saavatele noortele. Millegipärast arvab ajaleht, et kutsume noori lauluväljakule läbustama. Postimees ei usu, et meie sooviks on hoopis festivali 18-aastaseks saamist koos teistega, kellel on samal ajal sünnipäev, tähistada.

Ma tean, et peaksin lähtuma poliitilisest korrektsusest, aga ma mõtlesin, et oleks värskendav vähemalt korra asju õigete nimedega nimetada.

Ma ei saa aru, miks valitseb suhtumises alkoholi tarbimisse selline silmakirjalikkus. Võin mürki võtta, et valdav enamik eestlasi joob mõõdukates kogustes õlut nii suvel kui talvel, nii kodus kui ka avalikel üritustel.

Mõned aastad tagasi viis Eesti Õlletootjate Liit läbi uuringu, mis selgitas välja, et eestlased peavad õlut Eesti rahvusjoogiks.

Ma vabandan ette, kui ma paljastan mingi kohutava saladuse, aga Õllesummeri korraldajana tean, et suured õllesõbrad on ka väga paljud Eesti ajakirjanikud, reareporteritest kuni üle Eesti tuntud toimetajateni. Aga ometi puhkeb õlle joomisest avalikult rääkides mingi täiesti arusaamatu karskushüsteeria – kõik teevad nägu, et pole kunagi õlut joonud ega kavatse seda ka tulevikus teha.

Asi on läinud koguni nii absurdseks, et mõned aastad tagasi pidas ühe õllefirma pressiesindaja vajalikuks avalikkusele seletada, et nende firma võitleb hoopis selle nimel, et inimesed vähem alkoholi tarbiksid. Jah, muidugi!

Kindlasti on nii õlletootjad kui ka Õllesummer huvitatud sellest, et õlut joodaks vastutustundlikes kogustes ning et alaealistel puuduks sellele ligipääs. Võib-olla ma olen ainus, kes ei häbene seda Eestis avalikult tunnistada, kuid minu meelest võib täisealine inimene alkoholi tarbida küll. Julgen teha lausa nii radikaalse avalduse, kui väita, et suurem osa neist tunneb sellest ka mõnu ja oskab suurepäraselt alkoholi tarbida nii, et see tema muud elu ei sega ja tervist ei riku. Pigem väidan, et enamik täiskarsklasi on need, kel on kunagi olnud raskusi piiri pidamisega. Ning kõige suuremad karsklased on endised joodikud.

Õlle joomine on ehteestlaslik traditsioon. Me oleme õigusega uhked oma õlletootmise pikaajaliste traditsioonide ning Eesti õlude kõrge kvaliteedi ja suurepäraste maitseomaduste üle. See on üks väheseid kaupu, mis ekspordib end praktiliselt ise.

Ma ei oska seda kuidagi teisti nimetada kui kadeduseks ja õeluseks, mis sunnib nägema halba selles, kui teistel on hea. Ma olen kindel, et meil saab koos teiste värskete 18-aastastega olema väga lõbus sünnipäevapidu. Kutsun kõiki sellest osa saama!

Märkmeid äsjalõppenud Õllesummerist

2010-07-19T02:04:00.000-07:00

Tere kõigile!

Tahan kõigepealt tänada kõiki neid, kes külastasid tänavust festivali. Paistab, et viimasel päeval õnnestuski ületada kõigi aegade ühe päeva publikurekord.

Sellist järjekorda festivali väravate taga veel enne uste avamist ja festivali algust, nagu laupäeval, pole mina 17 aasta jooksul varem näinud.

Õllesummer lõppeb, Mika kontsert kohe tulemas

Väga tahaks öelda, et korraldajate jaoks on nüüd suurem töö tehtud, kuid tegelikult tuleb veel kõvasti vaeva näha, et festival kenasti maha võtta ja kokku pakkida. Pealegi, sama meeskonnaga oleme seotud ka 3. augustil lauluväljakul toimuva karismaatilise Mika kontserdi korraldusega. Seega – meile ei mingit puhkust, mitte enne kui kiirelt superstaaristaatusesse tõusnud Mika Eestimaa tolmu oma jalgelt pühib.

Aga tagasi Õllesummeri juurde.

Muudatused on omaks võetud

Oleme viimastel aastatel teinud tasapisi mõningaid muudatusi, mille puhul on meil olnud sisemine veendumus, et need vastavad publiku ootustele. Samas, ega sa tegelikult kunagi ei tea, enne kui näed, kuidas inimesed ka päriselt ühe või teise uuenduse omaks võtavad.

Selle aasta üheks suuremaks uuenduseks oli festivali uus toimumisaeg. Kui varasemad Õllesummerid on toimunud juuli esimesel täisnädalal, siis sel aastal algas Summer harjunud ajast pisut hiljem, juuli keskpaigas.

Ilmaga vedas meeletult

Paistab, et see aeg sobib inimestele isegi paremini. Ning ka ilmaga vedas meil tohutult. Nädalal, mil Õllesummer oleks vana tava kohaselt toimunud, oli kuumalaine just alanud, kujutan ette, et väga paljud oleks pigem eelistanud olla ükskõik kus mujal kui rahvarohkel muusikafestivalil.

Kuid Õllesummeri nädalaks sadas juba esimest korda hoovihma, temperatuur langes mõned kraadid ja festivali ajal oli pigem Eesti kohta harjumatult meeldiv suveilm, mitte enam selline talumatu põrgukuumus, nagu nädal varem.

Usun, et sedavõrd suure festivali puhul ei ole tark teha liiga järske liigutusi. Liigume sammhaaval, tasa ja targu, andes inimestele aega harjuda.

Eesti artistid jäävad, rahvusvahelisi tuleb juurde

See kehtib ka programmi kohta. Näeme, et festivali viimastel aastatel võetud suund tuua Eestisse põnevaid ja hetkel aktuaalseid välisartiste on end kõigiti õigustanud.

Esmalt Franz Ferdinand, siis Moby ning sel aastal Calvin Harris, HIM ja Scissors Sisters – liigume sinnapoole, et Summer figureerib Euroopa nõutuimate artistide tuurikalendrites.

Samas jätkame kindlasti ka oma kodumaiste artistide erikontsertide korraldamist. Õllesummer oli, on ja jääb suurimaks Eesti muusika festivaliks. Rahvusvaheline osa täiendab seda, mitte ei asenda.

Usun, et me kõik võime tänavuse festivaliga rahule jääda – nii publik kui osalejad, esinejad ja korraldajad.

Vahel tundub, et liiga palju räägitakse sellest, kui palju inimesi Õllesummeril käis või ühel või teisel kontserdil lava ees kohad sisse võttis. Tegelikult on ju tähtis muu – see, et need inimesed, kes tulevad, saaksid just sellise elamuse, nagu nad ootavad. Et igaüks leiaks Summerilt midagi, mida kuulata, vaadata või teha. Meie eesmärk pole ju maksimaalselt pileteid müüa või aina kasvada, vaid ikka paremini meelt lahutada.

Tänusõnad

Ning lõpetuseks tahangi tänada kõiki neid, kes osalesid viimase 12 kuu jooksul 2010. aasta festivali ettevalmistamisel. Neid inimesi on kokku tuhandeid, kellest ühe väikese osa moodustavad aastaringselt festivali korraldusega seotud inimesed.

Tänan kõiki artiste, nende esindajaid, kõiki festivali tehnilise teenindamisega seotud inimesi, kes vastutavad heli, valguse ja palju muu olulise eest.

Tänan kõiki festivalil osalevaid ettevõtteid ja koostööpartnereid, kelleta seda festivali ei oleks võimalik korraldada.

Kõige enam tänan aga kõiki neid inimesi, kes tänavusest festivalist osa võtsid, kes on osa võtnud varasemate aastate festivalidest ja kellega – ma loodan! – me kohtume juba juulis 2011.

Parimate soovidega,

Marje

Kas töötaja võib blogipidamise eest koondada?

2010-07-06T05:08:00.000-07:00

Tänasest Eesti Päevalehest leidsin artikli, mis räägib ühe töötaja koondamisest seetõttu, et pidas blogi. Nagu kirjutab EPL, koondati töötaja sellepärast, et ta pidas pseudonüümi all blogi, milles kritiseeris oma töökeskkonda ja ülemusi.

Samas artiklis avaldab Advokaadibüroo Lepik ja Luhaäär jurist Pirkko-Liis Harkmaa arvamust, et sellisel põhjusel koondamine pole õiguspärane.

Mis mina sellest arvan?

Et asjasse selgust tuua tuleb esmalt muidugi vaadata töölepingu seadust.

Selle paragrahv 15 sätestab töötaja peamised kohustused ning sellest leiab üsna mitu punkti, mille rikkumisena võiks töökaaslaste avalikku kritiseerimist käsitleda.

Näiteks ütleb punkt 5, et töötaja “hoidub tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustusi täita” – võib ju väita, et paratamatult on oma töökohustuste täitmisel takistuseks teadmine, et hiljem võib oma töökohustusi täites tehtu kohta ühepoolses ja võimalik, et mitte kõige soodsamas tõlgenduses lugeda avalikust internetist.

Punkt 6 kohustab tegema koostööd teiste töötajatega, millele taas nende tagaselja anonüümselt või mitte kritiseerimine kindlasti kaasa ei aita. Koostöö eelduseks on ka usaldus.

Kui eelöeldu on tõlgendamise küsimus, siis paistab antud kontekstis kõige täpsemalt probleemi tuuma tabav punkt 9, mis ütleb sõna-sõnalt järgmist: “[Töötaja] hoidub tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu.”

Kui blogi tõepoolest sisaldas kriitikat oma töökaaslaste aadressil, siis mõistagi kahjustab see tööandja mainet ning põhjustab sellest tulenevalt ka klientide ja partnerite usaldamatust tööandja vastu.

Kui aga lugeda seaduse paragrahvi 28, mis sätestab tööandja kohustused, siis seadus lausa kohustab tööandjat sellises olukorras sekkuma.

Nimelt punkt 6 – selle kohaselt peab tööandja tagama töötajatele töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused. Kriitika avalikus internetis on päris kindlasti stressi tekitav tegur nende töötajate suhtes, kellele kriitika on suunatud ning tööandja on kohustatud oma töötajaid sellise ohu eest kaitsma.

Nüüd aga töösuhte lõpetamisest. Artiklis räägitakse koondamisest, sellest ei saa aru, mis alusel on töösuhe lõpetatud. Kui aga vaadata seadust, siis sellises olukorras, kui asjaolud on tõesti sellised, nagu Eesti Päevaleht kirjeldab, pakub see töösuhte lõpetamise aluseks paragrahvi 88, mis sätestab tingimused, mil tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval põhjusel.

Põhjused töölepingu ülesütlemiseks on antud kaasuse puhul enam kui küll

Töölepingu võib sellisel juhul üles öelda, kui töötaja “on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi” – nagu artiklis öeldakse, palus tööandja esmalt blogi sulgeda, mida mina käsitleksin küll kõigiti mõistliku korraldusena.

Töölepingu ülesütlemise aluseks on ka töötaja tegu, mis on põhjustanud “usalduse kaotuse töötaja vastu”. Kuidas ikka usaldada inimest, kes peale tööd või töö ajal tegeleb ettevõttes toimuva avaliku kritiseerimisega?

Ning lõpetuseks võib töölepingu sel alusel üles öelda, kui töötaja oma tegevusega on põhjustanud “kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu”, mida sellise teabe avaldamine kahtlemata on.

Muidugi, on keeruline anda hinnanguid, teades vaid seda, mida kirjutab Eesti Päevaleht, kui aga kõik kirjapandu tõele vastab, kahtlustan, et alus töösuhte lõpetamiseks on olemas ning kui töösuhe lõpetati õigel alusel, siis vaevalt, et töötaja suudaks ka kohut vastupidises veenda.

Kui aga jätta kõrvale asja juriidiline sisu ja anda hetkeks moraalseid hinnanguid – eks kõigil inimestel on vajadus kuidagiviisi pingeid maandada ja selles, et perekonnas, tuttavate ja sõpradega võidakse rääkida ka tööl toimuvast ning seda kriitilises võtmes, pole midagi uut.

Küsimus on antud juhul selles, et seda on tehtud avalikult, mida ei saa küll teisiti kui ebalojaalsusena käsitleda.

Küsin nii – kas elaksite koos naise või mehega, kes peaks teie seljataga blogi, kus avaldaks teie kohta kriitilisi märkusi? Isegi kui ta teeks seda anonüümselt? Ja mis anonüümsusest on jutt, kui teie teate, kellega on tegu.

Seega, mida teeksin mina töötajaga, kes peaks ettevõtte mainet kahjustavad avalikku veebipäevikut? Usun, et teeksin samamoodi, kui tegi EPL-i artiklis mainitud naise tööandja.

Staaridele kodumajutust ei paku. Kahju!

2010-06-22T04:14:00.000-07:00

Sel nädalal tuli minu jaoks kurb uudis. Nimelt leidus Tallinnas siiski üks rõduga tuba viietärnihotellis, mida nõudis oma raideris HIM, ja sellega langes ära minu lootus, et Ville Valo ja Co õnnestub endale koju majutada.

Selgus, et alati ei olegi sobiva numbritoa leidmine nii lihtne. Viietärnihotelle Tallinnas nagu on, aga rõdudega tube neis mitte. Kuid just selline oli HIM-i soov. Alul tundus see ülesanne lootusetuna, kuid otsisime ja leidsime.

Küll mitte päris sellise rõduga, nagu me (ja ilmselt enamik inimesi) oleme harjunud rõdu all silmas pidama, vaid Prantsuse rõduga, mis tegelikult tähendab suurt piklikku aknet või siis võib seda nii ette kujutada, et akna asemel on seinas uks.

Tegime sellest viietärniuksest pildi, saatsime bändi mänedžeridele. Saime vastuse, et sobib ja broneerisime toa ära.

Kuni seda hotellituba otsiti, oli mul lootus, et ehk ei leita. Oleksin hea meelega ühe maailma kõige kuumema rokkbändi enda juurde koju majutanud. Mul on kodus rõdu küll, tegelikult lausa mitu rõdu, peale selle veel ka aed ja merevaade. Ümberringi mets, linnud laulavad – lilled, päikesepaiste, heinamaa...

Ka on mul kaks koera, kes saanuksid suurepäraselt hakkama ligitikkuvate tüdrukutega….

Ja mina…, tegelikult ma juba harjutasin hommikust pannkookide küpsetamist…..

Jah, Ville Valol & Co-l oleks minu kodumajutuses kindlasti hea olnud, kuigi ka hotellituba, mille neile lõpuks leidsime, on väga kena ja ilus.

Pudenev sammas ja ametkondlik vastutus

2010-06-09T03:15:00.000-07:00

Esmaspäeval tööle tulles avastasin, et kogu Eesti jälgib hinge kinni hoides Vabadussõja võidusamba ümber toimuvat – või õigemini langevat. Häälekamad, kes on tüdinenud pidevatest jamadest, nõuavad asjasse puutuva ministri tagasiastumist. Miks keegi ei räägi ametnikest, kes ministrile otsused allakirjastamiseks lauale panid?

Sambast on kaitseministeeriumile kujunenud õudusunenägu, mis ei taha kuidagi lõppeda. Keeruline on kõrvalseisjana hinnata, kes on tegelikult süüdi – kas samba ehitajad või projekteerijad või hoopis tehnilise poole eest vastutanud ametnikud.

Kindlasti on vastutus ka asja poliitiliselt vedanud ministril, kes tegijaid tagant utsitas ja kuulduste kohaselt ka kiirustama sundis. Kuid see, kas minister astub või ei astu tagasi ei muuda midagi kogu sambaloos. Ainult avalik arvamus saab pisut rahustatud. Kui aga minister peabki selle tõttu ametist lahkuma – kas poleks siis õige, et lahkuksid ka kõik need, kes sambaehitust ministeeriumis koordineerisid, aga on praegu jäänud varju?

Kui tõmmata paralleele eraettevõtlusega, siis kindlasti võiks selline jama lõppeda tegevjuhile (minister) koha kaotusega. Kuid päris kindlasti võtaks uus juht esimese asjana ette ka muudatused juhtimismeeskonnas ning võimalik, et ka projektiga otseselt kokku puutunud töötajate seas, sõltuvalt sellest, kes ja mille eest vastutas.

Oleks kujuteldamatu, et tegevjuht saaks kinga, uus pandaks ametisse, kuid käki keeranud seltskond istuks mõnusalt oma kohtadel edasi...

Avalikus sektoris paistab olevat nii, et need, kes otsused ette valmistasid ja ministri lauale panid, töötavad mõnusasti oma kabinettides edasi, nagu polekski midagi juhtunud.

Ametkondlik vastutus on midagi, millest Eestis väga ei räägita

Kui Kultuurkapitali juht varastas miljoneid kroone kultuuriraha, siis astus toonane kultuuriminister Signe Kivi tagasi – aga need kümned ametnikud kultuuriministeeriumis, kes palju otsesemalt vastutasid kultuurkapitali rahaasjade üle järelvalve teostamise eest, ei astunud muidugi kuhugi ning on tänaseks ilmselt ametikõrgendust ja palka juurde saanud.

Kui mõnda aega tagasi selgus, et riik on hilinenud puuetega inimestele toetuste maksmisega, siis astus avalikkuse survel tagasi minister, kuid need sotsiaalministeeriumi ametnikud, kes reaalselt kogu teemaga tegelesid, jäid ikka paigale. Ja nende kätt on tunda – digiretsepti käivitamine takerdus ju taas “infosüsteemide puudujääkidesse”.

Tuleme tagasi samba juurde, mis Vabaduse väljakul uhkelt seismise asemel vilgub, kustub ja siis hoopis tükkis pudema on hakanud. Olgu, ministri poliitilised oponendid nõuavad ministri pead – aga mis sellest muutub? Vaevalt, et riik kõik kulutatud summad tagasi suudab nõuda, kuigi seda peaks kindlasti püüdma teha.

Aga kuidas edasi?

Variante on ju kaks. Püüda praegune sammas kuidagi töökorda saada või siis leppida, et projekt ebaõnnestus, kanda kulud korstnasse ja alustada otsast peale. Mis see tähendab, kas uuest ideekonkursist või uuest materjalivalikust – eelistades sel korral lihtsamaid lahendusi, mis meie talupojamõistusele oleksid haaratavad ja mille üle Eesti ametnikud suudaksid ka järelvalvet teostada.

Kuid seda on mõistagi poliitiliselt keeruline teha. Tunnistada, et sai tehtud enam kui 100 miljonit krooni maksma läinud viga ja pole muud peale hakata kui kurvalt pead vangutada.

Eesti on selliseid vigu ka varem teinud. 1990. aastatel ostsime relvi, millest osa ei tulistanud. Eesti Panga juhtkond kaotas ükskord ära kümmekond miljonit USA dollarit Eesti maksumaksjate raha, millest vaid osa on õnnestunud tagasi saada. Kui uskuda ajakirjandust, siis igal aastal läheb prognoositust kallimaks maksma ja üle tähtaja mitmeid suuremaid ja väiksemaid riigihankeid. Kokku ilmselt märkimisväärselt suuremas summas, kui on kallinenud absoluutarvudes monument linna keskväljakul.

Sambast, mis püstitati Eesti vabadussõja mälestuseks, on kahjuks saanud veel ka sümbol Eesti madalale haldussuutlikkusele, riigiametnike rumalusele ja pealiskaudsusele – ning kui järeldusi ei tehta, siis ka täielikule karistamatusele. Ärme unusta, et need, kes tellivad riigile lagunevaid sambaid, tellivad meie sõduritele ka püsse ja haubitsaid.

Õllesummeri tegelik kapten

2010-05-20T06:26:00.000-07:00

Kus on Tarmo Tuvike?

Möödunud nädala neljapäeval avaldas Delfi majandusrubriigis uudise “Õllesummeri korraldaja hävis rahaturgudel”. Delfi majandustoimetuse töötajad olid lugenud meie möödunud aasta majandusaruannet ning saanud sealt teada, et kaotasime finantsturgudel raha.

Otsustasime, et peame sellele siiski vastama, et inimestele ei jääks muljet, et Õllesummeri korraldajad on sattunud mingisugustesse raskustesse. Samal päeval ilmus niisiis uudis “Õllesummer tegutseb edukalt”.

Oma vastuses Delfile kirjutasin, et sügavast masust hoolimata oli möödunudaastane festival edukas ning usume ka tänavuse festivali edusse.

Asi on nimelt selles, et meid ei mõjuta niivõrd ilm, valitsus ega masu, vaid see, kuidas need inimesed, kes festivali korraldavad, suudavad toime tulla ka keerulistes olukordades.

Ja ega siis mittemasuaeg lihtsam ole. Majandustõusu ajal korraldati Eestis igal suvepäeval vist korraga nelja-viit üritust, konkurents oli palju tigedam. Mingis mõttes on nüüd isegi lihtsam.

Neid uudiseid mõned päevad hiljem lugedes tabasin end mõttelt, et pealkiri “Õllesummeri korraldaja hävis rahaturgudel” pole tegelikult päriselt täpne, kuigi on iseenesest nagu faktiliselt õige.

Küsimus on selles, kes tegelikult on Õllesummeri korraldaja?

Õllesummeri tegelik väärtus on see meeskond, kes igal aastal seda festivali ette valmistab ja läbi viib, need konkreetsed inimesed, kes seda teevad ja nendevaheline loominguline sünergia.

Kõik sõltub meeskonnast. Seda pole võimalik millegagi asendada. Anna maailma parim paat lollide kätte ja nad sõidavad sellele ka tuulevaikuses ja peegelsiledal merel augu külge.

Omal moel on kõik nende 17 aasta jooksul Õllesummeri korraldamises kaasa löönud inimesed seda festivali kujundanud – mõni vähem, mõni rohkem. Üks paradokse on see, et tihti pole mistahes valdkonnas tõelised tegijad avalikkusele sedavõrd tuntud kui teised, kõrvalisemad. Nii on ka meie puhul.

Minu nimi käib vahel meediast läbi, meie pressiesindaja oma samuti, kuid samas ei ole keegi tähelegi pannud, et Õllesummerit korraldaval osaühingul on kaks omanikku ja kaks juhatuse liiget – Marje Hansar ja Tarmo Tuvike.

Festivali kodulehel on kirjas, et Tarmo on Summeri turundusjuht. Selles mõttes on õige, et turundus on üks nendest valdkondadest, millega ta tegeleb. Kuid nimetus “turundusjuht” ei kanna endas kaugeltki ammendavat sisu Tarmo panusest festivali toimumisse.

Ühe meelelahutussündmuse puhul kuulubki praktiliselt kõik turunduse alla – müük, suhted koostööpartneritega, programm, aga ka reklaam ja kogu muu kommunikatsioon. Kuid veel enam on turunduse osa, või siis vastupidi, turundus ise osa mingist laiemast ideoloogiast või filosoofiast, millest lähtudes ühte üritust – suurt või väikest – korraldatakse.

Staarid toob Tuvi(ke), mitte kurg

Kui rääkida kitsalt reklaamikampaaniatest, mis on viimase 12 aasta jooksul tehtud, siis need on muidugi Tarmo töö algusest lõpuni.

Seega, kui aus olla, on Tarmo Õllesummeri tegelik kapten. Ja ma tahaksin sellel pikemalt peatuda.

Nende aastate jooksul on Summeri kohta liikunud väga erinevaid kuulujutte ja müüte. Alates sellest, kuidas festival on tõeline rahamasin, mis toob igal aastal sisse meeletuid rahasummasid, kuni paljude väiksemate asjadeni välja.

Üks küsimusi, mida viimasel ajal üha sagedamini küsitakse, on: kes meile toob neid nimekaid välisartiste, kes viimastel aastatel on meie pealaval esinenud? Huvitav, mida inimesed silmas peavad? Tõesti, see ei ole toonekurg, kes meile välisartiste toob!

Välisartistidega tegeleb meeskonnas samuti Tarmo.

Ta on seda festivali korraldanud tänaseks juba 12 aastat. Esimese tõsise välisesineja Franz Ferdinandi tõi 2008. aastal Õllesummerile just tema. Möödunud aastal tõi ta Moby ja sel aastal on tema teene ka see, et meil esinevad HIM, Calvin Harris ja Scissors Sisters.

Just Tarmo on üles ehitanud meie suhted rahvusvaheliste artistide esindajate, agentide ja mänedžeridega, kes vahendavad tõelisi superstaare. Superstaare, kes just sel suvel on Euroopa festivalide peaesinejad. Tegemist on keeruliste isiksuste, keerulise äri ja keeruliste läbirääkimistega.

Kui olla lõpuni aus, siis pole Õllesummeri sellises suunas arendamine üldse minu teene. Tarmo pakkus selle kursi välja ja tema on aastaid ja aastaid selle nimel tööd teinud, et Õllesmmerist saaks tõsiselt võetav rahvusvahelisel tasemel sündmus. Sinnapoole me aasta-aastalt liigumegi.

Tarmo on selle festivali kallal kõige kauem ja kõige rohkem tööd teinud. Ning nii huvitav, kui see ka ei ole – on jäänud seda tehes teadlikult varju. Samal ajal kui lugematu hulk inimesi on tema loorberitel puhanud.

Kusjuures, erinevalt võib-olla paljudest teistest kontserdikorraldajatest Eestis või mujal maailmas, kelle töö üheks meeldivaks osaks on koos maailmanimega staariga tehtav foto lennujaamas või lava taga, mis hiljem seinale riputada, on Tarmo saatnud lennujaama mõne oma kolleegi, eelistades ise vastu võtta hoopis bändide road crew liikmeid.

Siinjuures ei saa unustada ka kõiki neid Eesti artistidega tehtud erikontserte, mis on Õllesummeril läbi aastate toimunud.

Jah, mõned neist on artistid ise kokku pannud, valdava enamuse aga oleme ise oma köögis valmis keetnud. Rujaleidja, ABBA laulude kontsert, Jaak Joala laulude kontsert, biitlite muusika kontsert ja lugematud teised on tema töö.

Kui kokku lugeda, siis on neid kontserte läbi aastate külastanud sajad ja sajad tuhanded inimesed. Kusjuures see teebki asja huvitavaks. Tegemist on üritusega, mis pole ühekordne sähvatus, nagu on olnud üleilmse tuntusega artistide esinemised lauluväljakul, vaid sündmusega, mis toimub igal suvel aastast aastasse.

Vahel me unustame, kui tähtsad on meile sõbrad

Sellepärast ma ütlengi, et Tarmo Tuvike on Summeri tegelik kapten. Ilma temata ma seda festivali korraldada ei oskaks ega ausalt öelda tahakski.

Väga tihti ei oska me inimesi, kes on meie kõrval ja meie lähedal, piisavalt meeles pidada. Nii lihtne on hakata võtma nii nende sõprust kui kõike nende antavat oma elus enesestmõistetavana.

Me teame seda väga hästi, aga nii tihti ikkagi unustame.

Ma arvan, et me kõik peaksime oma tänulikkust inimestele endi ümber, kes pole ainult head kolleegid, vaid ka lähedased ja head sõbrad, rohkem välja näitama ja sagedamini tänama kõige selle eest, mis nad meile iga päev annavad. Ning hoolitsema selle eest, et annaksime ise sama palju vastu.

Nagu ma ütlesin – lõpuks on ikkagi tähtsad vaid inimesed, mitte osaühingud või aktsiate hinnad või mis tahes.

Mina olen alati soovinud suurepäraseid inimesi oma ellu, kelle sõpruse eest ma oleksin iga päev tänulik, oleksin iga päev õnnelik ja oleksin iga päev uhke.

Jah, selline sõber, selline inimene minu läheduses on. Summeri tegelik kapten – Tarmo Tuvike.

Minu tähelepanekuid Eesti seltskonnaelust

2010-05-11T07:20:00.000-07:00

Eesti seltskonnaelu sai alguse juba üsna pea pärast Eesti iseseisvumise taastamist 1991. aastal. Enelin Meius korraldas siis aastalõpuvastuvõtte, kuhu kogunes Eesti koorekiht, varakapitalistliku riigi rikkad ja ilusad. Seda näidati televiisoris ning inimesed vaatasid seda uut fenomeni väga suure huviga. Paljud sõimasid kohaletulnuid tõusikuteks ja uusrikasteks, mida neist paljud ka olid...

Kui neid aastalõpupidusid nüüd uuesti näidata, siis paistaks see kõik ilmselt välja kui komöödia. Naljakad inimesed naljakates kostüümides.

Kui aga võrrelda tänast aega 20 aasta taguse ajaga, on seltskond kui nähtus muutunud tublisti mitmekihilisemaks. Tõsiseid ärimehi, neid, kes arvestatavaid rahasummasid liigutavad, enam nn seltskonnaüritustel ei näe. Neil on oma peod ja üritused.

Samuti ei näe seltskonnaüritustel neid muusikuid, näitlejaid, lavastajaid ja teisi kultuuritegelasi, kes ei soovi mingil juhul endale tõmmata kollase meedia tähelepanu ja tahavad säilitada oma tõsiselt võetavust.

Nagu kõikjal mujal, on ka Eestis välja kujunenud oma “seltskonnatähed” – inimesed, kes on tuntud peamiselt selle poolest, et nad on tuntud. Mis nad täpselt teevad, mis asja täpselt ajavad – ei tea keegi. Ja ega päriselt huvita ka.

Iga nädal toimub üsna mitu seltskonnaüritust. Mõned nädalad tagasi näiteks ühe õhtu jooksul Ott Leplandi uue plaadi esitlus, Birgit Varjuni kontsert ning uue ööklubi CatHouse avamispidu.

Need mõnikümmend tuntud inimest, kes meil Eestis on ja kes enamikel seltskonnaüritustel käivad, pidid ühe õhtuga jõudma kolme kohta. Enamik jõudiski. Võib-olla oleks korraldajatest olnud mõistlik panna peokohtade vahel käima bussiühendus, et transportida VIP-e ja neid saatvaid fotograafe?

Rääkides fotograafidest – võib-olla ma eksin, aga minu meelest on neid igal üritusel aina rohkem. Mõni aeg tagasi pressiüritustel oli enam-vähem teada, kes on mis väljaande esindaja. Ka nüüd peaks olema lihtne, sest meil on vaid mõned meelelahutuselu portaalid ja paar ajakirja. Kuid fotograafe on seltskonnaüritustel palju rohkem. Ning mina küll ei tea, kelle jaoks nad pildistavad ja kes nad on.

Küsida ka ei saa. Erinevalt aastatetagusest ajast, kus fotograafid "Tere" ütlesid või lausa küsisid luba, et kedagi pildistada, tegutsetakse tänapäeval kiiresti ja professionaalselt. Korraks sähvivad välklambid ja läinud järjekordne piltnik ongi – ei tere-t, ei head-aega. Natuke nagu snaiperid sõjakoldes.

Muutunud on ka üritused ise, seda eriti viimastel aastatel. MASU annab siingi tunda ja kuidas veel. Samal ajal lähevad pidude kutsed ning pressiteated aina suurejoonelisemaks. Kõik üritused reklaamitakse välja kui kõige-kõige-kõige: glamuursemad, enneolematumad, seksikamad, erakordsemad, ainulaadsemad jne.

Mis tegelikult toimub?

Tegelikult jätkub enamikel üritustel programmi umbes viieks minutiks. Esineb üks esineja, kes laulab ühe laulu. Või siis esineb mõni tantsutrupp. Eriti populaarseks on muutunud kõikvõimalikud pesumoe show'd, mis ilmselt on mõeldud selleks, et nendel samadel eelmainitud fotgraafidel oleks midagi peale seltskonnainimeste pildistada.

Võimalik, et sellised galeriid saavad hiljem portaalides palju klikke. Aga vahel küll aru ei saa, kuidas need pesuväel tüdrukud konkreetse ürituse eesmärgi ja mõttega kokku lähevad.

Õnnestunud ürituse korraldamine tähendab, et tuleb pöörata tähelepanu paljudele üksikasjadele. Näiteks ühel hiljutisel “ahvatleval”, “võrgutaval” ja “sensuaalsel” üritusel esines väga hea tantsutrupp, kuid kogu lubatud sensuaalsus ja ja ahvatlus jäi nägemata, sest tantsijad esinesid peaaegu pilkases pimeduses. Kas keegi ei olnud mõelnud selle peale, et artiste võiks kuidagi ka valgustada või ei raatsitud paari prožektori peale raha kulutada.

Või siis laulab mõni muusik, keda aga keegi peale tema enda ei kuule, seega ka tähele ei pane. Kutsutud seltskond on vahepeal tasuta pakutud kokteilidest tuju heaks tuuninud ja ei pane kitarriga rahvakunstnikku enam tähelegi.

Rääkides pakutavatest jookidest – mind paneb alati imestama, miks ei võidaks nendel üritustel pakkuda lihtsaid asju – vett näiteks? Miks peab külalisi tingimata “üllatama” ei-tea-millistest keemilistest ühenditest kokku segatud kokteilidega, mille joomise järel ilmselt inimesed pimedas helendavad.

Teine tähelepanek on see, et ilmselt on kuhugi turundajate kavadesse sisse jäänud rida üritused ja neid peab maksku, mis maksab ikka mõne aja tagant korraldama. Isegi kui põhjus selleks tuleb otsida või leiutada.

Ülemöödunud nädalal näiteks avas taas uksed Lounge 8, üritus oli välja reklaamitud kui uuenenud Lounge 8 avamine. Midagi oli seal tõesti ka ümber ehitatud – üks või kaks vaheseina vist ära võetud ning seintele riputatud üks tumepunane kangas. Aga muu oli kõik sama – sama mööbel seisis sama koha peal.

Kusjuures pidu ise oli tore, lihtsalt seltskond arutas, milles siis ikkagi nüüd see uudsus seisneb.

Kõige märgatavam uuendus oli Olga Makina väga ilus ja värviline näitus seintel. Ning seda kõik siis imetlesidki, sel ajal kui Lounge 8 ettekandjad kangelaslikult, kuid pisut meeleheitele aetuna püüdsid valmistada kokteile sadadele kohaletulnud inimestele. Ei õnnestunud.

Paljud üritused õnnestuksid palju paremini, kui korraldajad mõtleksid pisut lihtsamini. Võtaksid endale jõukohaseid ülesandeid ja hoolitseksid eeskätt selle eest, et inimestel, keda nad kutsuvad, oleks hea ja muretu olla ja et see “ kõige-kõige-kõige “, mis külalistele eelnevalt lubati, ka kuidagi välja paistaks. Ega siis päris kõik kutsutud “seltskonnatähed” ainult tasuta alkoholi saamiseks kohale ei tule!

Iseasi, milline on üldse üritusekorraldajate eesmärk. On leitud koosmeel nende vahel, kes tahavad pildistada ja nende vahel, kes soovivad tasuta drinki ja pildile. Esimesed ja viimased koondatakse mõneks tunniks ühte kohta, tehakse pildid ära, riputatakse mõnda portaali üles ja kõik on rahul.

Ning paistab, et lõbus on ka nendel inimestel, kes hiljem pilte vaatavad ja armastavad internetis kommentaare kirjutada. Teemat, kas väikeses Eestis üldse ikka on staare, arutatakse väsimatult nädalast nädalasse.

Kuidas nad üldse tegid seda Woodstocki festivali ilma interneti ja mobiiltelefonita?

2010-04-09T06:44:00.000-07:00

(Pilt: last.fm)

Eelmisel neljapäeval tuli üks meie juhatuse liikmetest tööle, väga tõsine ilme ees, ja ütles, et tahab minuga rääkida. Tema jutust selgus, et ta oli unustanud oma laptopi, kus sees kogu Summeriga seotud info – konfidentsiaalsed meilivahetused kõigi meie välisartistide agentidega, eelarved jne, eelmisel õhtul mingisse suvalisse taksosse. Ja festivali alguseni on jäänud ju vaid loetud kuud, nii et võite ise ette kujutada, kuidas ma sellisele uudisele reageerisin.

Õnneks oli seekord tegemist aprillinaljaga, kuid see seik pani mind mõtlema sellele, kui palju tänapäeval ükskõik millise, ka väikese ettevõtte juht sõltub kõikvõimalikest digitaalsetest abivahenditest ning internetist.

Kuidas varem suuri asju tehti? Kui ei olnud mobiiltelefone ega internetti, kui olid ainult faks ja lauatelefon… Istuti lauatelefoni juures ja oodati kõnet? Lepiti kokkusaamisi kokku telegrammi vahendusel? Absurd.

Mobiiltelefon ja internet – asendamatud töövahendid

Minul on juba mobiili aku ootamatult tühjaks saades või ta koju unustades tunne justkui oleks käsi amputeeritud ning ühes sellega kadunud suur osa töövõimest. Mulle tundub, et mastaapsete meelelahutusürituste korraldamine vaid lauatelefoni ja faksi abil on mingi väljamõeldis.

Peale telefoni on asendamatu internet – meilisuhtlus, sotsiaalne meedia jne. Ilma interneti ja mobiiltelefonita oleks väga keeruline suhelda agentidega laias maailmas – üks elab USA-s, teine Londonis, kolmas Brasiilias.

Ühelt poolt on nad kõik nüüd kõikjal kättesaadavad, kuid teisalt peab ka selline väike firma nagu Meediaekspress elama korraga mitmes ajavööndis, pidama silmas, et me ei helistaks USA tuuril oleva HIM'i esindajatele keset ööd ning samas vahel ise olema vastu hommikut reipad suhtlejad.

Ja kust festivalikülastajad informatsiooni said?

Usun, et Õllesummeri koduleht on festivali aegu üks külastatatumaid Eesti interneti lehekülgi, olles asendamtuks infoallikaks inimestele, kes festivalile tulla plaanivad.

Lisaks kodulehele hoiame oma külastajaid festivali arenguga kursis ka uudiskirja kaudu. Tänaseks on Õllesummeri uudiskirja listis juba 40 000 inimest, kes on avaldanud soovi saada värsked teated festivali kohta oma e-postkasti esimesena.

Ning juba mõnda aega kasutame suhtluseks oma sõpradega Twitteri, Facebooki ja Orkuti kontosid – niiviisi on meil ka otsene kontakt inimestega, kes juba juulikuud ja Summerit ootavad ning saame nende küsimustele kiiresti vastata.

On veel üks sotsiaalse meedia kanal, mis on, võiks lausa öelda, et eluliselt oluline inspiratsiooniallikas – YouTube. Selle abil leiab huvitavaid artiste ja saab põnevaid ideid festivali pisidetailide täiustamiseks.

Kui veel 5-7 aastat tagasi ostsime mõnest esinejast n-ö pildi ette saamiseks tema live-DVD, siis täna saame sõeluda YouTube'is live-videoid ja hinnata nende järgi, kuivõrd see või teine artist meie festivalile sobiks.

“Selle mäggile kuluks ära uks hea keretäis tappa!”

2010-03-30T03:23:00.000-07:00

(Pealkiri on tsitaat Postimehe veebist)

Ma ei ole võitlev feminist, aga kui ma oleksin võitlev feminist, siis korraldanuks ma juba ammu piketi Janek Mäggile kuuluva suhtekorraldusbüroo Powerhouse akende all ning kasutaks kõiki võimalikke võtteid takistamaks nende äritegevust. Milles on asi?

Nimelt esines Janek Mäggi hiljuti ühel konverentsil, järgnevalt toon ära, mida portaal Tarbija24.ee sel puhul kirjutas:

“Naised elavad oma elu valesti”

“Naiste suur viga seisneb [...] selles, et nad käivad ülikoolis, teevad magistrantuuri, teevad karjääri ja siis neljakümneselt otsustavad hakata tegema lapsi. “40 on utreeritud, aga kui te 30-selt hakate endale meest otsima, siis te muidugi ei leia – see rong on lootusetult läinud,” tõdes Mäggi.

Üks kirikuõpetaja olevat talle rääkinud naistest, kes tema juures käivad kurtmas ja küsimas, mida nad peaksid tegema. Kirikuõpetaja öelnud, et kui naisel on juba “tissid välja veninud, tagumik suur ja tal on olnud miljoneid erinevaid suhteid, mida ta pole suutnud pidada, siis miks ta ootab, et keegi teda veel tahab”?

“Tegelikult oli tal natukene õigus, selles on oma selline... mitte terviktõde – osad naised on ka kolmekümneselt väga toredad,” muigas Mäggi.

Samas rääkis ta, et kolmekümneaastane mees – see on juba midagi. Tal on töö, tal on natukene haridust, tal on mõistust, ta saab asjadest aru, võib-olla tal on auto, võib-olla tal on koht, kus elada. “Aga selliseid inimesi turul ei ole, nad on kõik kinni,” märkis Mäggi.

Naiste puhul on aga tema sõnul selleks hetkeks olukord muutunud juba keerulisemaks – nad ei ole enam nii säravad, nad ei ole nii innukad.”

Tarbija24.ee uudise leiab tervikuna siit: “Janek Mäggi: 30-aastaselt on vallalise naise rong läinud”

Hiljem Kuku raadios ütles Mäggi, et tema “kontekstist välja rebitud” laused polnud päris nii mõeldud.

Ma olen valmis uskuma, et Postimees võis eksida või lihtsustada väljaöeldut nendes lõikudes, kus ta suhtekorraldajat refereeris. Kuid otsetsitaatide autentsust ei ole ju keegi vaidlustanud.

Seega, isegi kui need laused on kontekstist täielikult välja rebitud, on tegemist ikkagi absoluutselt vastuvõetamatute seisukohtadega Euroopa kultuuriruumis.

Sadu vihaseid kommentaare

Põnevad olid need enam kui kakssada kommentaari, mis sellele artiklile jäeti. Leidus neid, kes kiitsid takka, aga leidus ka adekvaatsemaid hinnanguid. Toon mõned välja.

Üks ütles lihtsalt: “Sellist jama pole juba tükk aega lugenud.” Teine läks isiklikumaks: “See on rumalus, mida sa ajad, mees!”

Mõned olid väga otsekohesed: “Sellise hülge möla peale tõmbaks raipel püksid maha, paneks pea põlvede vahele ja nüpeldaks niikaua,kui mõistus p....t pähe tuleb. Ise tattnokk ei tea elust s...i, aga hakkab üle terve riigi pasu(a)ndama! Teda tundvad naissoost inimesed võiksid nüüd küll ta ära lintšida. Andke, kuradile!!”

Mõned kurvastasid, et selliseid seisukohti lastakse avalikult väljendada: “Kurb on see, kui meedia sellist lolli juttu kajastab.”

Oli neid, kes püüdsid asja kuidagi põhjendada: “Sellist juttu saab ainult väärastunud mõttemaailmaga nolk ajada...”

Oli neid, kes kahtlesid Mäggi pädevuses: “Mida see poisike ka naistest teab?”

Oli neid, kes koputasid avalduse autori südametunnistusele: “Janek, kui sina karjääri tegid, kes, vaeseke, su lapsi kasvatas...?”

Mõnedele ei mahtunud lihtsalt pähe: “Loen ja imestan. Haruldaselt lolli juttu ajab see mees.”

Ja mõni kutsus tegudele: “Selle Mäggile kuluks ära üks hea keretäis tappa!”

Mida mina arvan?

Mina näen selles, et selliseid seisukohti lastakse inimesel avalikul üritusel väljendada ning ühiskond ei tee sellepeale eriti piuksugi, märki sellest, et Eesti on endiselt paras oblast, mil on veel pikk maa euroopalike väärtusteni minna.

Mis oleks juhtunud Ameerika Ühendriikides? Ilmselt oleks päev hiljem teatanud mitmed Mäggi kliendid avalikult, et neil on kahju, et nad end sellisega on sidunud, katkestavad kõik koostöölepped ja ei ütle talle enam teregi.

Vaikivad ka naised. Neile tehti just puust ja punaseks, et üle 30-aastane naine on esiteks vrakk, aga teiseks – et naiste peamine roll ning vastutus ühiskonnas on lapsi sünnitada ja kasvatada.

Naised istugu kodus, mis neil ülikooli asja on, eriti veel magistratuuri – pärast enam meest ei saa. Üldse, naise peamine väärtus seisneb tema välimuses.

Vaatasin Mäggi firma kodulehelt, et nende kollektiivis töötab viis naist ja kaks meest. Kusjuures kõik naised on kõrgharidusega. Piltide järgi on mõnigi neist enam-vähem selle kriitilise 30. eluaasta piiril või juba üle selle, seega nende ülemuse sõnutsi mõttetute naiste kategoorias.

Mind muidugi huvitab, miks Mäggi büroos vaid tüdrukud töötavad. Kui tema ja teine ainus meeskolleeg välja arvata. On see märk teatud hingelisest pehmusest, õrnast loomusest, millega end meeste maailmas ei kehtesta? Ei käi jõud üle?

Kas sellepärast sellised õnnetud ja kibestunud seisukohad?

Eesti meestest

Üldiselt olen ma meestest, Eesti meestest kaasa arvatud, heal arvamusel. Kuidas saakski teisiti – ma korraldan Õllesummerit. Aga sellistele nagu Mäggi, kes arvavad, et nad oma mõnemiljonilise dividenditulukese ning Postimehes luuletuste avaldamise tõttu, mille üle rahvas naerab, on midagi elus nagu saavutanud – nemad vaadaku ise ette, et nende rong läinud ei oleks.

Kusjuures kui naistel on üheksa elu ja võime alati käppadele kukkuda, siis meestel – kui rong läheb, siis on läinud. Mõistab ühel heal päeval ka Mäggi, et ainus, mis maksab on väärtused, põhimõtted ja teatud sisemine intelligentsus. Sellistega nagu temal, rallit ei sõida.

Pealegi, nendel paaril korral, mil olen Mäggiga isiklikult kohtunud, ei hakanud ma tegema üldiselt end kenasti ülal pidanud noormehele märkust, et mu silmad asuvad tema vaatepunktist tunduvalt kõrgemal. Kas tema tuttav kirikuõpetaja midagi selle kohta pole öelnud?

Kuidas murda välja vaesusest? Tervis ja haridus on olulised märksõnad

2010-03-24T03:52:00.000-07:00

Kirjutan vahelduseks tõsisemal teemal kui Eesti laul või saade “Laulud tähtedega”. Kuigi mõne jaoks on kindlasti ka need väga tõsised ning olulised küsimused.

Eesti Päevalehes kirjutab sotsioloog Andrus Saar inimarengu aruandest rääkides, et vaesemast perest pärit inimesel üha raskem „haljale oksale“ jõuda. Kas see on paratamatus?

Sotsiaalne kapital, parem haridus

Arenenud kapitalistlikes riikides sõltub palju inimese nn sotsiaalsest kapitalist. Jõuka pere lastel on eelis võrreldes oma põlvkonnakaaslastega, sest nad saavad perekonnalt päranduseks peale raha veel ka kasulikud sidemeid, mis tänapäeva ühiskonnas on rohkemgi väärt kui algkapital.

Kuid jõukate perede lastel on USA tüüpi ühiskondades (mille poole Eesti püüdleb) teisigi eeliseid.

Nad saavad parema hariduse, sest hea haridus on tihti seotud suurte kulutustega, isegi kui laps on erakordselt andekas ja võitleb endale välja stipendiumi heasse kõrgkooli.

Jõukad saavad endale ja oma perele lubada paremat tervishoiuteenust. Kui tänapäeva Eestis peab enamik inimesi ootama kuudepikkuses järjekorras, et saada eriarsti juurde, siis suurem sissetulek võimaldab kasutada eratervishoiuteenust.

Üldine elukvaliteet on parem – tasakaalustatum toitumine, reisimine, silmaringi avardamine. Vähem on igapäevaseid ebamugavusi.

See kõik annab jõuka pere lapsele eelise.

„Head“ 1990. aastad

Mingis mõttes oli 1990ndatel Eesti eeliseks see, et ettevõtlikud inimesed alustasid kõik justkui sarnasest nullseisust. Muidugi – mõnedel oli tänu headele sidemetele võimalik võileivahinnaga erastada erinevat varem riigile kuulunud vara, ettevõtteid, hooneid ja rajatisi ning sellega pandi alus oma rikkusele.

Kui need üksikud välja arvata, oli põhimõtteliselt kõigil tulevastel ettevõtjatel võrdne stardipositsioon – raha polnud eriti kellelgi ning kõik sõltus enda nutikusest. Samas turg oli välja kujunemata ning mistahes valdkonda sisenemise piirangud olid madalad.

Nagu lähtub inimarengu aruandest – tänaseks on ühiskond muutunud olulisel määral korporatiivsemaks. On leibkonnad, kes on kindlustanud endale ja oma lastele majandusliku heaolu ning mõistagi hoitakse oma positsiooni kuidas osatakse. Mis tähendab vähem võimalusi vähem edukatest peredest lastele.

See aga ei tähenda, et neil pole üldse mingit šanssi elus läbi lüüa. Lihtsalt ülesmäge ronimise aeg on oluliselt pikem – kiiret ja lihtsat raha, nagu 1990ndatel teeniti, 2010. aastatel enam ilmselt teenida pole võimalik.

Kuid püsivus ja pühendumine, järjepidev tegutsemine ning pingutamine võivad endiselt sihile viia. Kui alustada 20ndates, siis 10-15 aasta perspektiivis on ettevõtlikul noorel kindlasti võimalus jõuda just nn haljale oksale.

Haridus ja tervis

On kaks tegurit, mis seda minu arvates kõige enam mõjutavad ning need on haridus ja tervishoid.

Hariduse olulisust on lihtne mõista – ilma hea hariduseta õnnestub läbi lüüa vaid üksikutel eranditel, kuigi „iseõppijatest miljonäridest“ armastatakse rohkem rääkida. Enamasti löövad läbi ikkagi need, kes õpivad keskmisest paremini, mis on märk nii kaasasündinud andest, taiplikkusest kui ka töövõimest, ilma milleta pole akadeemilise hariduse omandamine lihtsalt võimalik.

Seetõttu on just hariduse kättesaadavuse vähenemine Eestis tõsine probleem, millele tuleb rohkem tähelepanu pöörata. Eesti lapsed pole lollimad kui Saksa või Soome lapsed. Kaugel sellest. Kuid nende võimalused omandada kõrgharidus on tõenäoliselt kitsamad kui eakaaslastel arenenud Euroopa riikides. Seda olukorda peab muutma.

Teine oluline küsimus on tervishoid. Kuna elus läbilöömine on nüüdsest juba pikk protsess, mis eeldab vastupidavust, siis eeldab see ka head tervist. Hea tervis aga eeldab kvaliteetset ja kättesaadavat tervishoiusüsteemi.

Nagu on üldiselt teada, viib väikeste haiguste mitteravimine enamasti suuremate haiguste väljakujunemiseni.

Eesti madal oodatav eluiga, eriti Eesti meeste madal oodatav eluiga, pole ainult haigete Eesti meeste probleem, vaid tõsine majandusarengu pidur, mille tõttu riigil tervikuna jääb saamata oluline tulu.

Investeeringud tervisesse aga tasuksid ennast kindlasti ära. Nagu ka investeeringud haridusse.

Kuidas mõelda pikalt ette?

Probleem on selles, et mõlemas valdkonnas on vaja tegutseda pikaajalist perspektiivi silmas pidades. Tehtud otsuste tulemused tulevad alles pikkade aastate pärast. 5 aastat on lühike aeg, 10. aasta perspektiivis mõtlemine on hea algus. Kuid riik peab mõtlema vähemat 25 aastat ette!

Meil aga elatakse valimistest valimisteni, majandusaasta kasumist kasumini ning proovitakse kuidagi tänase päevaga toime tulla.

Kuni suhtumine on selline, on ja jäävad nende noorte võimalused, kes pole sündinud jõukasse perekonda, kindlasti väiksemaks ning Eesti liigub tõesti pigem korporatiivse kastiühiskonna suunas kui sellise ühiskonna suunas, kus inimestele on tagatud võrdsed võimalused ning edasi sõltub kõik igaühe tublidusest.

Kuidas olukorda muuta? Mina ka ei tea. Aga kindlasti ei saa vaid piirduda sellega, et loota, et meil saavad tulevikus olema paremad valitsused kui seni olnud.

Ega ikka midagi muutu enne, kui valijad oma suhtumist ei muuda. Poliitikud kohanevad valijate ootustega ning kui me ühiselt ikka otsustame, et tahame just nendes kahes valdkonnas näha läbimurret ning oleme nõus toetama vaid neid, kes nendel teemadel süsteemselt mõtlevad, siis on lootust midagi paremuse poole muuta.

Mitte kohe ja homme, aga pikas perspektiivis kindlasti.

Minu meelest pidanuks ERR maksma 10 krooni igale Eesti Laulul hääletanule, mitte vastupidi!

2010-03-18T00:51:00.000-07:00

Ajakirjanduses on Eesti Laulust räägitud peamiselt kahel teemal. Esiteks, et Heidy Purga on selle ürituse usurpeerinud ja teinud sellest veel ühe oma sõpruskonna erapeo. Teiseks, et laulude valik oli algusest peale kahtlane, liiga alternatiivne.

Viimast seisukohta väljendas kõige selgemini Anne Veski, kes ütles rahvusringhäälingule: “Eks loomulikult uut ja toredat muusikat on vaja, aga rohkem oli see minu jaoks alternatiivmuusika konkurss... või ma ei oskagi öelda, mis asi see oli.”

Mina ei soovi liituda ei kriitikute ega takkakiitjatega, kuid teha mõned enda märkused.

Kõigepealt tahan aga öelda, et olen Malcolm Lincolni võidulauluga väga rahul ning selle uue esineja suur fänn esimesest hetkest peale. See oli kindlasti parim lugu neist kümnest ja ühtlasi ka täiesti iseseisvalt hea laul ning tõepoolest, nagu paljud teisedki ütlesid, väga heas esituses. Hoidsin just sellele laulule algusest peale pöialt, hääletasin poolt ning olin väga rõõmus, kui võidulaul välja kuulutati.

Aga nüüd üritusest endast.

Eesti laskesuusatajatele ragulkad?

Minu meelest tehti ürituse ümbernimetamisega ning nii-öelda “kontseptsiooni muutmisega” julgeid samme, aga kahtlen, kas tingimata õiges suunas?

Ma mõistan, et noortele inimestele on omane, tulles uuele ametikohale, hakata seal korraldama “totaalseid ümberkorraldusi”. Tahetakse panna asjale hoopis teine nimi, hoopis uus visuaalne identiteet jne. Kõik vana tundub kopitanud, tobe ja aegunud.

Tuleks aga arvestada, et Eurovisiooni kui sellise olemus pole karvavõrdki muutunud ja Eesti laulu valimine on vaid eeletapp. Põhiüritus on endiselt suur estraadimuusika sündmus – läbi ja lõhki.

Ning kui Eesti juba osaleb sellel ning EAS või ERR seda rahastab, siis tuleb ikkagi mängida selle ürituse reeglite järgi, millel osaleda tahetakse.

Muidugi võiks keegi mulle vastu vaielda ja näidata näpuga näiteks Lordi peale. Soome kollid osutusid ju väga edukateks. Mina nimetaks seda erandiks, mis kinnitab reeglit.

Poleks ju mõeldav, et eestlased läheksid näiteks olümpiamängudel laskesuusatamises starti ragulkaga. Isegi kui see oleks korraks naljakas, hiljem on ikkagi piinlik.

Mis see Eesti Laul üldse on?

Teiseks, ma kahtlustan, et paljud ei saanud üldse aru, et Eesti Laulu nimeline sündmus ongi see, mida vanasti teati Eurovisooni Eesti eelvooruna. Keegi rääkis mulle, et ka rahvusringhäälingu uudiste tehtud küsitluses ei osanud inimesed tänavalt seletada, mis see Eesti Laul selline on – usun, et Eurovisioonist ollakse ikka kuulnud, järelikult oli nimevahetus rumal otsus – tugevam bränd visati prügikasti ja vahetati nõrgema vastu.

See on viimasel ajal üldse moes – ülekontseptualiseerida lihtsaid asju, püüdes neile anda mingit rahvuslikku mõtet ja sisu. Nagu kutsusid üles Eesti Laulu saatejuhid – ärge mõelge sellele, mis võiks Euroopale meeldida, valime ju ikkagi Eesti laulu! No kuulge, ega ikka ei vali küll. Valime laulu, mida saata Eurovisoonile.

Kas kõik on ikka rahul sellega, kui palju inimesi osales telefonihääletusel?

Ei kujuta ette, kui palju oli sel saatel vaatajaid, kuid usun, et hääletusel osaleda viitsis vähem kui iga teine. Mõni ütleks, et see on täielik läbikukkumine.

Eks vähest aktiivsust hääletamisel mõjutas ka see, et kõne hind oli päris soolane – 10 krooni.

Kas selle eest, et hääletada oma riigi rahvusringhäälingu korraldataval konkursil, tohib ikka nii soolast hinda küsida?

Ehk kehtestaks nüüd mingi taksi ka riigikogu valimistel osalemisele – küsiks selle eest näiteks 1000 krooni, arvestades, et vähemalt 100 korda kaalukama otsusega on kindlasti tegemist?

Kuidas edasi?

Mis ma soovitaks teha:

Esiteks, poistele, kes lähevad Eestit esindama, soovitan kogu hingest kaasa elada. Ega nende ülesanne kerge ole. Üks asi on Oslos laulmine, millega nad saavad suurepäraselt hakkama. Teine asi Eesti meedia ja publikuga toime tulemine. Nagu näitasid viimased olümpiamängud, peavad mõned isegi hõbemedalit Eestile ebaväärikaks ja väikeseks tulemuseks.

Tegelikult oleme ju tublid. Me suudame võita olümpiamedaleid, me tarbime Euroopas peaagu kõige rohkem alkoholi ja oleme korra juba Eurovisiooni ära võitnud. Toetame omasid!

Teiseks, ma soovitaksin Eurovisiooni lauluvõistluse puhul ära otsustada, kas me tahame sellel üritusel osaleda ja kui tahame, siis ikka osaleda Eurovisiooni lauluvõistlusel ning valmistuda selleks vastavalt – mitte korraldada mingit oma kodust kadakapopi eurovisiooni. Minu isiklik soovitus on mõelda, kas see on ikka niivõrd suurt raha väärt üritus. Kuigi mul oleks kahest asjast kahju. Esiteks, Mart Juure ja Andrus Kivirähki kommentaaridest Eurovisioonile, mida iga aasta jälgin. Ning teiseks, Ott Sepa ja Märt Avandi huumorist.

Kolmandaks võib sellele üritusele järgmisel aastal kas või Heidy laul või R2 aastahitt nimeks panna, kuid publiku arusaamise hõlbustamiseks võiks siiski lisada alapealkirjana “Eurovisiooni Eesti eelvoor” vms, mis paljastaks ürituse tegeliku tähenduse.

Neljandaks, ERR võiks igale hääletajale maksta 10 krooni peale oma hääle andmise eest!

Sellised on minu etteruttavad ettepanekud korraldustoimkonnale.

Lisan siia postituse lõppu kõrva paitamiseks ja silmailuks Eesti Laulu võiduloo video YouTube'ist.

Masu taandub? Õllesummeri eelmüügipiletid lähevad paremini kaubaks

2010-03-15T02:55:00.000-07:00

Pilt on pärit Eesti Päevalehest

Tundub, et tarbijate kindlustunde madalseis on ületatud ja ühiskonnas valitseb pigem positiivsete arengute ootus. Aasta esimese kahe kuu jooksul on Summerile ostetud rohkem pileteid kui möödunud aastal samal ajal. Mõistagi mõjutab piletite eelmüüki see, et peagi on lõppemas soodushinnaga piletite müük ja inimesed kiirustavad pileteid enne 15. märtsi, mil pileti hind kallineb, ära ostma.

Kui möödunud aastal andsid majandusuudiste seas tooni valdavalt halvad uudised, siis möödunud aasta lõpul/ selle aasta alguses on olnud ka positiivseid uudiseid. Hetkel otsivad kõik julgustavaid märke selle kohta, et ehk on kõige raskem majanduskriis siiski taandumas ja kõige hullem seljataga.

Muidugi on väga tähtis, et me enneaegu ei rõõmustaks. Kahjuks eitati Eestis kriisi tõsidust selle alguses liiga kaua, mille tõttu paljud ettevõtted ja tarbijad oleksid sattunud kindlasti väiksematesse raskustesse, kui oleksid reageerinud varem ja n-ö pidurit sujuvamalt vajutanud. Kuna aga esialgu ei tehtud mingeid korrektuure, siis püüti neid teha eriti lühikese ajaga, eskaleerus langus möödunud aastal eriti kiires tempos. Tegemist oli hädamaandumisega.

Tööandjad, riik ja ka tarbijad kärpisid kõik oma kulutusi järsult, pangad keerasid laenukraanid äkiliselt kinni ja seda väga lühikese aja jooksul. Tulemuseks muuhulgas väga kiirelt epideemia mõõdu võtnud tööpuudus ja muud rasked tagajärjed, millest täielikult üle saamine võtab kindlasti palju rohkem aega kui paar head kvartalit või isegi aastat.

Kuigi Õllesummeri piletimüük pole mingi makromajanduslik näitaja, mida silmas pidada, on ta siiski mingi näitaja Eesti majanduse kohta. Summerit külastab ligi 80 000 peamiselt Eestis elavat inimest, neist valdav osa pealinlased ja harjumaalased. Mõningate mööndustega võib väita, et sellest festivalist võtab osa iga viies-kuues tallinlane.

Seepärast ootasin väga suure huviga piletite eelmüügi esimesi tulemusi, mitte ainult kui märki selle kohta, kui hästi läheb tänavu Summeril, vaid ka kui märki selle kohta, kas ja kuivõrd on tarbija võrreldes aastataguse ajaga kas siis julgem või vastupidi – veelgi alalhoidlikum.

Kui võrrelda tänavuaastaseid piletite eelmüügitulemusi eelmise aasta omadega, siis võib teha järelduse, et mingil määral on majanduses seis parem ning tarbijad julgemad meelelahutuse eest raha välja käima.

Aasta esimese kahe kuu jooksul on Summerile ostetud rohkem pileteid kui möödunud aastal samal ajal. Mõistagi mõjutab piletite eelmüüki see, et peagi on lõppemas soodushinnaga piletite müük ja inimesed kiirustavad pileti enne 15. märtsi, mil pileti hind kallineb, pileteid ära ostma, kuid samas läheb veel mitu nädalat enne kui Eesti suurim festival avalikustab oma peaesinejad.

Seega tundub küll, et tarbijate kindlustunde madalseis on ikkagi ületatud ja ühiskonnas valitseb siiski pigem positiivsete arengute ootus. Väiksemate mitte-hädavajalike kulutuste suhtes ollakse avatumad. Festivalipileti-suuruse kulutuse tegemiseks ei pea tarbija ootama ka laenukraanide taasavamist või positiivset sõnumit eurole ülemineku kohta, piisab sellest, kui end tuleviku suhtes pisut kindlamini tunda.

Teiseks näitab suurenev eelmüük kindlasti ka usaldust Summeri suhtes.

Kolmandaks piletimüüki mõjutavaks teguriks on kindlasti ka konkurents. Kui eelmisel aastal põhjustas palju elevust Madonna kontsert, siis paistab, et sel suvel midagi sarnast oodata ei ole, seega on just Summer konkurentsitult suve suurim üritus.

Mäletatavasti tõi Summer eelmisel aastal pealavale USA supertähe Moby, Vene rokitipu Mumiy Trolli ja Eesti muusika suurlootuse Kerli. Ka 2008. aasta oli esinejate poolest pilkupüüdev – pealaval esinesid Briti rokkstaar Franz Ferdinand ning Vene publikumagnet Zveri.

Kindlasti ei jää selle aasta festival möödunud aasta Summeritele alla. Sel seisukohal on ka Õllesummeri fännid, kes kasutavad võimalust suve suurimale üritusele pilet varakult ja soodsama hinnaga ära osta.

Nii suurem usaldus Õllesummeri kui ka suurem usk Eesti majandusolukorra paranemisse on minu jaoks head uudised ning loodan, et kevade ja suve tulles on meil kõigil tuju parem ja ehk ka mure tuleviku pärast väiksem.

Puhtsüdamlik ülestunnistus – mis tegelikult juhtus pärast muusikaauhindade galat, kas me siis teeme Renoga bändi või ei?

2010-03-08T00:51:00.000-08:00

Alljärgnevalt ülevaade hiljutistest tormilistest sündmustest, mida osaliselt kajastas ka Õhtuleht.

Neljapäeva öösel vastu laupäeva

Ülemöödunud nädala neljapäeval pärast Eesti muusikaauhindade galat olime Reno Hekkonensiga ööklubis Vabank, kus heas tujus Reno lobises Õhtulehele, et peame plaani lisaks Põhjamaade ühe suurima festivali korraldamisele teha päris oma bändi ja elavdada sellega Eesti muusikaelu.

Ning seda hoolimata sellest, et tänavuse festivali piletid on juba Piletilevi vahendusel müügil ning valmistume avalikustama selle aasta peaesinejate nimesid. Meil on kõiksugu kõrvaliste asjadega aega tegeleda küll.

Reno ei mäleta enam täpselt, mida ta ööklubis ajakirjanikule rääkis, saan tugineda vaid sellele, mis hiljem avaldati. ““Me mõtlesime Marjega, et võiks ka bändi tegema hakata. Midagi Nirvana stiilis. Meil on vaja siis uue bändi portreefotot," rääkis Reno, kelle sõnul sündis idee selsamal õhtul.”

Kohe sealsamas tegime ka portreefoto valmis. Et ma olen selle pildi peal ka ise, siis ei saa ma väita, et mul polnud selle kõigega vähimatki pistmist. Kui ma olin pildi peal, siis küllap ma ikkagi osalesin selles ettevõtmises või vähemalt ei takistanud seda.

Reede päeval

Ilmselt mõistis Renolt intervjuu võtnud noor ajakirjanik, et allikas võib antud konkreetses situatsioonis olla ka pisut ülemeelikus tujus ning võis vestluse põnevamaks muutmise nimel asju välja mõelda.

Seetõttu küsis ajakirjanik Renolt järgmisel hommikul kõik faktid veel kord üle. Ning kui Reno ka siis veel kinnitas, et räägitu tõele vastab, läks artikkel trükki ja ilmus laupäevases Õhtulehes.

Kuid sellega lugu veel ei lõppenud.

Laupäeval

Muuhulgas ütles Reno Õhtulehele: ”Kuna meid "Laulud tähtedega" saatesse ei kutsutud, siis peab ikka kõik ise ära tegema.”

Pakkumine produktsioonifirmalt, kes tegeleb just nimelt saatega “Laulud tähtedega” tuli samal hommikul, kui ajaleht ilmus. Minu postkasti saabus sõnum produktsioonifirmalt Ruut, kes tegigi ettepaneku osaleda saates “Laulud tähtedega”! Kuku pikali!

Mõtlesin pisut järele ja koostasin vastuse: “Olen suurima heameelega nõus iseenda asemel saatma saatesse "Laulud tähtedega" Reno Hekkonensi.”

Edastasin oma võimaliku vastuse siiski eelnevalt Renole endale, kartes, et inimesele võib olla liiga suur ehmatus end ühtäkki reality-saate lavalt leida, mikrofon käes ja täiesti ette valmistamata.

Reno pakkus, et täiendaks minu koostatud vastust hoiatusega, et nii minu kui ka tema osalemisega saates tuleb tootjatel teha formaadis mõningaid muudatusi.

Järgnevalt tsiteerin, mida ta pakkus välja kirjutada:

“Üks peamine muudatus oleks see, et saates osaleb ainult Reno üksi. Pärislauljad võivad esineda paremini ja see talle ei meeldiks. Ka Hansari kaasamise mõte pole paha, kuigi pean hoiatama, et tegu on tülikiskujaga igast asendist, kes ei salli inimesi. Eriti naisi. Seega on täiesti võimalik, et ka tema soovib esineda saates üksi, kuna ta saadab kõik 10 min jooksul pikalt.”

Lõpptulemusena ei suutnud me vastuse tekstis kokku leppida ja ei vastanud Ruudule kuidagi.

…

Ühtlasi annan teada järgmist:

Ei minul ega minu kolleeg Reno Hekkonensil ei ole kavas otseses ja vahetus tulevikus (lähimatel nädalatel) üles astuda lauljatena, tantsijatena või muul moel.

Tahame vaikselt korraldada Summerit, selle raames pakkuda võimalusi esinemiseks eeskätt kõigile teistele Eesti muusikutele ning tuua Eestisse põnevaid välisartiste – olla sealjuures esialgu vaiksed nagu hiired ja madalamad kui muru.

Kui me aga bändi teeksime, siis ei võtaks me sinna tõesti kedagi peale enda kahe. Üks selline bänd on maailmas juba olemas ning ka Eestis esinenud. Panin video juurde, et Teil tekiks ettekujutus, kui lahe see võiks olla!

Iseseisvuspäeva kontsertetendus – minu jaoks liiga “diip”

2010-03-02T00:25:00.000-08:00

Nii nagu suured laiad rahvamassid, vaatasin ka mina televiisorist Eesti Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja proua Evelin Ilvese korraldatavaid iseseisvuspidustusi.

Presidendi hea vorm!

Usun, et pärast seda, kui Õhtuleht mõistis mind süüdi aasta suurimas moekuriteos (minu eas ei sobivat mummusid kanda!), võin sõna võtta ka moe kohta. Mulle meeldis Evelin Ilvese tänavuaastane kleit. Ma ei nõustu nendega, kes presidendiprouale liigset konservatiivsust ette heidavad.

Üldse kuulan vahel, kuidas mõningad meie parimad pojad eetris (pean silmas ülekaalulisi ajakirjanikest arvamusliidreid, kes veavad nädalavahetusi raadios jutusaateid) hingeldades proua Ilvese üle nalja heidavad. See, et meie presidendi abikaasa on elav etalon tervislikele eluviisidele ja enda eest hoolitsemisele, on ju ainult hea. Ja ma mõistan, et see puudutab nende vananevate ja kibestunud meeste hingekeeli ja paneb mõtlema, et ehk võiks ka vabaneda mõnedest liigsest kilost. Kunagi keskkoolis nad ju kindlasti jaksasid joosta terve ringi ümber staadioni...

Sport annab teatavasti positiivset energiat, võib-olla oleks siis meie meedias ka kiusu ja õelust vähem, kui peatoimetajad ise ka loeksid ja järgiksid neid presidendiproua dieete ja treeningkavasid, mis nende väljaannetes avaldatakse.

Ärge tehke maha, võtke eeskuju!

Kõige enam tahaksin ma sel aastal kiita meie presidenti! Vaadake, millises võrratus vormis on Toomas Hendrik Ilves. Seda oli märgata juba paraadil, kuid vastuvõtul, eriti sellel pikal ja tüütul kätlemistseremoonial, paistis meie president Eesti meeste keskmise taustal silma hea rühi ja terve jume poolest.

Politoloog Iivi-Anna Masso avaldas arvamust, et presidendi kõne mõjus “nukralt ja väsinult”. See on väga naiselik, rääkida esmajärjekorras tunnetest.

Mina ettevõtjana leidsin presidendi sõnavõtust nii mõnegi positiivse noodi.

Hea, et ka võimu kõrgemates ešelonides mõistetakse: “Ettevõtted on koondanud inimesi mitte nende kehva töö, vaid majandusliku häda sunnil.” Mida näitab ka see, et teatud aktsendi tegi president selle aasta aumärkide jagamisel ka ettevõtjate suunas.

Mulle tundub huvitav, et see on endine sots, kes peab meelde tuletama: “Just ettevõtjad ju ongi töö andjad.”

Ning: “Seepärast usun, et Eestit viivad edasi investeeringud, soodustused ja toetused, mis soosivad /.../ ettevõtlikkust, uuendusmeelsust ja loovust. Eestit viivad edasi ettevõtlikud ja haritud inimesed, kes loovad uusi väärtusi.”

Eesti ettevõtjad on saanud endale hea eestkõneleja vasakparteist pärit presidendi näol. Naljakas, aga tõsi.

Täiesti arusaamatu etendus

Eeskätt on iseseisvuspäeva tähistamine eestlaste jaoks muidugi telesündmus. Nii linnas kui maal vaadatakse, mis kellelgi seljas ning kes ja kellega sel aastal vastuvõtule on tulnud ja elatakse seda kõike kohutavalt üle.

Kahju on mul aga esmajärjekorras neist, kes iseseisvuspäeva tähistamise uut formaati ning sel puhul juba mitmendat aastat korraldatavat “sügavamõtteliselt” etendust peavad saalist vaatama.

See, mis peaks olema suur au (saada Kadriorust kutse!) on selles valguses justkui karistus. Kusjuures erinevalt roolijoodikutest, lapsevägistajatest ja naisepeksjatest, kes Eesti kohtutest üldjuhul suulise hoiatuse ning tingimisi karistusega pääsevad, sunnitakse meie poliitilist, kultuurilist ja majanduseliiti kord aastas kannatama neid arusaamatuid etendusi.

Televaataja saab sel ajal vähemalt Delfisse kommentaare kirjutada või siis minna ja tuua külmkapist pudeli õlut, aga nemad seal saalis ei saa ilmselt isegi pissile minna ning peavad otse-eetris end väärikalt ülal pidama. Kõik ju jäädvustatakse, isegi haigutada ei tohi. Õudne!

Olav Osolin ütles juba, mida arvata nendest tobedadest lõvidest.

Enne ma arvasin, et asi on minu väheses kultuurialases rafineerituses, aga nüüd mulle tundub, et tegelikult on saalisolijad pandud eriti tobedasse olukorda – välja tulles peavad nad nähtut veel ka kohustuslikus korras kiitma! Ei tohi öelda, et oli jama. Kuidas sa siis saad. Ega kui sa lähed peretuttavatele külla ja nende tütar tahab külalistele laulda, siis sa ju ka ei ütle, et “Teate, minu meelest ei pea Teie laps üldse viisi.”

Viisakas inimene kiidab külas olles nii kõverate jalgadega noort baleriinihakatist kui ka pingutatult kunstipärast etendust, mis sest, et mõlema vaatamisest hakkab enne valus kui mõnus.

Keegi ei saa öelda, et tegelikult oli piinlik ja tobe ja et raha võiks majanduskriisi ajal ka mõistlikumalt kulutada...

Igatahes. See on ainus asi, mis mulle selle konkreetse teleproduktsiooni juures ei meeldi.

Hea rahvusringhääling, paha Kanal 2

Üldse, kui vaadata, kui heal tehnilisel tasemel on riiklike sündmuste teleülekanded, siis jääb üle vaid kiita rahvusringhäälingu tegijaid.

Ma ei taipa palju nendest poliitilistest mängudest, milliseid nii palju rahvusringhäälingu ümber toimub, räägin siin neist, kes tehniliselt televisiooni teevad – operaatoritest kuni tugipersonalini välja.

Näete, suure pidupäeva tõttu sai selline positiivne artikkel. Tegelikult tahtsin pikemalt peatuda hoopis Kanal 2-l, mis iseseisvuspäeva puhul näitas “Kerli kontserti Tallinnas”. Muidugi mainimata poole sõnagagi, millise festivali raames see kontsert toimus ja üles võetud sai!

Kavatutvustuses kirjutati lakooniliselt: “Esmakordselt jõuab ekraanile kõige edukama eesti popartisti, USAs tähelendu tegeva Kerli Kõivu suurkontsert ”Muinasjutt põrgust ja taevast”. Tallinna lauluväljakul kogunes teda kuulama ligi 10 tuhat fänni, kellele Kerli pakkus oma kostüümide ja lavashowga suurejooneliselt efektset vaatemängu...”

Ma muidugi ei tea, võib-olla Kanal 2 lihtsalt ei teadnud, mida nad eetrisse annavad. Aga eks nii püsibki visalt osa inimeste seas arvamus, et Summeril lauldakse vaid šlaagreid...

Kahjuks on siiani Eestis ka artiste, kes on sellisel arvamusel. Ma ei hakka nimetama nimesid, kuid ühe Eesti laulja vastuseisu tõttu ei saa juba mitmendat aastat pealaval esineda rokkansambel, keda inimesed tõenäoliselt Õllesummeril näha tahaksid ja vaatama tuleksid.

Minu meelest teeb see laulja oma bändile karuteene. Kontserdid, eriti suured vabaõhuesinemised festivalide raames, on bändidele üle Euroopa võimaluseks oma fännidega kohtumiseks, mis mõjub hästi nii nende soolokontsertidele, plaadimüügile, kui ka muudele ettevõtmistele.

Julgen väita, et Summeri pealava Eesti esinejate nimekiri on parim näitaja sellest, millised ansamblid või esinejad on hetkel laiadele rahvahulkadele aktuaalsed. Kindlasti on bände, kes nii suurt lava välja ei kannaks, kuid omavad väikest ent lojaalset kuulajaskonda ja neile sellest piisab. Muusikamaailmas on alati nišše ja terve hulk inimesi, kes eelistavad kuulata muusikat, mis läheb korda just nimelt vähestele.

Samas juba aastaid oleme andnud paelaval ning teistel festivali lavadel võimalusi esinemiseks noortele ja põnevatele artistidele. Oleme aastaid olnud ametlik koostööpartner Noortebändide konkursile ning selliste ettevõtmistega pannud õla alla uue põlvkonna muusikute arengule.

Kui aga tahta olla tõsine tegija, siis tuleb end tõestada.

Mul on kahju muusikutest, kel jääb see võimalus kasutamata kellegi pirtsakuse või iganenud seisukohtade tõttu. Seda enam, kui samal ajal esinetakse mõnel meie väiksematest rokifestivalidest, mille publiku seas on nii palju neid, kes kahe festivali vahel ilmselt kaineks ei saagi.

Võimalik, et 15 aastat tagasi võis seda mõnikord isegi mõista. Siis oli Õllesummeri olemus hoopis teine. Kuid täna on kuidagi kummaline, kui lääne superstaaridele nagu Moby või Franz Ferdinand lava sobib, Venemaa superstaaridele nagu Zveri ja Mumyi Troll samuti sobib, kuid mõnele meie oma Eesti lauljale ei sobi säärasest õudsest üritusest osa võtta...

Meil ei ole kunagi olnud probleeme pealava programmi koostamisega. Pigem on neid, kes sooviksid esineda, alati enam kui neid, keda peame ise kutsuma.

President Ilves on kiitnud Eesti jonni. Jonnakus võib olla positiivne isikuomadus, võib aga olla lihtsalt lapsik.

Meenutamaks, milliseid ilusaid hetki on Summeri pealaval hiljuti näha saanud, lisan siia kellegi Summeri külastaja tehtud video Kerli kontserdist möödunud aastal.

Kultuuri rahastamine: selgub, et püha lehma tagant varastatakse!

2010-02-10T04:50:00.000-08:00

Mõnda aega tagasi vilksas uudistest läbi riigikontrolli hinnang kultuuri rahastamisele kultuuriministeeriumi, kultuurkapitali ja hasartmängumaksu nõukogu kaudu. Imestan, et sellest üldse räägiti. Kultuur (ning eriti selle rahastamine) on teadagi püha lehm. Kuid asja põhisisu jõudis siiski avalikkuse ette.

Näiteks avaldas Postimees ülevaatliku loo: “Riigikontroll: kultuuri rahastamisel ei järgita kõiki seadusi”. Kultuuriministeerium kultuuriministri isikus vastas süüdistustele täiesti absurdse avaldusega: “Kultuuriminister Laine Jänes ütles vastuseks riigikontrolli etteheidetele raha jagamise kohta, et nende tegemistes ei ole midagi kriminaalset ja selline süsteem on kasutusel olnud juba palju aastaid.”

Postimehe sõnul ütles minister, et “selline rahajagamise süsteem on /.../ euroopalik tava ning nii on asi toiminud palju aastaid.”

Kultuuriministeerium ise aga püüdis asja esitada umbes nii, nagu olnuks riigikontrolli märkuste põhisisuks see, et on põhjendamatu kontserdi- ja etendusasutuste toetamine nii ministeeriumi, hasartmängumaksu nõukogu kui ka kultuurkapitali kaudu.

“Rahastusallikate paljusus” tagab ministeeriumi kinnitusel “eesti rahvuse ja kultuuri säilimise seisukohast oluliste projektide teostumise”. Ja selles vaimus jahvatati oma avalduses ka edasi.

Üldse on kultuuriministeerium igati tubli. Ministeeriumi asekantsleri Piret Lindpere sõnul “kogutakse praegu huvitatud osapoolte seisukohti muudatuste läbiviimiseks”. Kas hakatakse tegema muudatusi? Ei! “Pärast analüüsi saab töögrupp pakkuda välja võimalikke variante seaduse muutmiseks ning kindlasti on riigikontrolli märkused sellele materjalile väärtuslikuks täienduseks.”

Ühesõnaga, kultuuriministeerium kogub hetkel materjali, mille alusel panna kokku dokument, mis võiks olla aluseks teiste dokumentide koostamisel, mille eesmärgiks on koostada veel mõni dokument. Eks igaüks, kes on lugenud raamatut “Jah, härra minister” saab aru, mida Piret Lindpere-Appelby meile tegelikult ütles...

Et minu lugejad omaksid asjast täielikku ülevaadet, toon välja, mida täpselt riigikontroll siis kultuuri rahastamise “europaalikele tavadele” ette heitis? Kusjuures kogu ministeeriumile loetud epistlit ma ümber kirjutama ei hakka. Seda võib lugeda ka otseallikast, siit:

“Kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali ja Hasartmängumaksu Nõukogu toetused kontsert- ja etendustegevusele”

Esiteks, et mõista, millistest rahanumbritest on jutt, siis teadmiseks – kultuuriministeerium on üks suuremaid riigieelarve eraldiste jagajaid. 2008. aastal jagati eraldisi 1,8 miljardi krooni, millest ligi kolmandikuga toetati etendus- ja kontserttegevust. Kultuurkapitali heli- ja näitekunsti sihtkapitali kaudu jagati 2008. aastal toetusi 49 miljonit krooni. Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu toetati 2008. aastal kultuuriprojekte 7,4 miljoni krooniga.

Mida ütles selliste summade jagamise kohta riigikontroll?

Esiteks, et toetuste eraldamise süsteem “ei ole läbipaistev ega anna ülevaadet, kuhu raha tegelikult kulub”. Teiseks, et “sisekontrollisüsteemid ei taga riigi raha õigus- ja sihipärast kasutamist”.

Rääkides täpsemalt, siis “kultuuriministeerium ei järgi teatritele ja kontserdiorganisatsioonidele tegevustoetuse eraldamisel etendusasutuse seadust. Rahastamisel ei järgita seaduses ette antud aluseid, kontserttegevuse toetamisel ei täideta ka protseduurilisi nõudeid. Seadusandja on ette näinud, et rahastamine põhineb lavastuste/kontserdikavade ja külastajate arvul, kuid tegeliku toetuse määramisel lähtutakse tööjõu- ja halduskulust.”

Ja veel: “Raha jagamisel [on] otsustajateks ja samas ka kasutamise kontrollijateks valdavalt samad isikud. Otsustamisel eksisteerib mitmel juhul huvide konflikt.”

“Toetusotsuste tegemisel ei ole tagatud rahataotlejate võrdne kohtlemine. Otsuste õigus- ja sihipärasust ei saa hinnata, sest otsuste aluseid ega põhjendusi ei dokumenteerita. Kultuuriministeerium annab toetust ka neile taotlejatele, kelle taotlused on puudulikud või kes pole esitanud aruandeid.”

“[Ei] tehta süstemaatilist kontrolli. Raha kasutamise aruannete alusel ei hinnata või polegi võimalik hinnata toetuse kasutamise sihipärasust.”

Kui nüüd lühidalt kokku võtta, siis kultuuri rahastamisel:

• ministeerium (!!!) ei täida etendusasutuste seadust;

• keegi ei tea ega kontrolli, kuhu raha läheb;

• eraldisi ei kasutata sihipäraselt (puudub kontroll);

• kontserdikavade/lavastuste ja külastajate arvu asemel lähtutakse hoopis muudest asjadest;

• raha jagavad ja selle kasutamist kontrollivad samad isikud;

• otsustamisel võetakse külma kõhuga otsustajate huvide konflikte;

• otsuste aluseid ja põhjendusi ei dokumenteerita;

• raha antakse ka puudulikele taotlustele;

• raha antakse ka neile, kes pole esitanud aruandeid.

Lisaks sellele on lisatud, et “eraetendusasutused ning muusika- ja teatrivaldkonna loovisikud konkureerivad ebavõrdsetes tingimustes riigieelarveliste etendusasutustega olukorras, kus suur osa otsustajatest peavad riigi esindajatena hea seisma riigietendusasutuste käekäigu eest.”

Ehk teisisõnu, tünga saavad eeskätt need ettevõtted, kes tegutsevad kultuurikorralduse valdkonnas, kellele tehti ära kõrgema käibemaksuga, kelle kottimist võetakse ministeeriumis üldse auasjana ning kes peavad ise hakkama saama – muide saavadki, kuid “ebaaus konkurents”, millest riigikontroll räägib, on vist esimene kord, kui sellest avalikult räägitakse, et riik ühte osa ettevõtlust täiesti julmalt ahistab.

Aga muu kohta ütleks nii. See oleks siis umbes sama, kui mina istuksin mõnes raha jagavas asutuses ja jagaksin seal Summerile igal aastal miljoneid kroone, ostaks selle eest igal aastal uue auto, kuid kontrolliksin ise, mis selle rahaga tehakse ja leiaks, et see on igati sihipärane kulu.

Siis ei esitaks ma selle kohta mingit aruannet, täidaks puudulikult uue taotluse ning määraks endale siis selle vigase taotluse alusel taas mõned miljonid kroonid. Ja nii iga aasta.

Ja kui mõni kultuuriministeeriumi ametnik niutsataks, et “seadus ütleb”, siis ütleksin ma, et mind ei huvita, mida ütleb mingi seadus. Ma lähtun europaalikest tavadest, mille eesmärk on tagada “eesti rahvuse ja kultuuri säilimise seisukohast oluliste projektide teostumine”.

Ning kui keegi tuleks ja juhiks sellele tähelepanu, et minu tegevus on pehmelt öeldes pentsik, tänaks ma teda lahkelt selle olulise täiendava info eest ning lubaks õige pea koostada selle kohta ühe dokumendi.

Nii käivad asjad Eesti Vabariigis aastal 2010.

PS! OÜ Meediaekspress pole kunagi pöördunud kultuuriministeeriumi, Kultuurkapitali ja Hasartmängumaksu Nõukogu poole oma tegevusele toetuse saamiseks. Ei seoses Summeri ega ka teiste OÜ Meediaekspress poolt korraldatud kontsertidega (nt Jaak Joala laulude kontserdid üle Eesti, Rujaleidja, Biitlite ja ABBA gaalad jne). Seega pole ma isiklikult pahane ega solvunud nende organisatsioonide peale ning kirjutan vaid mureliku kodanikuna.

Tuleb välja, et tallinlased armastavad kõige rohkem kino, aga teatrit ja muusikat ka

2010-02-04T03:17:00.000-08:00

Möödunud nädalal avaldasin ühed põnevad uuringutulemused. Tuletan meelde, et jutt oli sellest, kuidas pooled Tallinna ja Tallinna lähiümbruse elanikud külastavad kultuuri- ja meelelahutusüritusi harvemini kui kord kuus. Ülejäänutest pooled vähemalt korra kuus ning teine pool sagedamini kui korra kuus.

Sagedamini külastavad meelelahutus- ja kultuuriüritusi noored ja vallalised, harvemini pisut vanemad pereinimesed.

Kusjuures, kui tavaliselt arvatakse, et asi on sissetulekutes, siis uuringuandmed seda päriselt ei toetanud – väikese sissetulekuga noored käivad väljas rohkem kui üle keskmise sissetulekuga vanemad inimesed. Seega on asi ka selles, kui palju kellelgi vaba aega on, millised on kohustused perekonna ees jne.

Täpsemalt loe siit: Uuring: pooled tallinlased külastavad kultuuriüritusi harvemini kui kord kuus

Lubasin mõne aja pärast teha ülevaate ka sellest, milliseid kultuuri- ja meelelahutusüritusi inimesed sagedamini külastavad. Siin see nüüd on!

Teater.Muusika.Kino peaks olema Kino.Muusika.Teater

Palusime inimestel hinnata, kui suure tõenäosusega nad külastavad järgmisel aastal kontserte, Eesti ansamblite suvetuure, teatrietendusi ja suvelavastusi, kino ning kuulsate välisartistide kontserte (kui neid peaks toimuma).

Kino

Koguni 78% vastajatest ütles, et lähevad sel aastal suure tõenäosusega kinno. See on mõistetav. Kinos on üsna mugav käia – minna võib suvalisel vabal õhtul, pilet ei ole kuigi kallis (viimasel ajal tublisti odavamaks muutunud), valikuvõimalusi on palju.

Ka mina olen suur kinosõber, käin üsna tihti kinos – nii Hollywoodi kui ka Euroopa väärtfilme vaatamas. Ühed on hea meelelahutus, teised aga panevad elu üle järele mõtlema.

Kontserdid

Kohe kino järel, populaarsuselt teisel kohal, on kontserdid. Kontserte kavatseb aasta jooksul külastada 68% vastanutest, mis mind kui kontserdikorraldajat mõistagi väga rõõmustab!

Kehvemini, kuid mitte kehvasti, läks Eesti ansamblite suvetuuridel. Neid plaanib külastada ligi pool, kokku 47% tallinlastest ja harjumaalastest. See mind ei üllata.

Õllesummeri pealaval on viimase 16. aasta jooksul esinenud vist küll peaaegu kõik Eesti parimad ansamblid ja muusikud ning mitmed Eesti esinejad toovad publiku sama kindlalt kokku kui maailmanimega staarid.

Meil on enamike Eesti artistidega ja tuurikorraldajatega hea teineteisemõistmine – paljud tuntumad artistid on targad ning arvestavad oma suviseid plaane tehes sellega, et juuli üks suursündmusi on kontsert Õllesummeri pealaval ning ei kavanda Õllesummeri ajal või vahetult enne ja pärast Õllesummerit muid esinemisi.

Teater

Kolmandal kohal on teatrietendused. Koguni 67% on neid, kes arvavad, et jõuavad tuleval aastal mõnele teatrietendusele.

See tulemus rõõmustab mind samuti väga, sest olen ka ise suur teatrisõber. Kusjuures, masu või mitte, teatrietendused, kuhu olen viimastel kuudel jõudnud, on läinud peaaegu või täielikult täis saalidele! Ja vähemalt see uuring ei ennusta teatrihuvi vähenemist mitte üks kraad.

Mul on hea meel, et teater, muusika ja kino on Eesti rahva seas endiselt au sees. Kui aga rahva maitset punktipealt järgida, tuleks ajakiri Teater.Muusika.Kino vastavalt uuringutulemustele ümber nimetada ajakirjaks Kino.Muusika.Teater.

Välisartistide kontserdid

Viimaseks jätan aga omamoodi üllatuse. Nimelt arvab vaid 40% vastanuist, et võtaks osa mõne kuulsa välisartisti kontserdist kui selline korraldataks. Kusjuures 42% vastanuist on seisukohal, et nemad kindlasti selle vastu huvi ei tunne.

Ma oleksin ausalt öeldes oodanud, et välisartistide kontserdid kui eksklusiivsed ja kordumatud sündmused on menukamad. Kuid võta näpust – inimesed läheksid kaks korda tõenäolisemalt hoopis kinno, kuhu võib minna kas või iga päev!

Kino armastavad noored, teatrit vanemad vastajad

Huvitav võiks olla vaadata ka seda, kuidas erinevad üksteisest kino-, teatri- ja muusikasõbrad.

Kontserdipubliku seas annavad tugevamalt tooni noored vanuses 15-25, kuid suured kontserdisõbrad on ka mõnevõrra vanemad ehk 26-45 aastased.

Kui aga noortest rääkida, siis nemad armastavad kõige rohkem filme vaadata – koguni 72% neist läheb tuleval aastal enda sõnul kindlasti kinno!

Eesti ansamblite suvetuurid ja teatrite -etendused aga lähevad enim korda 25-45 aastastele, vanemad ja nooremad suhtuvad suvetuuridesse ja -lavastustesse leigemalt.

Teatrisõprade seas on kõige enam vastajaid vanuses 46-55 eluaastat. Neile ei lähe omakorda üldse korda tuntud välisartistid.

Kontserte armastavad eestlased ja venelased võrdselt. Huvitav on aga fakt, et koguni neljandik mitte-eestlastest ei välista, et läheb tuleval aastal mõne Eesti ansambli suvetuurile.

See-eest kuulsa välisartisti kontserdile tuleks vaatama koguni 63% mitte-eestlastest, mida on peaaegu kaks korda enam kui tulemus eestlaste seas. Muudes eelistuses eestlased-venelased niivõrd palju ei erinegi.

Mis tõestab veelkord, et kõige tõhusamini leitakse ühine keel ja kujunevad ühised väärtused jagatud kultuurikogemuste kaudu.

Uuringust:

Uuringu viis OÜ Meediaekspress tellimusel läbi Suhtekorraldusbüroo PRB, kes kasutas küsitluse korraldamiseks uuringufirmat GfK Custom Research Baltic. Internetis toimunud küsitlusele vastas 182 Tallinnas ja Harjumaal elavat 15-55 aastat inimest.

Uuring: pooled tallinlased külastavad kultuuriüritusi harvemini kui kord kuus

2010-01-25T07:00:00.000-08:00

Meie tellimusel viidi jaanuaris läbi lühike avaliku arvamuse uuring. Muuhulgas tahtsime teada, kui sageli külastavad Eesti inimesed kultuuri- ja meelelahutusüritusi ning milliseid kultuuri- ja meelelahutusüritusi nad külastavad.

Selles postituses kirjutan tulemustest, mis räägivad meelelahutus- ja kultuuriürituste külastamisest üldiselt. Mõne aja pärast teen ülevaate ka sellest, milliseid kultuuri- ja meelelahutusüritusi inimesed sagedamini külastavad.

Juhin tähelepanu, et uuring viidi läbi vaid Tallinnas ja Harjumaal elavate 15-55 aastaste inimeste seas. Seega ei käi need kogu Eesti rahva kohta, vaid räägivad olukorrast pealinnas ja selle lähiümbruses.

Kui sageli külastatakse kultuuriüritusi?

Täpne küsimus uuringus oli selline: “Kui tihti Te külastate kultuuri- ja meelelahutusüritusi (kontserdid, teatrietendused, jm) või kultuuri- ja meelelahutusasutusi (kinod, ööklubid, jm)?”

Kõigist vastanuist käib kultuuri- ja meelelahutusüritustel mitu korda kuus neljandik, veel neljandik käib vähemalt korra kuus, pooled harvemini kui korra kuus.

Kes käivad sagedamini, kes harvemini?

Üsna oodatult selgus, et kõige sagedasem kultuuri- ja meelelahutusürituste tarbija on noor vanuses 15-25 aastat. Pooled selles vanuses vastanuist käivad kultuuri- ja meelelahutusüritustel rohkem kui üks kord kuus, neljandik vähemalt korra kuus ja neljandik harvemini kui kord kuus.

Vanemate kui 25-aastaste seas on üle poole neid, kes teevad seda harvemini kui kord kuus ning vähem kui viiendik, kes käivad väljas sagedamini kui korra kuus. Veel nukramad on tulemused vanusegrupis 46-55, kellest käib sagedamini kui kord kuus väljas vaid 10%, 20% käib vähemalt korra kuus ning 70% käib harvemini.

Miks nii?

Sellest võib teha mitu järeldust.

Mõistagi on vanematel inimestel rohkem kohustusi ja vähem vaba aega. Seda näitab ka see, et vallalised käivad väljas märkimisväärselt sagedamini kui need, kes on abielus või vabaabielus.

Võib väita, et asi on ka selles, et Eesti meelelahutusturg (üritused, ööklubid jne) on pigem suunatud noortele. Kuhu ongi veidi vanemal inimesel minna? Hollywoodi või Club Privé'sse teismeliste sekka ei sobi nagu minna, aga alternatiive palju pole.

Kuid samas – keeruline on tuvastada, kas asi on selles, et vanemad kui 25-aastased käivad kultuuriüritustel ja meelt lahutamas sellepärast, et neile pakutakse vähem või pakutakse neile vähem, sest nende seas on nõudlus väiksem. Kahe otsaga asi.

Õllesummeri jaoks on igal juhul oluline oma programmi ka edaspidi koostada selliselt, et festivalil leiaksid tegevust nii nooremad, pisut vanemad kui ka keskealised ja üle-keskealised. Julgen uskuda, et oleme saavutanud üsna hea tasakaalu.

Nooremad on esireas rokk-kontsertidel, pisut vanemad jazz’i- ja veinitelgis, veel vanemad aga keerutavad kõige sagemini jalga Elmari telgis.

Kas asi on rahas?

Väga tihti tuuakse välja, et kultuurist osa saamine on seotud sissetulekutega. Päris üheselt see nii ei ole.

Jah, kultuur ja meelelahutus on vaesemate perede jaoks tihti liiga kallis. Kui tahta kogu perega teatrisse minna, siis võib see tähendada ka üle tuhande kroonist väljaminekut. Kinopiletid on viimasel ajal õnneks odavamaks muutunud.

Samas selgus uuringust, et sageli väljaskäijate seas annavad tooni hoopis need, kes teenivad keskmisest vähem. Me teame, et need on peaasjalikult noored, kelle sissetulekud on väiksemad.

Nooremapoolsem tarbija saab kulutada ja kulutabki oma sissetulekutest märksa olulisema osa meelelahutusele ja kultuurile, sest tal ei ole veel vaja kulutada lastele ja perele. Sissetulekud on küll väiksemad, ent samas ka kohustused.

Kui asi oleks ainult rahas, siis oleksid kõige jõukamad tarbijad ühtlasi ka kõige sagedasemad kultuuri- ja meelelahutusürituste külastajad. Kuid nii see ei ole.

Enamus jõukamatest tarbijatest (teenivad 15 000 ja enam) on hoopis keskmised kultuuritarbijad, kes külastavad kultuuri- ja meelelahutusüritusi keskeltläbi korra kuus.

Seega pole raha ainus põhjus. Jõukamad inimesed on ilmselt rohkem hõivatud tööasjadega, mistõttu neil on vähem mahti väljas käia. Teiseks on ilmselt tegu pigem täiskasvanud inimestega, see aga tähendab peret ja lapsi ning kodukesksemat elustiili.

Kolmandaks on kindlasti asi ka elukohas. Elavad ju Harjumaa jõukamad inimesed sageli Tallinna lähiümbruses (suurim keskmine sissetulek on Viimsis), kultuur ja meelelahutus aga on koondunud Tallinna kesklinna.

Seega viitavad uuringtulemused sellele, et päris üksühest seost sissetulekute ja kultuuritarbimise vahel ei ole.

Uuringust:

Uuringu viis OÜ Meediaekspress tellimusel läbi Suhtekorraldusbüroo PRB, kes kasutas küsitluse korraldamiseks uuringufirmat GfK Custom Research Baltic. Internetis toimunud küsitlusele vastas 182 Tallinnas ja Harjumaal elavat 15-55 aastast inimest.

Euro tuleb võib-olla, Õllesummer tuleb kindlasti!

2010-01-06T00:39:00.000-08:00

Aasta uus, kõik on uus! Õllesummeri korraldamine käib juba üle 15. aasta ikka sama ringi mööda. Sügis on alati olnud vaiksem, kuid aastavahetus on nüüdseks seljataga. Tähendab – edasi läheb iga päevaga palavamaks, mis sest, et hanged on akendeni.

Aasta esimese tööpäeva ajalehed kubisesid ennustustest. Majanduseksperdid, ettevõtjad ja kõik teised, kel vähegi viitsimist, võtavad sõna ja pakuvad välja, mis saab. Üldiselt on kõik ühel nõul, et 2010 ei saa tulla nii kohutav, kui oli 2009.

Euro tulemine, mis selgub kevadel, on võtmeküsimus.

Kui euro tuleb, siis tuleb ka päike välja. Kui ei tule... Seda ei taha keegi ennustada, mis siis saab.

Ma olen korra seda kõike juba näinud, siis kui oodati Eesti krooni tulemist. Nüüd, pea 20 aastat hiljem, tundub muidugi, et kroon on alati olnud ja kuidas ta siis oleks saanud tulemata jääda. Krooni tulek oli kindel (nagu ka Eesti üleminek eurole), kuid küsimärke oli siis ja on nüüd rohkem kui üks.

Ka tollal valitses teatud ootusärevus. Inimesed panid kroonile ülikõrged ootused. Nagu nüüd pannakse eurole. Elu pidi kohe palju paremaks minema.

Tagantjärele muidugi olid paljud rahulolematud. Eriti vanem põlvkond, kes ütleb siiani, et kroon sõi ära nende säästud. Nõukogude ajal Volga ostmiseks piisanud raha sulas nagu kevadine lumi, nii et selle eest ei saanud isegi “sapakat” osta...

Nüüdki on sarnased ootused ja sarnased hirmud.

Selleks ajaks, kui algab Õllesummer 2010 on igatahes selge, kas euro tuleb või mitte – ning kas pileteid saab osta kroonides viimast või eelviimast aastat.

Olen korra juba meenutanud, et kaks aastat tagasi Õllesummeril esinenud Franz Ferdinandile ei mahtunud pähe, kuidas keegi suudab nende kontserti 10-eurose pileti eest korraldada...

Usun, et hoolimata Eestis kehvitavast rahaühikust, tulgu siia või jeen, on Õllesummer nii 2010 kui ka kõigil järgnevatel aastatel festival, kus saab väga taskukohase hinnaga osa parimast Eesti ja rahvusvahelisest meelelahutusest.

Eelmise aasta peamine väljakutse oli mõistagi Moby keerulise toitlustamise korraldamine. Kas ka sel aastal on siia tulemas sama mõõtu ekstravagante, jätame esialgu veel enda teada. Oh, kuidas tahaks neid saladusi juba välja lobiseda, kuid kahjuks on veel vara...

Üks on aga täiesti kindel. Hoolimata sellest, mida teeb majandus, kas me kukume mõned protsendid või tõuseme mõned protsendid, kas me euro saame või ei saa – Õllesummer tuleb päris kindlasti ka sel aastal!

Tuleb parem, suurem ja uhkem kui kunagi varem.

Head uut aastat!
Peatse jällenägemiseni!

Trügimine Säästumarketis – väga ohtlik olukord!

2009-12-02T05:55:00.000-08:00

Tänane meedia on täis uudiseid uue Säästumarketi avamisest, kus inimesed odava suhkru pärast rüselema läksid. Ilmselt on Säästumarketi juhtkond tulemuse üle õnnelik. Alles hiljuti kasutas sama taktikat SHU jalatsikauplus, kus avamine samuti märuli abil meediasse viidi.

Mida mina 15-aasta ürituskorralduskogemusele tuginedes selles näen? Eeskätt täielikku ebaprofessionaalsust ja vastutustundetust. Ma ütleksin isegi hullemini – pahatahtlikkust ja inimvaenulikku hoolimatust.

Mistahes ürituse korraldamisel on turvalisus prioriteet nr 1. Korraldaja vastutus on tagada sündmusest osavõtjate turvalisus. Eesmärk on vältida selliseid olukordi, nagu täna Säästumarketi juures või mõned nädalad tagasi SHU kaupluses. Vältida, mitte neid tekitada!

Antud juhul aga on korraldajate eesmärk olnud just vastupidine. Luua tingimused kontrollimatu, potentsiaalselt väga ohtliku ning halvemal juhul ka inimohvrite või raskete tervisekahjustusega lõppeva olukorra tekkimiseks.

Vaadates neid pilte, mis on tehtud Säästemarketi avamiselt, aga ka meenutades kaadreid SHU avamiselt – ilmselgelt pole korraldajatel olukord kontrolli all. Kui olukord on juba läinud hüsteeriliseks ja mängima hakkab massipsühholoogia, siis on äärmiselt raske situatsiooni taas kontrolli alla saada (meenutage aprillirahutusi!).

Mind paneb imestama see – kus on Säästumarketi Skandinaavia omanike silmad? Kas põhjamaine suurettevõte ei mäleta, millist üleilmset ja negatiivset vastukaja said surmaga lõppenud kontserdid Roskilde festivalil? Kuidas see nende aktsionäridele meeldiks?

Kujutan ette, et Säästumarketi ja Rimi turundajad plakstutavad täna kordaläinud aktsiooni üle. Kogu Eesti meedia kajastab nende poe avamist, milline edu! Kujutaksin ette, et tuju oleks hoopis teine kui hetkel seisaks pealkirjades, et “Säästumarketi avamisel said inimesed viga” - või veel rängemini... Nii võib minna, kui teadlikult selliseid olukordi provotseerida.

Peale SHU avamist märkis üks meediaväljaanne väga õigesti – kaua selliseid asju lastakse korraldada? Kas seni, kuni on esimene inimohver?

Õllesummerit külastab igal aastal 80 000 inimest. Meie jaoks on just selliste olukorda vältimine absoluutselt kõige olulisem valdkond kogu ürituse korraldamise juures. See on turvateenistuse esmaülesanne.

Kuhu koguneb palju inimesi, seal on alati risk, et midagi juhtub, ning selle riski maandamiseks tuleb ennetavalt tarvitusele võtta kõik abinõud. Me ei korraldaks festivalil ealeski midagi sellist, mis viiks sarnase olukorra tekkeni.

Kusjuures, me ei teeks seda ainult sellepärast, et soovime vältida ohtlikke olukordi. Me lihtsalt hoolime oma klientidest, austame neid ning ei lubaks kellelegi panna neid alandavasse olukorda. Paistab, et need on väärtused, mis sellele kaupluseketile vähimalgi määral korda ei lähe.

Tõstatada tuleks küsimus, kas sedatüüpi üritustele ei peaks edaspidi taotlema avaliku ürituse luba. Kauplus on küll kellegi eraomand ja asub eramaal, kuid sellest hoolimata avalik ruum. Sellisel juhul peaksid korraldajad sarnaselt avalike ürituste korraldajatele loataotluse käigus saama oma kavale kooskõlastuse päästeametilt, politseilt ja teistelt instantsidelt.

Vaevalt, et päästeamet lubaks toimuda sündmusel, mille eesmärgiks on piiratud väljapääsuga territooriumil korraldada rüselus, ning vaevalt, et politsei annaks loa korraldada avalik üritus, mille eesmärgiks on provotseerida sündmusel osalejate omavahelisi konflikte, mis võivad viia avaliku korra rikkumise ning vägivaldse käitumiseni.

Kas maksutõusud ei võiks käia süsteemsemalt?

2009-11-30T00:26:00.000-08:00

Viimastel päevadel on tulnud taas teateid Eestis kehtivate maksumäärade muutuste kohta. On teada, et valitsus kavatseb tõsta aktsiise – alkoholi- ja kütuseaktsiisi. Ühtlasi avaldas peaminister arvamust, et sotsiaalmaksu tuleks langetada. Mõistagi pole see veel otsus, aga igal juhul signaal võimalike muutuste kohta.

Ma ei ole makroanalüütik ja seetõttu ei oska ka täiel määral kaasa rääkida, kuidas täpselt tuleks Eestis kehtivaid maksumäärasid muuta ja kas üldse.

Ettevõtja seisukohast on mõistagi lühiajaliselt kasulikumad madalamad maksud. Teisalt on arusaadav, et riik peab maksuraha korjama, et pakkuda ka ettevõtjatele ja ettevõtetele vajalikke avalikke teenuseid ja kujundada toimivat majanduskeskkonda.

Kui riik täidab oma ülesandeid hästi ning makstud maksud investeeritakse targalt, nende abil edendatakse majanduskeskkonda, siis võib maksta ka kõrgemaid makse, kuna parem majanduskeskkond võimaldab teenida suuremat tulu.

See on asja üks külg.

Maksukoormuse üldise taseme kõrval on maksusüsteemi juures oluline ka see, kuivõrd läbipaistev ja mõistetav ning stabiilne ja ennustatav see on. Eestis on eriti viimasega hetkel keerulised lood.

Kui maksudega iga natukese aja tagant mängitakse, siis muudab see maksukeskkonna ennustamatuks ja närviliseks.

On ühelt poolt mõistetav, et kriisiolukorras peab ka valitsus paindlikult reageerima olukorrale ning iga otsust pikalt veeretada ei pruugi olla aega.

Probleem on aga selles, et riik pole hetkel ainus, kes teeb prognoose ja eelarvet järgmiseks aastaks. Prognoose ja eelarvelisi otsuseid teeb ka erasektor ning erasektorile muudetakse eriti kulude hindamine väga keeruliseks.

Kuidas näiteks saab üks ettevõte prognoosida oma tuleva aasta jooksvaid kulusid, kui nende suurust muutvaid makse võidakse etteteatamata tõsta? See aga muudab keerulisemaks investeerimisotsuste tegemise, kuna pole selgust, kui suures osas saab kapitali selleks planeerida.

Võimalik, et selline pluss-miinus siia-sinna ökonoomika nagu Eestis viimasel ajal harrastatakse, ongi nüüdsest normiks saanud ja riik ongi ajutiselt või alaliselt loobunud ühest meie tugevusest – stabiilsest maksusüsteemist.

Sel on aga majandusele oluliselt suurem halvav mõju kui ühel või teisel maksumuudatusel.

Maksud on ajaloos varemgi tõusnud ja langenud ja sellest pole majandustegevus peatunud. Kuid keeruline on teha otsuseid, kui pole selgust tuleviku suhtes. Mõistagi ei saagi seda masu tingimustes ülemäära olla, kuid valitsus peaks pigem olema stabiilsuse garant kui ebastabiilsuse juurdetekitaja.

Isegi kui makse tuleb tõsta, siis tuleks seda võimalusel teha mingit sorti tervikpaketina, üldisema ja läbimõeldud reformi raames.

Veelkord, ma pole sedavõrd kodus riigi rahanduses, et hinnata, kas praegune maksutõus on hädatarvilik või saanuks seda ka vältida, kas selle mõju majandusele on hea või halvaloomuline ja milles see täpselt avaldub. Ma ei tea, kas neid viimaseid maksutõuse on ikka euro tulekuks vaja ega ka seda, kas euro tulekust saadav kasu kaalub üles maksude muutmisega tekitatava kahju.

Ettevõtjate seisukohast julgen öelda, et rohkem selgust ja vähem segadust tuleks majanduse taastumisele kindlasti kasuks. Maksumuudatused ei peaks tulema nagu välk selgest taevast.

Hea oleks, kui valitsus tuleks aasta lõpuks lagedale ühemõttelise kavaga, mis saab maksudest vähemalt 2010. aastal.

Vastasel juhul juhtub nii, nagu kultuurikorraldussektoriga, kus osale asutustele kehtinud 5-protsendine käibemaksu soodusmäär tühistati ning vaid loetud kuud hiljem tõsteti veel ka üldist käibemaksumäära 20 protsendini.

Vähem kui aasta ajaga suurenes osa Eesti majandusagentide käibemaksumäär neli korda. Kusjuures, kui sellisest maksutõusust oleks nt kuus kuud ette hoiatatud, oleks olnud võimalik paindlikumalt reageerida. Otsused tehti enam-vähem kohe kehtima hakkavatena, mis tekitab esiteks segadust, teiseks aga hirmu ja ebakindlust.

Maksukeskkonna sagedasel muutumisel on otseseos ka tööpuudusega. Mõistagi ei olda ebastabiilse maksukeskkonna korral sedavõrd julged värbama tööle uusi inimesi ja looma uusi töökohti kui stabiilse maksukeskkonna korral.

Seda mitmel põhjusel. Üks lihtne ja arusaadav põhjus on seotud tööjõukuludega, mis ei ole otsene palgakulu. Uue töötaja palkamine tähendab ühtlasi kaasnevaid kulusid, nt transpordile, kontoritehnikale, -pinnale jne. Kui maksud võivad järsult tõusta, on nende kulude prognoosimine võimatu ning sellevõrra on ebaselgem ka, kas palkamisotsuse võib või ei või teha.

Usaldusväärsed uuringuandmed: 40% kehast katmata jätta on parim

2009-11-20T02:36:00.000-08:00

17. novembri Delfi Forte avaldas uudise, mille kohaselt uus teadusuurimus näitab, et meesterahvaste ahvatlemiseks peaksid naised kandma riideid, mis jätavad 40 protsenti ihust paljaks.

“Õhtukostüümi valikul on naisi juba ammu kimbutanud dilemma: kuidas leida õige tasakaal liigse paljastavuse ja ülemäärase alalhoidlikkuse vahel...” vahendab Forte The Daily Telegraphi.

Esmalt on see uudis mõistagi seksistlik, sest eeldatakse, et naised püüavad riietumisel leida optimaalset lahendust meeste ligitõmbamiseks. Aga naised, kes on riietunud selleks, et välja minna koos oma kaaslasega ning (vähemalt samal õhtul) skoorida ei soovigi?

Kui küsida naistelt endilt, siis väidetakse kõige sagedamini, et riided valitakse sellised, et ennast (olenevalt olukorrast) mugavalt või siis ilusana tunda. Ennast lüüakse üles enda pärast.

Ma seda päriselt ei usu. Kuid eeldus, et naised löövad end üles peamiselt selleks, et meeldida meestele on meheliku mõtlemise ja enese ületähtsustamise vili. Tegelikult löövad naised end üles enamasti konkurentsivõitluse mõjul teiste naistega. Tahetakse olla ilusam kui teised tüdrukud ja mitte tingimata selleks, et olla konkurentsivõimelisem, vaid lihtsalt niisama.

Teiseks on muidugi naljakas mõelda, et kui see uuring kehtib, siis muude tingimuste samaks jäädes pole ju oluline, milline osa kehapinnast on paljastatud, kuni osakaal 40% on õige.

Uuringus on võetud eelduseks, et üks käsi vastab 10 protsendile kehast, kumbki jalg 15 protsendile ja torso 50 protsendile.

See tähendab seda, et varrukateta top ja miniseelik nihutab juba osuti 50 protsendile. Oleks vaja ühe käisega särke või siis ühe säärega pükse!:)

Kui aga panna pikkade varrukatega särk selga, on 60% kehast juba kaetud. Järelikult, kui lähed pikkade varrukatega ööklubisse, targem pükse üldse mitte jalga panna, sest nii oled ligitõmbavam vastassugupoolele.

Loodan, et Eesti arukad naised selliseid uuringuid liiga tõsiselt ei võta. Kui aga on väga vaja, et tantsima kutsutakse, siis muidugi võib seda ühe varruka ja ühe säärega pükste varianti teadustöö eesmärgil proovida.

Ehk lähebki õnneks?

Huvitav, milliseid tulemusi annaks sarnane uurimus meeste kohta? Kas ka mehed peaksid naiste ligi meelitamiseks midagi paljastama või tuleks see hoopis kahjuks. Võib-olla oleks vormist väljas keha või karvaste säärte näitamise asemel kasulikum jääda äraproovitud meetodi juurde – keerutada tütarlastele lähenedes näpus Hummeri võtmeid?

Tervise Arengu Instituut põletab masu ajal raha!

2009-11-13T02:07:00.000-08:00

Enne kui hakkate kõva häälega õiendama, et ÕS-i korraldaja ei saa ausalt rääkida alkoholi liigtarvitamise vastasest kampaaniast, lugege lõpuni. Miks ma arvan, et Tervise Arengu Instituut põletab raha?

Eestis on tehtud väga palju halbu reklaamikampaaniaid, nagu igas teises riigis. Samas on märkimisväärne, et mitmed tugevad lahendused on olnud just sotsiaalse reklaami kategoorias. Usun, et riigi tellimusel valminud kampaaniates on olnud loovate ja mõjusate ettevõtmiste osakaal suurem kui erasektori tellitud kampaaniates.

Tuletage näiteks meelde kampaaniat “Ära löö last!” - hingega tehtud asi. “Traksid peale” - lihtne ja praktiline.

Alkoholikampaania eesmärgid on õiged

Tervise Arengu Instituudi kampaania eesmärgid on õiged. Alkoholi liigtarvitamine on Eestis probleem, sellega tuleb võidelda. Kui arvate, et esindan alkoholitootjate huve, siis arvake.

Alkoholi liigtarvitamine pole ka alkoholitööstuse seisukohast jätkusuutlik. Mõelge korra, mis kasu on tarbijatest, kes ennast aasta või kahega haigeks või surnuks joovad. Vaja oleks tarbijaid, kes tasapisi, kuid järjekindlalt ostaksid, tarbiksid mõistliku hulgal ja nii, et see nende elu segama ei hakkaks.

Sellised tarbijad ostavad sinu kaupa aastakümneid ja nendega ei juhtu midagi. Raha tuleb.

Ei kannata ise alkoholi tarbimise tõttu, ei põhjusta kannatusi teistele, ei riku avalikku korda, ei istu purjus peaga rooli ega sõida ennast surnuks.

Mida rohkem probleeme seoses alkoholiga, seda enam on demokraatlikus riigis rahvapoolset nõudlust karmimate meetmete järele, mis piiravad alkoholitootjate ettevõtlusvabadust.

Kampaania teostus on lihtsalt rumal

Vaadake reklaame, mis on välja riputatud. Meilt küsitakse “Palju Sina jood?” ja manitsetakse “Ära valeta endale!”.

Asi on nimelt selles, et iga inimene ise on veendunud, et tema alkoholitarvitamine on üsna normikohane. Seda on isegi uuritud. Eesti inimesed on seisukohal, et Eestis juuakse liiga palju. Kuid enda alkoholitarvitamist peab ülemääraseks vaid kaduvväike hulk. Teisisõnu – liiga palju juuakse, aga joovad alati teised.

Sellist tobedat küsimust pole mõtet inimestele esitadagi.

Hullem on aga lugu, kui vaadata plakati ja telereklaami visuaali. Inimesed nimelt usuvad pilte rohkem kui sõnu. Pilt ise on usutavam kui ükskõik, mis on pildi kõrvale kirjutatud. Kui ikka pildil on kaka ja selle kõrvale on kirjutatud puder, siis inimesed vaatavad ja ütlevad – pildil on kaka.

Just selline kaka-reklaam ongi TAI-l välja kukkunud.

Pildil on ju õnnelikud, naeratavad inimesed, veini ja õlleklaasiga. Sama on telereklaamis.

“Alkohol teeb rõõmsaks!” ütleb pilt selge sõnaga. See, et sinna kõrvale on kirjutatud mingi udune jutt, mingi segane värk – see ei muuda enam asja.

Kolmandaks pole küsimuste esitamine kuigi efektiivne reklaamikeel.

Ma kujutan ette, et agentuur, kes selle tegi, müüs oma ideed jutuga, et “see paneb inimesed mõtlema”. See on loll ja lapsik jutt. Reklaamitegijate professionaalsus selles seisnema peabki, et terviklik sõnum paigutatakse ära ühele plakatile.

Siin aga on korraga tahetud anda aimu nii statistikast, esitada filosoofilisi küsimusi kui ka kutsuda üles endale mitte valetama.

Teate, see kõik on nii segane, et võtaks parem ühe õlle ja arutaks.

Mõned konstruktiivsed soovitused

Selle kampaaniaga on rong ilmselt läinud ja mõttetu kampaania tellijad (ehk siis Euroopa maksumaksjad, ehk meie ise!) on oma rahast ilma, sest meie esindajad (Tervise Arengu Instituut) ei oska oma tööd teha.

Et aga TAI ebakompetentsed esindajad ähvardavad vastavateemalises pressiteates [http://www.tai.ee/index.php?id=6043], et tegemist on mitmeaastase ettevõtmisega, võtku siis arvesse paari lihtsat asja.

Esiteks tuleb üles leida see miski, mis paneb ka tegelikult inimesi oma harjumusi muutma. Mis võiks olla toimiv motivatsioon? Lootus, et paneme inimesed ise oma peaga inimesed mõtlema (ja alkoholiühikuid arvutama), on naiivne. Seda ei juhtu. Isegi parima tahtmise korral.

Mis paneks inimesed vähem jooma? See võti tuleb üles leida.

Teiseks, kampaaniates tuleb ikka selgelt välja öelda, mida tuleb teha. Kui kampaanial pole üleskutset, siis pole seda kampaaniat kellelegi vaja. “Ära löö last!” oli väga selge kampaania, mis oli sealjuures väga loovalt ja mõjusalt lahendatud, kuid sõnum oli lihtne ja igaüks sai sellest aru.

Kolmandaks tuleb arvestada sellega, mida eelpool seletasin – inimesed usuvad pilte rohkem kui sõnu.

Inimesed, kes pakkusid välja sellise visuaalse lahenduse, ei tunne oma tööd.

Mõelge korraks, mida näeb sellel plakatil inimene, kes oskab vaid vene keelt (selliseid on Tallinnas päris palju). Tema vaatab trolliaknast plakatit ja mõtleb, et teeks kah kodus veini lahti ja veedaks mõnusa õhtupooliku. Ja normaalne mees mõtleb, et lahendaks ühe õlle praegu ära küll.

Tegemist on kahjurite ja mitte professionaalidega.

Selle kampaaniaga tehakse enam kahju kui kasu. Maksumaksja raha nii ebapädevalt kulutada ei tohi, antud juhul seda aga lausa raisatakse.

Ära novembris põe!

2009-11-09T05:22:00.000-08:00

Nüüd, mil ilmad on pisut külmemad, teed libedamad ja õhtud pimedad, on paras aeg seada sammud kultuuriasutuste poole. Näputäis soovitusi minu poolt.

Von Krahli teatris maksab ära vaadata lavastused PostUganda ja Kajakas. Olen mõlemat näinud, julgen soovitada küll. Kajakat lähen ka teist korda vaatama. Esiteks meeldivad mulle Krahli väga head näitlejad. Teiseks - teatrietenduste, nagu ka filmide puhul, ei jõua esimesel korral tihti kõiki nüansse tähele panna ja väga häid teoseid maksabki mitu korda vaadata.

Kui huvitab pisut konservatiivsem teater, siis EI OLE MÕTET minna Draamateatrisse, kus mängitakse tükki nimega “Sinul on meretäis hirmu”. Ajakirjanike arvates on etenduse eesmärgiks pöörata vana hea Draamateatri pilk tuleviku poole ja kõnetada noori inimesi. Ma pole kindel, et kas Draamal on mõtet selle nimel pingutada. Noored saavad kunagi vanemaks ja tulevas siis Draamateatrisse ka, nagu tänases keskealised ja vanemad Draamas juba käivad. Pole mõtet konkureerida Krahli ja NO-teatriga, nagu nemad ei proovi üle trumbata Linnateatrit või Draamat.

Michael Jacksonist rääkivat filmi “This is it” vaatama ei jõudnud (ei tea, kas lähen ka). Samas Dave Bentoni eestvedamisel korraldatavat Jacksoni laulude kontserti Solarises käisin vaatamas. Ütlen ausalt, mind jättis külmaks, aga et kontserdid on välja müüdud, siis järelikult rahvale meeldib.

Solarisest rääkides - jõudsin enne kinokeskuse sulgemist ka Artisest läbi käia ning vaadata Lars von Trieri õudukat Antikristus. Ma ei tea, kas seda veel näidatakse, kui kinosaalid taasavatakse – kui näidatakse, siis väärib vaatamist küll ja ehk näeb kusagil mujal või saab laenutada DVD. Kriitikud on kirjutanud, et „Antikristus” on mõjuv ja vastik film, mis jääb kindlasti meelde ning millest kirjutatakse ja mida tõlgendatakse veel palju. Parem siis juba kohe ära vaadata, muidu kolmandatelt osapooltelt saadud eelarvamusi ja ootusi nii palju, et film ise valmistab vaid pettumuse.

Kel huvi vaiksema ja filosoofilise ajaveetmise vastu, siis KUMU-s on huvitavat vaatamist – näitus Normandia maalijad. Näitus on üleval 10. jaanuarini, kuid mulle tundub see just hea ajaveetmisena novembris – kui veel pole päris talv, aga enam pole päris sügis ka.

Eks väiksemaid üritusi ja üritusekesi toimub Eestis kogu aeg. Kui aga vaadata Eestist kaugemale ja veidi pikemalt ette, siis soovitan anda endast parim, et aastal 2010 jõuda mõnele ansambli Muse kontsertidest. See võib minna palju maksma ja ei pruugi olla lihtne, kuid on seda väärt, et pisut vaeva näha.

Mina käisin Muse'i kontserdil mõni nädal tagasi Helsinkis. Neil päevil sai Muse Londonis Muusikaajakirja Q poolt korraldataval igati mainekal Q Award 2009 gaalal maailma parima bändi tiitli.

Õhtuleht pettis enda ajakirjaniku ära

2009-09-29T02:58:00.000-07:00

Vahetult peale Õllesummeri lõppu avaldas Õhtuleht artikli, milles kirjutas sellest, kuidas üks Õllesummeril tegutsenud firma jättis oma töötajatele palgad välja maksmata. Esiküljel laiutas rasvane pealkiri: “Õllesummeril rabanud noored JÄID RAHATA”, millest sai vaid ühtemoodi aru saada – Õllesmmer jättis kellelegi palgad maksmata.

Loomulikult polnud me jätnud kedagi palgata, tegemist oli valega. Pöördusime Õhtulehe poole, kes keeldus oma viga parandamast. Siis pöördusime Pressinõukogu poole ning pressinõukogu langetas otsuse, et Õhtuleht on rikkunud head ajakirjandustava.

Ühesõnaga, suur ajaleht võib Sinu ärile süüdimatult sisse sõita, avaldada esilehel Sinu mainet kahjustavat valet ning pääseb tagatipuks puhta nahaga. Valet ümber lükkav teade avaldatakse kusagil lehe viimasel leheküljel väikeses ruudukeses, kus seda keegi ei märka.

Teadmiseks kõigile – julgen öelda, et Õllesummerit korraldav OÜ Meediaekspress on üks Eesti kohusetundlikumaid ettevõtteid. Maksame oma arveid õigeaegselt ning pole kunagi kellelegi võlgu jäänud. Maksame ausalt makse ning neile, kes meie heaks tööd teevad saava palgad alati õigeaegselt välja makstud.

Praegusel ajal, kus paljudel ettevõtetel on raskusi, võib selline uudis tõsiselt kahjustada ettevõtja huve. Võimalikud koostööpartnerid loevad ja mõtlevad, kas ikka tasub selle ettevõttega tegemist teha.

Kusjuures kogu loo iroonia seisneb selles, et Pressinõukogus ei leidnud hukkamõistu üldsegi mitte Õhtulehte esialgne artikkel.

Sama teemat oli kajastanud Õhtulehe ajakirjanik Jüri Pino - kes Õhtulehes avaldatud info põhjal järeldas ilmselt nagu teised lugejad, et Õllesummer on kellelegi võlgu jäänud. Seega pettis Õhtuleht ära mitte ainult oma lugejad vaid ka enda ajakirjaniku.

Kokkuvõttes saigi Pressinõukogult noomida igati sümpaatne ajakirjanik Pino, kelle ainus viga seisnes selles, et ta uskus, mida tema tööandja väljaandes kirjutatakse.

U2 – peaaegu sama hea kui pidu Pühavaimu kirikus

2009-08-31T04:26:00.000-07:00

Juuresolevalt pildilt võib imetleda U2 kontserdi lavakujundust. Kontsert ise toimus 31. juulil, Göteborgis.

Internet on imeline asi. Siin on väike valik kontserdil kõlanud lugudest - ja muud huvitavat. Need pole küll kõik ülesvõtted samast tuurist, aga palju mõnusat vaatamist ikkagi.

U2 läheb lavale

Avaõhtu Barcelonas

Beautiful Day

Get On Your Boots

New Years Day

Still Haven't Found What I'm Looking For

Vertigo

One

Vaadake, kuni saab ja YouTube'i pole keegi kinni keeranud!

Mis sai Rahvusringhäälingust?

2009-07-29T12:09:00.000-07:00

Juunis kirjutasin oma ajaveebis sellest, kuidas reklaamivaba rahvusringhääling vahel väga reklaamihõngulisi asju teeb.

Esitasin toonase postituse lõpus mõned küsimused rahvusringhäälingu juhtidele härra Margus Allikmaale ja Andres Jõesaarele. Lubasin nende vastuseid jagada ka oma blogi lugejatega.

Mõnda aega hiljem saingi kirja härra Andres Jõesaarelt Eesti Rahvusringhäälingu nõukogust.

Et lubasin vastuseid Teiega jagada, siis toon siinkohal ära tema kirja mulle.

Mõni sõna sissejuhatuseks. Loodan siiralt, et keegi ei mõistnud mind valesti ning ei arva, et tegin toonase avalduse sellepärast, et mulle ei meeldi Rabarock või Raadio 2. Rabarockil olen korduvalt käinud ja Raadio 2 on tihti see raadio, mis minu autos mängib.

Ühtlasi olen vägagi tänulik R2 saatejuhile Koit Raudsepale, kes Moby kontserdi eel tegi oma kuulajatele põhjaliku ekskursiooni selle omapärase ja kahtlematult väga andeka artisti uuema ja vanema loomingu radadel. Erinevalt ühe meie päevalehe kultuuritoimetajast, kes esialgu ei soovinud Õllesummerist midagi kuulda (mis on kahtlematult tema õigus), kuid ilmus välja kaks kuud hiljem sooviga “selle kiilaka hipiga” intervjuu teha.

Tänan Andres Jõesaart tema kirja eest ning avaldan selle igasuguste kommentaarideta.

_ _ _

Lugupeetud Marje Hansar,

Tänan teid tähelepanekute ja küsimuste eest, mis teil tekkisid seoses Rabarocki kajastamisega Raadio 2 programmis.

Raadio 2 on teinud Rabarockiga koostööd alates selle muusikaürituse loomisest viis aastat tagasi. Raadio 2 toimetus on pidanud sellist koostööd oluliseks, kuna tegemist on suve ühe suurema muusikaüritusega Eestis ja selle sihtgrupp kattub Raadio 2 omaga. Nagu te õigesti märgite, tegemist on 15-29 aastasele kuulajale mõeldud üldhuviprogrammiga, kus mängitakse väga palju värsket Eesti muusikat ja räägitakse neil teemadel ja tutvustatakse neid sündmusi, mis võivad huvi pakkuda noorele, õppivale ja alles oma elus valikuid tegevale, inimesele.

Siia sobib lisada, et Õllesummer tervikuna ei ole selle sihtgrupi üritus, küll on seda mõned Õllesummeril esinevad artistid või muusikakollektiivid. Me võime lõputult vaielda selle üle, kas Õllesummer on kogupere üritus, kultuurifestival või lihtsalt õlle joomise festival, aga kindlalt ei ole selle ürituse ainus sihtgrupp 15-29 aastane noor, pigem õppiv kui töötav inimene

Kahe nädala jooksul enne Rabarocki toimumist edastas Raadio 2 kultuuriteadetena 4-5 korda päevas Rabarocki klippi ja intervjuude juures ka audioklipi selle kohta, et Raadio 2 on esindatud Rabarockil. Seda tehti vastavalt Rahvusringhäälingu juhatuse poolt kinnitatud kultuuriteadete edastamise korrale. Tagantjärele tarkusena tuleb tunnistada, et nende kultuuriteadete esituskordade arv oli ebaproportsionaalselt suur. See tulenes Raadio 2 heast tahtest ja soovist oma partnerit, kellega koos on viis aastat seda üritust tehtud, võimalikult palju aidata. Et see heast soovist kantud aitamine muutus seadusliku ja ebaseadusliku piiril kõndimiseks, on ilmselge. Rahvusringhäälingu juhatus on oma märkused Raadio 2 toimetusele ja peatoimetaja Heidy Purgale edastanud.

On täiesti selge, et Raadio 2 ega ükski teine meie avalik-õiguslik programm ei tohi edastada reklaami või teavet, mis toetab toodete või teenuste müügi suurendamist, ürituse või idee edendamist või mõnes muus vallas mõne muu soovitud tagajärje saavutamist ning mida reklaami avalikustaja tasu eest või mõnel muul vastaval kaalutlusel levitab. Raadio 2 ei ole saanud mingit tasu Rabarocki ürituste tutvustamise eest. Ka ei anna suurem kuulajate hulk meile otsest ega kaudset materiaalset kasu, aga aitab tõhusamalt levitada avalikku teenust, mille pakkumiseks Raadio 2 seaduse alusel tegutseb. Ja uusi kuulajaid, tänu Rabarockiga koostööle, oleme ilmselt võitnud. Seda on tõestanud Raadio 2 kuulajate tänulik ja toetav tagasiside.

Eelnev ei ole mõeldud Raadio 2 tegevuse õigustuseks. Pigem aitab see mõista nende tegutsemise motiive ja selgitab tausta.

Austatud Marje Hansar, Te kirjutate oma blogis, et soovite selgust. Selgus on lihtne: Raadio 2 peatoimetaja ja teised toimetajad teevad oma tööd entusiasmiga ja püüavad anda endist parima, et nende sihtgrupi kuulajad oleksid informeeritud, kaasatud ja jagaksid toimetusega ühiseid väärtusi. Vahel minnakse selles entusiasmis seadusega kehtestatud piirile liialt lähedale või tehakse isegi jälg piiriribale. Rabarocki juhtumi puhul tuleb tunnistada, et piiriribal on jälgi. Teie kirjast oli väga palju abi, et nende entusiasmi pisut jahutada ja tulevikus vältida võimalikke rikkumisi.

Kuna Te esitate oma blogis ka kolm küsimust tuleks neile järjekorras vastata, aga nagu te eelnevast lugesite, on kõik need vastused juba antud. Jääb ainult lisada, et Rahvusringhäälingu nõukogu ja juhatus ei aktsepteeri tegevusi, sh reklaami edastamist meie programmides, mis kahjustavad Rahvusringhäälingu mainet või seavad meie avaliku teenuse vajalikkuse kahtluse alla.

Vastavat küsimust arutas 16. juunil oma koosolekul ka rahvusringhäälingu nõukogu ja kohustas Raadio 2 peatoimetajat võtma kasutusele ennetavaid abinõusid reklaami vältimiseks Raadio 2 programmis.

Raadio 2 on olnud avatud ka paljude teiste nooremale sihtgrupile suunatud muusikaürituste kajastamise suhtes. Mulle teadaolevalt on Raadio 2-l olemas ka Õllesummeriga kokkulepped Kerli ja Moby kontsertide kajastamise ja selle kohta informatsiooni jagamise suhtes. Loodan, et see näitab üles meiepoolset head tahet.

Lugupidamisega,
Andres Jõesaar

Ajakirjanikud jõid ära käeulatusse sattunud šampuse ja pistsid nahka jäätised?

2009-07-22T02:57:00.000-07:00

Eelmisel nädalal avaldas Õhtuleht esikaane, millest jäi mulje, et Õllesummer jättis festivalil tööd rabanud noored ilma lubatud töötasust. Nii see muidugi ei olnud.

Lugu rääkis ühest festivalil osalenud firmast. Õllesummeril tegutseb üle saja erineva ettevõtte. Me kontrollime hoolikalt, et nad peaksid kinni reeglitest, mis kaubandusettevõttetele kehtivad, kuid töötajatega sõlmitavad lepingud on tööandja ja töövõtja vaheline asi, millesse me ei sekku. Loodan, et noored saavad tehtud töö eest siiski ka palga kätte.

Muidugi oleks lugu olnud igav kui selle pealkiri oleks rääkinud asjadest, nii nagu nad olid. Et üks tundmatu osaühing jättis väidetavalt palgad välja maksmata. Et asja hapukurgihooajal müüvamaks tuunida mässiti sellesse loosse ka Õllesummer.

Meilt küsiti kommentaare, kuid neid ei kasutatud. Avaldati hoopis pealkiri, mis viitas sellele, et meie oleme kellelegi võlgu jäänud. Me pole nende 16 aasta jooksul kordagi jätnud kellelgi välja maksmata töötasu ning pole ealeski jätnud tasumata arveid allhankijatele.

Täna jätkuvad ääretult "faktipõhised" uudised. Üks portaal helistas mulle ja küsis, kas ma olen oma elukaaslastest lahku läinud. Ütlesin, et "ei ole". Helistati ka minu elukaaslasele ja küsiti, kas me oleme lahus. Ka tema vastas, et "ei ole".

Ja tulemus? Portaalis avaldatud uudise pealkiri ütleb ikka kindlas kõneviisis, et me oleme lahus - tõsi, pealkirjale on lisatud küsimärk.

Olgu, kui juba puusalt laskimiseks läks, las ma jutustan kaks pikantset lugu selle aasta Õllesummerilt seoses ajakirjanikega.

Jätan nimed sel korral nimetamata, aga usun, et vastavates toimetustes saadakse aru, kellest ma räägin.

Ma olen juba kirjutanud ajakirjanikest, kes püüavad Õllesummeri pressinimekirja panna oma sõpru ja tuttavaid.

Kokkuvõtteid tehes ja akrediteeritute nimekirju korrastades sattus mulle kätte ühe meediakanali poolt välja pakutud nimekiri, kellele nad oma esindajatena soovisid festivalile sissepääsuluba.

Ning selles ongi kenasti ära toodud Tuntud Ajakirjanik A ning siis veel mõned nimed, mille taha on sulgudesse märgitud nt “Ajakirjanik A tütar” või “Ajakirjanik B poeg” jne.

Hämmastav, kas ei ole.

“Ilma naise ja lasteta ei tule õiget fiilingut”

Tean, et meie poolt uuris keegi seda asja ja sai kanali esindajalt vastuse, mis oli ligikaudu järgmine: “Vaadake, kui väga austatud Ajakirjanik A või Ajakirjanik B tulevad festivalile koos laste ja naisega siis ainult selleks, et saada kätte seda õiget fiilingut, et sellest fiilingust hiljem rääkida või kirjutada. Eks te ise teate, kõikvõimalikke üritusi, restoranide ja kaupluste avamisi, kuhu saab naise või lapsed kaasa võtta, on väga palju ja Ajakirjanik A või B läheb vaid sinna, kuhu ta saab nad kaasa võtta.”

Väga naljakas, kuid samas ka hea mõte, kuidas leevendada Eestis tööpuudust.

Kui kõik need meediakanalid, kes arvavad, et ajakirjanik peab töökohustusi täites (festivalil täidab ajakirjanik oma tööülesandeid, või kuidas) olema saadetud oma pereliikmete poolt, siis peaks olema normaalne, et ka muudel tööpäevadel saaks oma pereliikmed “õige fiilingu” tekitamiseks toimetusse kaasa võtta.

Mine tea, muidu ei tule ehk seda õiget kajastust, kui päevasündmusi ei elata läbi koos oma perega. Kui peaministri avaldust loetakse teiste ajakirjanike seltsis ning pole võimalik kohe oma naise ja lastega sel teemal aru pidada...

Nii saaks iga töötava ajakirjaniku kohta veel 2-3 inimest (sõltuvalt leibkonna) suurusest tööle ametikohtadele nagu näiteks “peatoimetaja asetäitja abikaasa” või “saatejuhi tütar” jne.

Paneme šampused pihta!

Kui ega sellega koomilised avastused lõpe.

Lugu järgmine. Viimastel aastatel oleme mõnede väljaannete fotograafidel võimaldanud kasutada piiratud ligipääsuga alasid oma asjade hoidmiseks ja näiteks kaameraakude laadimiseks ja piltide üles laadimiseks. Nii ka sel aastal, lubasime ühe toimetuse fotograafidel kasutada korraldajate puhkeruumi.

Suur oli meie üllatus, kui avastasime peale festivali lõppu, et samas ruumis asunud külmkapist on puudu kolm pudelit vahuveini. Tühjad pudelid aga olid peidetud ühte käepärasesse pappkasti. Samuti oli külmkapist võetud jäätist.

Ma ei taha kedagi nimeliselt nimetada (ega rikkuda häid suhteid muidu hea koostööpartneriga), kuid lugu on ju markantne. Kujutate ette – tegemist on Eesti ühe tuntuima meediakanali personaliga, kes igal päeval jagavad tõde ja õigust Eesti avaliku elu tegelastele, häbistades neid nende suuremate ja väiksemate üleastumiste eest ja siin järsku – selline üllatav lugu.

Ega me pole kitsid, poleks kindlasti keelanud maiustada jäätisega, ega ka šampust, kui oleks küsitud. Kuid ju siis on mõne jaoks enesestmõistetav – külas olles vaadata külmikusse, mis seal on. Ja kui midagi meeldib, siis küsimata see ära juua või süüa.

Ülalöeldut arvesse võttes sooviksingi teha ajakirjandusliku hariduse eest vastutavale kateedrile ettepaneku lülitada ajakirjanike väljaõppe osaks mõned elemtaarsed käitumisjuhised. Näiteks, et töökohustusi täitma minnes ära nõua oma naisele või lastele mingeid tasuta hüvesid (sest seda võib käsitleda ka kui korruptsiooni). Ning – kui teistele epistlit loed, siis ära ise võõrast šampust himusta.

Ja siis võiks veel rääkida alkoholi tarvitamisest töökohustuste täitmise ajal, ja muust ebasündsast käitumisest, mis ehk ei ole sobilik inimestele, kes peavad end ühiskonna valvekoerteks, neljandaks võimuks ja paljudeks muudeks üllasteks asjadeks.

Kas sa tahad, et ma valetaks?

2009-07-14T06:08:00.000-07:00

Et Õllesummer on vaieldamatult Eesti edukaim meelelahutusüritus, mida külastab väga palju inimesi, siis on mõistetav, et meie tegevuse vastu tunneb huvi ka ajakirjandus. See lihtsalt käib asjaga kaasas.

Kui vahel tundub, et oleme juba kõigest, millest Õllesummeriga seoses võib üldse rääkida – kümneid kui mitte sadu kordi juba rääkinud, siis mõned küsimused on igavesed ja paistab, et ei kao kuhugi.

Üks, mis on kindel, kui Õllesummer läbi saab, kordub aastast-aastasse üks ja sama tsirkus. Kohe järgmise päeva hommikul helistavad ja kirjutavad meile ajakirjanikud, et esitada kolm kõige olulisemat küsimust:

Palju inimesi Õllesummeril käis?
Mitu liitrit õlut ära joodi?
Kui palju korraldaja kasumit teenis?

Sel aastal küsiti seda juba reedel, kui üritus oli alles poole peal...

Püüdsime ausalt vastata

Mitmeid aastaid püüdsime ausalt vastata, et me ei tea vähem kui 24 tundi peale ürituse lõppu, mitu inimest täpselt Õllesummeril oli. Et me ei oska öelda, millised täpselt olid ürituse kulud ja tulud. Meil pole infot selle kohta, mitu liitrit õlut, vett või mahla joodi, sest me ei müü ise ei alkohoolseid jooke ega karastusjooke ega isegi mitte vorstikesi ja hapukapsast – sellega tegelevad Õllesummeril osalevad ettevõtted, kes ei anna meile aru oma müügitulemuste kohta.

Nüüd mõistan, et kõik need müüdid Õllesummeri meeletu kasumi ja salapäraste rahaasjade kohta ongi sellest alguse saanud, et proovisime rääkida asjadest nii nagu nad on.

Et teada ligilähedaseltki, kui palju inimesi tegelikult Õllesummeril käis, on vaja üle lugeda kõik ühepäevapiletite kontsud, mis väravas pileti küljest ära rebitakse. Neid on üle poolesaja tuhande, see võtab aega.

Õllesummeril on mõistagi eelarve, kuid lõplikud kulud selguvad ikkagi siis, kui kõik arved on laekunud. Osa arvetest aga alles laekub alles augustis-septembris.

Aastaringsed kulud

Üldse on keeruline rääkida Õllesummeri kuludest ja tuludest.

Oleme üks väheseid Eesti üritusi, mille korraldajad tegelevad ühe üritusega aastaringselt, seega teeb Õllesummerit korraldav äriühing kulutusi aastaringselt. Töötajate palgad, kontori üür ja teised igakuised kulud on osa “Õllesummeri kuludest”.

Seega, kui olla lõpuni aus, pole olemas Õllesummeri kulusid ja tulusid, ega ka kasumit. On Õllesummerit korraldava ettevõtte tulud ja kulud ja ärikasum, mille kohta esitatakse peale majandusaasta lõppu äriregistrile aruanne.

Varasematel aastatel olengi soovitanud ajakirjanikel lugeda meie järgmise aasta majandusaasta aruannet, mis on täiesti avalik dokument. Igaüks võib seda lugeda. Tõsi, seda saab näha alles järgmisel kalendriaastal ning mõistagi see vastus ei rahulda ajakirjanikke.

Suhtekorraldajad ütlevad, et head meediasuhted eeldavad ausust ja avatust, mis lühidalt tähendab, et tuleb vastata ajakirjanike küsimustele ning vastata neile ausalt.

Kui aga vastasime varasematel aastatel ausalt, et ei tea, mis on meie kulud ja tulud, siis avaldati pealkirju stiilis “Õllesummer varjab kasumit” ning algasid jutud “Õllesummeri kahtlastest rahaasjadest”, mis elavad meedias siiamaani oma elu.

Mõned meediaväljaanded on varasematel aastatel läinud koguni nii kaugele, et on ise kokku pannud oma ettekujutuse “Õllesummeri eelarvest” ning jõudnud laest võetud arve kokku liites ja lahutades kosmiliste kasuminumbriteni.

Kui see hiljem ametlikus majandusaasta aruandes ei kajastu, siis on avaldatud kahtlusi stiilis: “Ju nad siis varjavad tegelikke tulusid”...

Et meediale vastu tulla

Viimastel aastatel olen niisiis hakanud tõe rääkimise osas alla andma ning tulnud meediale vastu ja – nimetagem asju õigete nimedega – manipuleerinud faktidega lihtsuse huvides.

Et meediale vastu tulla, oleme andnud väga esialgseid ja umbkaudseid hinnanguid selle kohta, kui palju inimesi käis Õllesummeril. Huvitaval kombel sellest täiesti piisab, et meedia meid rahule jätaks.

Sel aastal kavatsen kõigile küsijatele vastata, et tulud jäid samasse suurusjärku kui varasematel aastatel. Tõde on see, et mul pole õrna aimugi. Võimalik, et kulud olid suuremad kui tulud, võimalik, et olid väiksemad. Kui suured või väikesed, seda ma vähem kui 48 tundi peale festivali lõppu lihtsalt ei tea ega saagi nii lühikese ajaga teada.

Arvan, et järgmisel aastal annan alla ka õlleküsimustega seoses ning hakkan andma vastuseid liitri täpsusega. Ütlen näiteks, et müüdi 21 000 liitrit õlut, 17 000 liitrit karastusjooke ning 32 000 liitrit vett. Ühtlasi kulus 143 000 papptaldrikut ning 179 000 joogitopsi.

Keegi, isegi mitte mina ise, ei saa neid numbreid tegelikult kontrollida.

Paradoks aga seisneb selles, et lihtsustada ja ümardada on lihtsam kui tõtt rääkida. Faktitäpsuse eest karistatakse kuulujuttudega. Ligikaudsed numbrid aga sobivad ajakirjanikele paremini kui tegelik asjade seis.

Hakkame kõik midagi kontrollima!

2009-07-10T08:00:00.000-07:00

Olen mitu kuud imestanud, kuivõrd visa vastupanu osutab majanduskriisile avalik sektor. Erasektoris on kümned ja kümned tuhanded inimesed kaotanud töö. Oleks loogiline, et ka avalik sektor tõmbub ühes majanduse üldise kokku tõmbumisega kokku – kuid võta näpust.

Ma ei räägi siin sellest, et Riigikogu liikmete palgad külmutati nende kõige kõrgemas seisus, mille tulemusel üldise palgalanguse taustal on üks bastion, mida tegelik elu ei puuduta.

Valitsus taotleb endale küll õigust armee tänavale tuua, kuid liigseid ametnikke tänavale saata ei suuda isegi nemad. Kukub nii välja, et ametnike armeed ei võta miski.

Igal ametnikul oma osakond
Niipea, kui algab Õllesummeri reklaamikampaania ei tule kaua oodata telefonikõnesid kõikvõimalikelt ametkondadelt, kellele on antud mingigi kontrolliõigus.

Igaüks soovib siia midagi kontrollima tulla ja mõistagi nõutakse kontrolltegevuse teostamiseks ürituse korraldajalt (ehk siis minult) akrediteeringut festivalile 5 päevaks.

Sellel aastal olen saanud kõige huvitavamaid telefonikõnesid Tallinna Ettevõtlusametist.

Linna kodulehelt saab vaadata, mis osakonnad selle ameti koosseisu kuuluvad. On ettevõtluse arendamise osakond, turismiosakond, linna äriühingute järelvalve osakond, reklaamimaksu osakond, hinna ja tarbijakaitse teenistus ning eraldi osakond, kuhu kuuluvad praktikandid.

No ja eks iga osakond leiab, et on midagi, mis vajaks kohest kontrolli!

Huvitav, kas nad seal ametites omavahel ei suhtle – miks peab ühe ja sama piiratud territooriumi kontrolliks rakendama igast osakonnast eraldi spetsialiste – äkki moodustaks delegatsiooni, kes tuleks kõik korraga.

Kui oleme ühele ametnike kaaskonnale sissepääsuload vormistanud, siis helistab juba järgmine – kui ütlen, et olen sellest ametist juba inimesi akrediteerinud, siis seletatakse, et nad on eraldi osakond ja kõik algab otsast peale.

Mis nad siin täpselt teevad ja millega tegelevad jääb mulle sügavaks saladuseks.

Kontrollreidid esindajat kaasamata
On mõned ametkonnad, kellega Õllesummeril on aastatepikkune hea koostöö. Näiteks Päästeameti töötajad teevad festivali ajal mitmeid kontrolle ja loomulikult kaasavad nad kontrollreidile ka festivali esindaja. See on väga tähtis, sest siia koguneb kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi ning meie ühine eesmärk on kontrollida, et kõik festivalil vastab ohutusnõuetele.

Ettevõtlusametnikud peavad aga loomulikuks, et käivad siin ja kontrollivad midagi ning isegi ei anna ürituse korraldajale teada vaatlustulemustest. Looda sa seda, et nad kaasaksid kedagi korraldaja esindajatest!

Jah, pean tunnistama, et sel aastal hinna ja tarbijakaitse teenistus saadab mulle minu isiklikul palvel igahommikuse aruande eelmisel päeval teostatud kontrolli kohta. Aga nendes raportites ei täpsusta, milliste festivalil kaubitsevate firmade suhtes neil on olnud pretensioone ning mis laadi need pretensioonid on täpselt olnud.

Kuidas me nii saame tagada, et meie koostööpartnerid reegleid järgiks, kui meile ei öelda, kes neid rikub?

Kus on kassaaparaat?

Kontroll kontrollijate üle on aga ka vajalik. Keegi usin bürokraat nimelt tegi siin eile ettekirjutusi selle kohta, et ettevõtetel puuduvad kassaaparaadid. Noh, neid kassaaparaate pole nimelt seaduse järgi avalikel üritustel üldse vaja. Uurisime siis, et kas linnaametnikud kavatsevad meie klientide ees ka vabandada, et neile asjatult tüli tehti. Nagu ma aru saan, on nad kuhugi ametisse vestlusele kutsutud ja selle vestluse asemel siis teatataksegi, et valehäire.

Naljakas küll, aga tõsine asi

Mõistagi ma utreerin pisut, aga kõik see kentsakus räägib sellest, kuidas tegelikult tõsine küsimus on lahendamata.

See seisneb selles. Suur osa avalikust sektorist eksisteerib selleks, et pakkuda ettevõtetele erinevaid teenuseid – näiteks väljastada lubasid, kontrollida turul kehtivate reeglite täitmist jne. Kui ettevõtteid jääb vähemaks, nende tegevuse maht väheneb, siis väheneb ka nõudlus nende ametnike teenuste järele. Kui neid, keda kontrollida on vähem, siis on ilmselt ka vähem vaja kontrolöre.

Ma saan inimlikult aru, et inimesed püüavad oma kohti õigustada, kuid midagi pole teha – igavesti selline nali kesta ei saa.

Ma mõistan küll, miks nii mõni eelistab olla pidevalt kontorist väljas midagi kontrollimas – eks ikka kartes, et muidu tuleb keegi teda kontrollima ja avastab, et seda, mida kontrollida, polegi nagu eriti.

Laste kasvatamata jätmise pärast peabki piinlik olema

2009-07-09T11:46:00.000-07:00

Tänastes päevauudistes on mitmel pool kajastatud Politsei statistikat Õllesummeril esimesel päeval alkoholi pruukinud alaealiste kohta. Ma mõistan, et praegu on uudistevaene aeg ja kindlasti on see tänuväärne teema. Lisaksin mõned märkused enda poolt.

Hea uudis madalhoojal

ERR-i uudisteportaal annab teada, et Õllesummeril tabati alkoholi tarbimas 25 alaealist. Delfi aga kirjutab otse: “Õllesummeri 1. päeval tabati 25 purjus alaealist”.

Jääb mulje, et kõik 25 olid alkoholi tarvitanud, kuid see pole nii. Pooltele neist tehti Politsei poolt hoiatus, mis tähendab seda, et nad tabati küll alkoholiga, kuid veel mitte alkoholi tarvitatuna, ehk kindlasti mitte purjus.

Kimpus vanemad, mitte meie

Ohtuleht.ee on samadele numbritele pannud külge rasvasema pealkirja: “Õllesummer taas alaealiste napsutajatega kimpus”. Tegelikult ei ole me nendega põrmugi kimpus, sest neid paarikümmend napsutanud või napsutada kavatsenud alaealist ei pane sellises inimhulgas tähelegi.

Kujutan ette, et purjus lastega on kimpus esmalt nende vanemad, kes peavad oma lastele politseisse järgi tulema ja trahve maksma. Aga eks see ole vanematele hea õppetund - ei kool, ühiskond ega isegi mitte Õllesummer ei tee nende tegemata tööd.

Kindlasti on piinlik, kuid oma laste kasvatamata jätmise pärast peabki piinlik olema.

Sõbrad teevad rumalusi

Tunnustan politseid selle eest, et neil õnnestus tuvastada kaks juhtumit, kus täisealised pakkusid alaealistele alkoholi. Kahjuks ongi alaealisele alkoholi muretsejaks tihti täiskasvanust saatja või ka juhututtav.

Kui alaealiselt ei saa alati nõuda oma peaga mõtlemist, siis täiskasvanud inimene, kes ostab alaealisele alkoholi, peaks endale aru andma kolme asja kohta:

Esiteks tekitatakse sedasi toimides alaealisele endale probleeme – juhul kui ta sattub turvateenistuse või politsei valvsa pilgu alla. Päris kindlasti järgnevad sellele sekeldused. Teiseks tekitatakse probleeme ka noore vanematele, kel tuleb tegemist politseiga ning kes peavad maksma trahvi. Kolmandaks on alaealisele alkoholi ostmine samuti seaduserikkumine ning nagu esimene päev näitab, täitsa avastatav ja tuvastatav.

Numbrid on väikesed

Igal juhul on Õllesummeri numbrid väikesed kui võrrelda neid paljude teiste Eesti üritustega.

Näiteks tabati Viljandi Folgil möödunud aastal üle 120 purjus alaealise. Seda on tõesti rabavalt palju. Õllesummeril käib kolm korda rohkem rahvast ning Õllesummer kestab kauem kui Viljandi Folk.

Kui samade suurusjärkudega opereerida, oleks taluvuse piiriks Õllesummeril neljasaja alkoholijoobes alaealise ringis. Praegused numbrid näitavad, et olukord on kenasti kontrolli all.

Õllesummeril käib viie päeva jooksul 70 000 – 80 000 inimest. Ühe õhtuga tabati Pühajärve jaanipäevaürituselt, kus oli parimal juhul mõni tuhat inimest, 16 joobes alaealist. Õllesummeril oli eile aga kümneid tuhandeid inimesi.

Või siis möödunud aasta Punklaulupidu, mida austas oma kohalolekuga ka Vabariigi President. Sel üritusel viibis parimal juhul 5000 osavõtjat - ühe õhtuga tabati 12 napsutavat alaealist.

Kõige markantsem juhtum oli aga möödunud aasta septembris toimunud suvelõpu suurkontserdil Tele 2 Go Live! lauluväljakul, kus politsei koostas ühe õhtuga 126 väärteoprotokolli, milledest 38 olid seotud alaealiste alkoholitarvitamisega.

Kontserdikorraldajad ise rõhutasid, et kontserdi alal ei müüda alkoholi ega ka lasta sisse alkoholi tarvitanud isikuid.

20 - 25 000 inimest

Loo moraal on aga see, et esimese päeva politseistatistika näitab, et Õllesummer pole mitte ainult edukas, vaid ka üsna rahulik üritus, kus hoolimata suurest rahvahulgast võib end turvaliselt tunda.

Eilsel Moby kontserdil, mis oli lihtsalt fenomenaalne, oli 20 – 25 000 inimest. See oli kindlasti üks suve suursündmusi muusika vallas.

Muusikasündmusi ootab ees veel kõigil allesjäänud päevadel. Täna – Mumyi Troll, homme - “Raudmehe rännakud”, ülehomme – Tanel Padar & The Sun, pühapäeval – Kerli.

Ma kutsuks üles järgima Õhtulehe tänase juhtkirja:

“Võta sina sedasinast Õllesummerit kui üht suurt kontserti väga paljude heade esinejatega, kus ka joogid vabalt saadaval. Pileti hind esinejate peale ära jagada, ei tule ükski neist sulle kallilt kätte. Naudi siis seda headust ikka kõigi meelte ja terve mõistusega. Eks ole ju pidu selline, nagu osalejad selle teevad. Tee siis endale ja teistele hea ja mõnus pidu. Head ilma!”

Head ilma ka Teile, Õllesummeri sõbrad!

Kui me nii teeks, aetaks meid Raekoja platsil vardasse

2009-07-07T05:52:00.000-07:00

Tänan kõiki, kes võtsid vaevaks esitada elu24.ee vahendusel mulle küsimusi. Suur aitäh, kõigile küsijatele. Mõned küsimused olid muidugi lõbusamad kui teised.

Näiteks taheti teada, kuidas õnnestus “padukarsklasest ja taimetoitlasest” Moby Õllesummerile meelitada? Ning tunti huvi: “Kas ta ikka on aru saanud, kuhu ta tuleb?”

Vastasin nii:

“See on tõsi, et me teda õlle ja šašlõkiga siia ei meelitanud. Sellise kaliibri staare on üldse keeruline õlle ja šašlõkiga meelitada.

Moby on olnud peaesineja üle maailma suurtel festivalidel ja vaevalt meil rohkem õlut juuakse kui Glastonbury või Roskilde festivalidel.

Peamine argument on ikkagi see, et me suudame garanteerida Moby'le publiku. Suudame korraldada kontserdi nõutaval tehnilisel tasemel lava, valguse ja heli poolest. Oleme üle kümne aasta olnud usaldusväärne kontserdikorraldaja.

Ning muuhulgas tagame Moby'le ka tema nõudmistele ja maitsele vastava toitlustuse, ilma õlle ja šašlõkita.”

Päris huvitava mõttekäigu leidsin ka järgmisest küsimusest: “Miks on Õllesummeril pilet?” Nimelt pahandab keegi küsija: “Miks pean maksma selle eest, et tulen tarbima teenuseid? Oma tulu peaksite saama ju müügipindade rendist ja esinejatele makstava summa ka sealt. See ju sama, et kauplus võtab sisse mineku eest raha!”

Mis ma muud oskasin vastata, kui juhtisin tähelepanu, et “ka Rimi või mistahes muu kauplus küsiks Teilt raha, kui seal esineks Moby”.

Tänu sellele, et Õllesummeri sissetulekud ei tule vaid piletitulust, maksab Õllesummeri pilet kõigest 10 eurot. Sisuliselt on see sümboolne tasu nende sadade kontsertide eest, mis siin toimuvad.

Õllesummerit on tihti võrreldud Oktoberfestiga – ja eks ta algselt oligi mõeldud pigem Oktoberfesti kui maailma muusikafestivalide sarnasena, kuid ajad muutuvad. Seega ei tulnud suure üllatusena, et selline võrdlus ka ühele küsijatest pähe tuli.

Küsiti aga nii, nagu varem pole küsitud: “Kui võrrelda omavahel Õllesummerit ja Oktoberfesti, siis kumb on parem, kas Oktoberfest või Õllesummer? ”

Oktoberfest on osavõtjate arvu poolest Õllesummerist mitmeid kordi suurem üritus ja ma usun, et õllesõpradega, kes Oktoberfestil igal aastal käivad, poleks mõtet isegi vaidlema hakata, et nad võiksid selle asemel tulla Tallinna Õllesummerile.

Kuna küsiti, kumb on parem ja võisin vastata nii nagu ise arvan, siis vastasin loomulikult, et Õllesummer on palju parem.

Erinevus seisneb selles: “Oktoberfestil pannakse hommikul šlaager käima ja tehakse õllekraanid lahti ning nii see kehtib õhtuni. Kes on Oktoberfestil käinud, see teab, et Õllesummer on selle kõrval lausa karsklaste kokkutulek või suvepäevad. Kui me siin midagi sarnast üritaks korraldada, siis aetaks meid Raekoja platsil vardasse.”

Ülejäänud küsimusi ja vastuseid saad lugeda siit:
http://www.elu24.ee/?id=138703

Kui julged, siis küsi!

2009-07-04T03:37:00.000-07:00

Esmaspäeval vastan kella 12 paiku Elu24.ee lugejate küsimustele. Oma küsimuse saad jätta siin: http://www.elu24.ee/?id=137943

Teritage keelt!
Marje

Karsklased, käed eemale laulupeost!

2009-06-30T06:07:00.000-07:00

Eesti Karskusliikumise esindajad tegid täna avalduse, milles taunivad seda, et Laulupeo sponsoriks on Eesti juhtiv joogitootja A. Le Coq.

No tere tali!

Kujutate ette, mis saab, kui ettevõtetele hakkab tunduma, et selliste väärt ürituste sponsoreerimise eest nagu laulupidu saab meedias vaid peksa. Ja üldse – kust võtavad karsklased nahhaalsuse sekkuda asjadesse, millest nad üldse midagi aru ei saa?

Ja kui juba karsklastest rääkida, siis minu meelest on naljakas, et selline asi nagu karskusliikumine üldse olemas on. Ju siis jagub endisi viinaninasid, kes topsist eemale hoidmiseks vajavad tervet rahvaliikumist.

Alkohoolikud on tihti tüütud, kuid endised alkohoolikud, kes kõigile kogu ülejäänud elu moraali loevad, on kõige tüütumad.

Aga nüüd asjast...

Ka mina olen selle vastu, et üritused, mida korraldab riik või riigiasutused erafirmadelt sponsorraha või muid teeneid kasseerivad ja sedaviisi varjatud reklaamimüügiga tegelevad.

Kuid – kuni meie riik on nii vaene, et peab ka oma teatritelt ja sümfoonikutelt nõudma 20-protsendilist käibemaksu, seni on see ilmselt paratamatu.

See, et laulupeo külaline maksab viiendiku laulupeo niigi kallist piletihinnast riigikassase, kes laulupidu samal ajal piisavalt toetada ei suuda, - see on kuritegu!

Laulupeo piletid oleksid 15% odavamad, kui riik poleks kultuuriürituste käibemaksu aasta aja jooksul neljakordselt tõsta.

Ja üldse. Laulupidu on unustanud tänada oma kuldsponsorit, kelleks pole teps mitte Laine Jänes, vaid Armin Karu ja Olympic Casino. Laine Jänes ei jaga ju enda raha.

Eesti kultuuri rahastatakse teatavasti suures osas hasartmängumaksust.

Kui kedagi huvitab, kuidas käib Eesti kultuuri käsi, siis kultuurileht Sirp registreerib vaid tagajärgi – kultuuri sügavamate arengute ja allhoovuste ennetava analüüsi leiab Olympicu börsiteadetest.

Neid lugedes oleksin ma vägagi murelik – kui Olympic suleb kahjumis kasiinod, selle asemel, et neid aktsionäride raha eest ülal pidada, siis on see ainuõige otsus – kuid mõelgem tagajärgedele, kultuurirahvas, iga suletav kasiino on traagiliste tagajärgedega, sest lähevad kasiinod – lähevad teatrimajad.

Karsklastele selgituseks.

A. Le Coq on Eesti juhtiv joogitootja. A. Le Coq'i vaatides valmivad Aura mahlad ja veed, Limpa limonaad, traditsiooniline Eesti kali, Artic spordijoogid.

Ning – A. Le Coq on üks Eesti juhtivaid õlletootjaid, kes õlletootmisesse pidevalt investeerides ning tooteid pidevalt arendades edendab ühtlasi Eesti õllekultuuri, mis on osa Eesti rahvuskultuurist.

Mõned aastad tagasi korraldati uuring, kus Eesti inimestelt küsiti, mis on Eesti rahvusjook. Karsklased, kullakesed, arvake kolm korda, mis oli vastus – kas Värska (mis muide tuleb ka A. Le Coq'ist) või õlu?

Möödunud aastal uuriti, mis on eestlaste rahvustoit. Kamakäkk, verivorst jäid jälle õllele alla.

Laulupeo sponsoriks on A. Le Coq – kes toodab kõiki neid asju ja toetab sel suvel vist peaaegu kõiki Eestis toimuvaid suuremaid kontserttuure, muusikasündmusi ning meelelahutusüritusi.

Ma usun, et Eesti Karskusliikumine seletaks oma tegevust umbes nii, et nemad ongi see alkoholipropaganda vastane rinne, mis üritab päästa Eesti inimesi kindlast surmast. Sõbrad, Eestis on alati õlut pruulitud ja joodud ja pruulitakse ning juuakse ka edaspidi.

Tegelikult pole tänane avaldus midagi muud kui ühe mõttetu mittetulundusühingu esindajate soov ennast tähtsaks teha, kah meediasse pääseda ja seda korraga nii Eesti inimesi ühendava sümboli – Laulupeo – kui Eesti ühe juhtiva ettevõtte – A. Le Coq – solvamise hinnaga...

Nahhalid lambanahas, ma ütlen teile!

VIP-id saavad tasuta

2009-06-25T02:56:00.000-07:00

Igal aastal tuleb minul ning teistel Õllesummeri korraldajatel võtta vastu sõna otseses mõttes sadu telefonikõnesid ja e-kirju, kus erinevad Eesti ühiskonnas lugupeetud tegelased küsivad endale ja oma sõpradele tasuta pileteid.

Ma olen alati mõelnud, kuidas neil häbi ei ole. Õllesummeri pilet on alati olnud suisa odav – kümme eurot pole ju suur raha. Isegi kui oled Riigikogu liige ja pead läbi ajama selle niru palgaga, mida Toompeal makstakse.

Kuid isegi väikeses Eestis on neid, kes usuvad, et nende kõrge seisus annab neile õiguse tulla ilma maksmata. Iga kontserdikorraldaja peaks olema rõõmust ogar, et nad on üldse võtnud vaevaks Sind oma kohalviibimisega austada.

Olen viieteist aasta jooksul näinud kõikvõimalikke naeruväärsusi – lausa uskumatuid asju.

Esinejad

Kui ma ei eksi, siis tõi mõiste “moosivaras” käibele Siim Kallas. Te ei usuks, kui paljud Eesti artistid mahuvad just sellesse kategooriasse.

Õllesummeri esindajad saadavad esinemislepingu järgselt festivalile nimekirja isikutest, kes seoses nende kontserdi toimumisega peavad pääsema festivali territooriumile. See puudutab muusikuid, esinejate lava- ja helimeeskondi, managere ja teisi, kelle jaoks esinemine on seotud tööülesannete täitmisega.

Igal aastal püüab arvestatav hulk artiste sokutada oma koosseisunimekirja kõikvõimalikke kõrvalisi tegelasi – alates tüdruksõpradest kuni naiste-laste, sugulaste, vanaemade ja vanaisadeni.

Ajakirjanikud

Teine kindel šlikerdajate klass on ajakirjanikud.

Pressinimekirjadesse pannakse reporteri ja fotograafi kõrvale külma rahuga ka reklaamimüügi projektijuht, toimetuse sektretär ja kõik muud sõbrad ja tuttavad.

On tulnud ette, et keeldumise korral pileteid anda, on ähvardatud avaldada negatiivseid lugusid Õllesummerist. Ning neid ähvardusi on ka täide viidud. Selliseid juhtumeid ei loe kokku ei ühe ega kahe käe sõrmedel.

Kusjuures naljanumber on ajakirjanike puhul see, et me näeme väga täpselt kes ning millal on oma akrediteeringu välja võtnud.

Nii juhtubki, et väga austatud härra toimetaja, kelle toimetus on festivali kajastamise eesmärgil palunud akrediteerida, saabub suursündmusest reportaaži tegema laupäeva öösel kell 23.15. See kõik läheb andmebaasi kirja.

Igal aastal on meie väravatöötajatel tulnud tegemist teha pressikaardiga vehkivate purjus tegelastega, kes ei saa aru, miks NEMAD pole nimekirjas. Ja igal aastal on turvateenistus sunnitud väljakult minema eskortima mõne pressikaardiga varustatud joodiku, kes järgmisel päeval meile juhtkirjas moraali loeb.

Ametnikud

Kolmandaks huvitavaks seltskonnaks on kõikvõimalikud ametnikud, kes püüavad oma sidemeid kasutades end tasuta festivalile pressida.

Kusjuures tihtimini küsivad mõnesajakroonist kingitust just need ametnikud, kelle palganumbrid ületavad Eesti keskmist mitmekordselt. On Riigikogu liikmeid, kes ei häbene aastast-aastasse isiklikult helistada, et endale kutset küsida. Mulle näib, et nad arvavad, et see on normaalne – kuuludes nomeklatuuri tuleb meil olla valmis nende vastu võtmiseks.

Seltskonnategelased

Tasuta pileti küsimist peetakse iseenesestmõistetavaks ka igasugu seltskonnategelaste poolt.

Kutset ei küsita

Olen alati mõelnud, kas kõik need need inimesed püüavad sama teha ka näiteks kaubanduskeskues, küsida endale tasuta piima, saia, sokke ja sukapükse.

Loo moraal on see, et vana hea protokoll ja etikett kehtib endiselt. Kutseid saadetakse neile, kellele sündmuse korraldaja on otsustanud kutse saata.

Õllesummerile kutsutakse igal aastal sadu inimesi, keda korraldajad soovivad sel viisil tänada või meeles pidada. Kui kutse mõistliku aja jooksul enne üritust pole Sinuni jõudnud, siis tuleb teha loogiline järeldus, et seda pole saadetud.

On juhtunud ka nii, et mõni inimene, keda oleme plaaninud kutsuda, jõuab enne meie käest juba kutset nuruma tulla – vahel oleme säärased kutse saajate nimekirjast viimasel hetkel välja visanud.

End ise kutsuda on kõige ebaviisakam asi, mida võib ette kujutada.

Ma pean Sambat tantsida saama!

2009-06-19T05:07:00.000-07:00

Käisin eile Singer Vingeri ja Tanel Padari ühistuuril “Noored on hukas”. The Sun on avanud internetis tuuripäeviku, kust saate toimuval silma peal hoida.

Tuuripäevik asub siin:

Noored on hukas tuur 2009

2007. aastal tähistas Singer Vinger Õllesummeril oma 50 (või 60ndat, ma ei mäleta enam) juubelit ja sellel kontserdil astus üles ka Tanel Padar & The Sun, kostümeerituna hardivolmeriteks.

Kusjuures nii hästi kostümeerituna, et pärast kontserti küsisid mõned Õllesummeri korraldajatest minu käest, kes oli see bänd, kes tegi lugu “Ma pean Sambat tantsida saama”.

Ütleme nii, et pakkumisi oli erinevaid:)

Sellest esinemisest ripub YouTube'is ka video üleval – panen siia üles.

Ühistuurid on hea mõte, eriti kui esinejad on eri põlvkondade lemmikud. Rohkem publikut ja publikul ka huvitav – vaadata, mida “vanad” kuulavad või siis “noored” kuulavad.

Igatahes, Tanel Padar & The Sun on kahtlematult üks väheseid Eesti esinejaid, kelle peale võib alati kindel olla. Kes teevad oma asja ausalt ja hästi, nii nagu peab. Ja vaadates seda, kui palju inimesi oli kontserdil – mul on väga hea meel, et rasked ajad neid ei suuda peatada ega pidurdada.

The Sun on Õllesummeril tänavu koguni kahe kontserdi veduriks.

Esimene neist läheb lavale reedel, 10. juulil – tegemist on Gunnar Grapsi tribuutkontserdiga, mille seaded on teinud Tomi Rahula The Sun'ist ja Ülo Krigul ning saatebändi põhiliikmed on ansambli The Sun liikmed.

Gunnar Graps oli Eesti üks andekamaid trummareid ning kontserdi lõpp kulmineerub The Suni, Metsatöllu, Terminaatori ja Smilersi trummarite ühise esinemisega. See tõotab tulla vägev värk, mida ei maksa maha magada.

Teiseks aga laupäevaõhtune Tanel Padar & The Sun'i enda kontsert. Kui eelmisel aastal toimus nende esinemine alapealkirja all “Laupäeva öösel vastu esmaspäeva”, siis seekordne kontsert kannab nimetust “Läbi öö” - ja tulemuse nimel higistab enam kui 100 inimest.

Kusjuures higistavad asja eest: nende eelmise aasta kontsert oli üldse kõige parem kontsert, mida ma Õllesummeri 15 aastase ajaloo jooksul olen näinud ning ühtlasi ka esimene kord, kui lubasin endale luksust vaadata ühte esinemist algusest lõpuni ja olin hiljem emotsioonidest nii sõnatu kui töövõimetu.

Eestis on palju lauljaid, kes oskavad ilusasti laulda. Ja mitu muusikut, kes oskavad kenasti pilli mängida. Tanel Padar & The Sun on aga nagu loodusjõud, mis mõtleb iga kord välja midagi huvitavat.

Igatahes, leidsin netist ka video, kus Tanel Padar & The Sun esineb Õllesummeri pealaval 2005. aastal. Vaadake siis ja meenutage möödunud aegu. Noorus on nimelt hukas juba mitu head aastat ja The Sun'il on paras ajalugu seljataga.

See teeb tuju heaks.

Korruptsioon Rahvusringhäälingus?!

2009-06-12T02:54:00.000-07:00

Sel aastal toome Õllesummerile kolm rahvusvahelise kaliibriga artisti - Moby, Mumiy Troll'i ja Kerli. Lavale jõuab legendaarse Gunnar Grapsi looming, Poplaulupidu ETV Laululahingu kooride osavõtul ja üle saja teise Eesti esineja.

Festivali korraldusega on kõik korras. Asjad liiguvad oma rada ja juuli esimesel täisnädalal on oodata head pidu. Seda võin lubada.

Igal aastal üllatab mind miski. Sel aastal tuli üllatusena R2 keeldumine teha koostööd Kerli ja Moby kontsertide osas samas mahus kui mõnede teiste Eesti festivalidega. Austan kõigiti toimetuse otsuseid, kuid tean, et on neid, kes on teistsugusel seisukohal.

Nimelt näib mõnedele, et Eesti Rahvusringhääling kohtleb kontserdikorraldajaid erinevalt ning väidetavalt määravad otsuseid R2 ja selle juhtida sõpruskonna ühised huvid.

See tekitab mõistagi kahtlusi. Rahvusringhääling on sarnases olukorras riigiasutustega, kelle tegevust finantseerib maksumaksja ja mis peavad oma otsustes sellevõrra olema ettevaatlikumad.

Kui Raadio 2 eetrist paistab, et seal antakse oma sõpradele roheline tuli ja samas punane tuli teistele, siis võib kellelgi tekkida kahtlus – kas mitte ei toimu R2-s samasugune mõjuvõimuga kauplemine, nagu kahtlustatakse näiteks sotsiaalministeeriumi puhul. Kas Heidy Purgat võib võrrelda Anders Tsahknaga, kelle Kaitsepolitsei hiljuti kinni nabis?

Loodan, et see nii ei ole, kuid oma mõjuvõimu ei tohi riigi teenistuses olevad inimesed kasutada ühegi oma sõprade äriprojekti edendamiseks – olgu tegemist meditsiiniäri või meelelahuttusäriga.

Seadus ütleb – R2 on reklaamivaba

Eesti Rahvusringhäälingu seadust Riigiteataja kodulehel võib igaüks lugeda. Kõigi Rahvusringhäälingu sõprade erilist tähelepanu väärib paragrahv 11, mis sätestab üheselt, et Rahvusringhääling üldjuhul ei edasta reklaami, kuid nõukogu võib erandkorras lubada reklaami või sponsorteabe edastamist Rahvusringhäälingu saadetes.

Näiteks kui see kaasneb avalikkusele eeldatavalt suurt huvi pakkuva kultuuri või spordi suursündmuse ülekandeõigusega.

Samuti võib Rahvusringhääling juhatuse kehtestatud korras edastada tasuta teateid mittetulundusliku iseloomuga avalike ürituste ja sündmuste kohta või kutsuda üles teatud käitumisele, kui see on avalikes huvides.

R2 edastab Rabarocki raadioreklaame

Ütlen kohe ära, et olen ise suur Raadio 2 kuulaja. Viimased nädal aega olen sealt pea iga tund ja iga minut kuulanud Rabarocki reklaame või üleskutseid sellele festivalile tulla. Samuti kui ETV-st, mille kultuurisaateid väga austan – seal jooksevad asboluutselt parimal eetriajal Rabarocki erisaated.

Usun, et ka kõigile teistele, kes R2 eetrit on kuulanud, on hästi teada Raadio 2 hea koostöö festivaliga Rabarock. Rabarock toob Eestisse rahvusvahelisi rokiartiste. Kindlasti väärib see nii tähelepanu kui tunnustust – ning Raadio 2 teeb kõigiti õigesti, et seda festivali toetab. Ka mina plaanin Rabarockile minna ja olen käinud ka varasematel aastatel.

Kuuldes Raadio 2 eetris Rabarocki reklaamklippe pöördusime meiegi Raadio 2 poole, et läbi rääkida, mis tingimustel me nendega võiksime sarnast koostööd teha. Seda kitsalt Kerli ja Moby kontsertide osas, mis võiksid kanali kuulajatele huvi pakkuda. Mõistagi ei palunud me Õllesummer reklaamide esitamist Rahvusringhäälingus.

Jättes kõrvale ürituste omapärad on Rabarock ja Õllesummer juriidiliselt üks ja seesama asi.

Kumbki pole mittetulunduslik üritus – Rabarocki korraldab Eesti Rockifestival OÜ. Osaühingu vorm viitab omanike soovile kasumit teenida, muidu korraldaks üritust MTÜ.

Kumbki pole tasuta rahvaüritus. Rabarocki ühepäevapilet maksab juunis koguni 550 krooni. Õllesummeri ühepäeva pilet maksab 150 krooni.

Mõlemad üritused tegelevad kaubandusega – kui tahate Rabarockil midagi müüa, siis võtke julgesti ühendust Priit Järvega Rabarocki tiimist ja küsige, palju maksab.

Ja siis muidugi kurikuulus alkoholiküsimus... Olgu selle kohta öeldud, et Rabarocki partneriteks on nende kodulehe andmeil: Saaremaa Vodka, Saku Rock, Jägermeister, Jim Beam, veinibränd Vina Tarapaca – ning Raadio 2 seisab selles reas kui festivali ametlik raadio...

Sellest pole midagi katki. Kõik need on tugevad, tunnustatud kodumaised või rahvusvahelised brändid, mitmega neist on ka Õllesummeril olnud hea koostöö.

Kuid tagasihoidlikult tuletaks sellega seoses meelde veel ühte üsna olulist dokumenti.

Nimelt: “Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio ühine arengukava aastateks 2006–2008”

See sätestab:

“Raadio 2 on alates 2005. aastast reklaamivaba ja uuenenud, täies ulatuses noortele suunatud (sihtrühm 15–29 aastased), tempokas ja vaheldusrikas, sportlikku ja tervet eluhoiakut propageeriv üldhuviprogramm...”

Sooviks selgust, mitte tüli

Ma ei taha ei Rabarocki ega Raadio 2-ga tülli minna ega tüli norida. Mul on lihtsalt mõned küsimused ja sooviksin need esitada kellelegi, kes Rahvusringhäälingus toimuva eest vastutab. Seega mõtlesin, et edastan need paralleelselt Margus Allikmaale kui tegevjuhile ning Andres Jõesaarele, kes on Ringhäälingunõukogu esimees.

Küsimused on sellised:

Raadio 2 peab olema reklaamivaba, kuid edastab Rabarocki raadioreklaame – miks see nii on?

Millisel alusel Raadio 2 reklaami edastab? Kas seoses sellega, et Rabarocki reklaamide edastamine kaasneb “avalikkusele eeldatavalt suurt huvi pakkuva kultuuri või spordi suursündmuse ülekandeõigusega” (Eesti Rahvusringhäälingu seadus, 11 lõige 2) või edastatakse Rabarocki reklaame Rahvusringhäälingu juhatuse kehtestatud korras, kuna tegemist on mittetulundusliku iseloomuga avalike ürituse või sündmusega (Eesti Rahvusringhäälingu seadus, 11 lõige 4).

Kas Rahvusringhäälingu Nõukogu ja/või juhatus on lubanud Rabarocki reklaame Raadio 2 eetris edastada ? Kas nõukogu ja/või on Rabarocki reklaamide edastamist arutanud?

Ootan härrasmeestelt vastuseid ja luban neid jagada ka oma blogi lugejatega.

Parimad tervitused Heidy'le ja Rabarocki korraldajatele!

Õllesummer päästab Eesti majanduse – miks ka mitte?

2009-06-02T04:51:00.000-07:00

Täna tekitas väikese tormi veeklaasis Õllesummeri pressiteade, mis nädalase hilinemisega jõudis Õhtulehe vahendusel Delfisse. Õhtuleht pani oma uudise pealkirjaks “Kas Õllesummer päästab Eesti majanduskriisist?” ja Delfi uudis kordas sama mõtet “Õllesummer tirib Eesti välja majanduskriisist?”

Milles on asja sisu?

Lühidalt ütlesime oma pressiteates, et suur-ürituse nagu Õllesummer toimumine annab tööd tuhandetele inimestele, mis praeguse tööpuuduse juures on kindlasti hea uudis. Samuti laekub tänu Õllesummerile riigieelarvesse maksudena miljoneid kroone. Õllesummer on teatavasti viiepäevane üritus, seega teenib riik mõned miljonid üsna lühikese ajaga.

Õllesummer toimub 8.-12. juulini, maksud deklareeritakse järgmisel kuul, seega 20. augustiks on nii aktsiisid, käibemaks kui tööjõumaksud juba kenasti riigi arveldusarvel.

Mõistagi ei päästa see veel Eesti majandust, ei vii riigieelarvet tasakaalu ega anna tööd kõigile neile kümnetele tuhandetele inimestele, kes on töö kaotanud. Kuid abi on sellest ometi.

Võimalik, et see väike furoor kulub marjaks ära ja tuletab meelde, et kusagilt mujalt kui erasektorist ja eraettevõtlusest uued töökohad ja lisaraha eelarvesse tulla ei saa.

Ka avalikus sektoris makstavad palgad makstakse ettevõtjate poolt teenitud rahast ja selle pealt kogutud riigimaksudest.

Ka Euroopa Liidu vahendite kasutamiseks peab riik tegema omapoolseid kulutusi. Ka see raha ei tule mujalt kui ettevõtjate käest.

Seega, kui tänases olukorras küsida, mida peaks tegema, et majandus taas käima tõmmata, siis mina vastaksin, et küsige ettevõtjate käest.

Kusjuures oluline on mõista, milliste ettevõtjate käest. Valdav enamus Eesti töökohtadest ei ole mitte suur-ettevõtetest, kellest ajalehtedes kirjutatakse ning kelle juhid kujutavad endast arvamusliidreid ettevõtlusküsimustes.

Hoopis vastupidi. Eesti jaoks on keskmised ja väikesed ettevõtted need, kes loovad enamiku töökohtadest, kes veavad majanduskasvu ja kellele kindlustunde tagasi andmine on see strateegiline ülesanne, millest riik kõige enam ja kõige kiiremini võidaks.

OÜ Meediaekspress, mis Õllesummerit korraldab on kahtlematult väikeettevõte, kuid nagu näete – ka väike võib korda saata suuri asju. Seega selles mõttes on Delfi ja Õhtulehe küsimused omal moel ka õiged.

Kui keegi üldse Eesti majanduse päästavad, siis on need väikesed ja keskmised ettevõtted Eestis.

Panen selle võrdlemisi kuiva jutu juurde veidi muusikat, hea tuju tekitamiseks. Kes veel pole näinud ja kuulnud – Õllesummeril annab oma esimese suure live Eesti päritolu lauljatar Kerli Kõiv, kes on iga päevaga muutumas üha avestatavamaks tegijaks maailma popmuusikamaailmas. Muide – Kerli on suurepärane näide, kuidas väikesest Eestist tulles on võimalik minna maailma ja teha suuri asju.

Ei mingit kulude kokkuhoidu!

2009-05-28T07:37:00.000-07:00

Mitmed minu tuttavad on minult küsinud, kuidas ma vaatan algavale suvele. On fakt, et nii Eesti kui maailm seisavad silmitsi erakordsete majandusraskustega. Ning erinevad uuringud näitavad, et just meelelahutus (kino, kontserdid, teater, …) on see, kust inimesed eeskätt kokku hoiavad.

Kui me Õllesummeriga 15 aastat tagasi alustasime, siis olid inimesed kindlasti vaesemad kui nüüd. Meid aga saatis edu.

Ka 1990ndate lõpp oli meile väga edukas aeg. Tõsi tol korral polnud inimestel kaelas laene ning ka tööpuuduse näitajad ei olnud sellised nagu nüüd.

Samas olid esimesed märgid majanduse jahtumisest olemas juba möödunud suveks. Hinnad tõusid meeletus tempos ning tarbijad vajutasid tugevalt ning tuntavalt pidurile. Meile oli sellest kõigest hoolimata 2008 aasta suvel üks edukamaid festivale üldse.

Seega oleme me oma otsused selle aasta festivaliks teinud lähtudes kolmest eeldusest.

Esiteks, vähemalt ühe suvesündmuse Eesti inimene endale lubab ja suurima tõenäosusega on see Õllesummer.
Teiseks, kui tõmbaksime kuludes koomale ja pakuksime välja kehvema ürituse, siis võiksid meie senised pooldajad tõesti hakata mõtlema, et “jätaks ühe aasta vahele” - sellepärast hoopis suurendame enda kulusid.
Kolmandaks, me ei tõsta märgatavalt pileti hinda, et riske maandada (vähemate inimestega rohkem raha teenida). Ei, Õllesummer on endiselt võimalus näha sadakonda kodumaist ja sekka mitmeid maailmanimega esinejaid alla 10-eurose piletiga.

Kui me eksime, siis see tähendab, et oleme sügevamal miinuses kui mõnd konservatiivsemat strateegiat valides. Kui eksime, siis kaotame enam kui kaotaksime alalhoidlikumad olles.

Kuid – kui meil õnnestub, siis oleme tõestanud olulise reegli paikapidavust. Et isegi keerulistes oludes tuleb otsuseid langetada pikka perspektiivi silmas pidades.

Minu jaoks on oluline, et Õllesummer toimuks Tallinnas ka 15 aasta pärast, et ta ei käiks maha ega kaotaks hoogu, vaid areneks pidevalt edasi. Oleme seda seni teinud ja jätkame samas vaimus.