Tänane meedia on täis uudiseid uue Säästumarketi avamisest, kus inimesed odava suhkru pärast rüselema läksid. Ilmselt on Säästumarketi juhtkond tulemuse üle õnnelik. Alles hiljuti kasutas sama taktikat SHU jalatsikauplus, kus avamine samuti märuli abil meediasse viidi.
Mida mina 15-aasta ürituskorralduskogemusele tuginedes selles näen? Eeskätt täielikku ebaprofessionaalsust ja vastutustundetust. Ma ütleksin isegi hullemini – pahatahtlikkust ja inimvaenulikku hoolimatust.
Mistahes ürituse korraldamisel on turvalisus prioriteet nr 1. Korraldaja vastutus on tagada sündmusest osavõtjate turvalisus. Eesmärk on vältida selliseid olukordi, nagu täna Säästumarketi juures või mõned nädalad tagasi SHU kaupluses. Vältida, mitte neid tekitada!
Antud juhul aga on korraldajate eesmärk olnud just vastupidine. Luua tingimused kontrollimatu, potentsiaalselt väga ohtliku ning halvemal juhul ka inimohvrite või raskete tervisekahjustusega lõppeva olukorra tekkimiseks.
Vaadates neid pilte, mis on tehtud Säästemarketi avamiselt, aga ka meenutades kaadreid SHU avamiselt – ilmselgelt pole korraldajatel olukord kontrolli all. Kui olukord on juba läinud hüsteeriliseks ja mängima hakkab massipsühholoogia, siis on äärmiselt raske situatsiooni taas kontrolli alla saada (meenutage aprillirahutusi!).
Mind paneb imestama see – kus on Säästumarketi Skandinaavia omanike silmad? Kas põhjamaine suurettevõte ei mäleta, millist üleilmset ja negatiivset vastukaja said surmaga lõppenud kontserdid Roskilde festivalil? Kuidas see nende aktsionäridele meeldiks?
Kujutan ette, et Säästumarketi ja Rimi turundajad plakstutavad täna kordaläinud aktsiooni üle. Kogu Eesti meedia kajastab nende poe avamist, milline edu! Kujutaksin ette, et tuju oleks hoopis teine kui hetkel seisaks pealkirjades, et “Säästumarketi avamisel said inimesed viga” - või veel rängemini... Nii võib minna, kui teadlikult selliseid olukordi provotseerida.
Peale SHU avamist märkis üks meediaväljaanne väga õigesti – kaua selliseid asju lastakse korraldada? Kas seni, kuni on esimene inimohver?
Õllesummerit külastab igal aastal 80 000 inimest. Meie jaoks on just selliste olukorda vältimine absoluutselt kõige olulisem valdkond kogu ürituse korraldamise juures. See on turvateenistuse esmaülesanne.
Kuhu koguneb palju inimesi, seal on alati risk, et midagi juhtub, ning selle riski maandamiseks tuleb ennetavalt tarvitusele võtta kõik abinõud. Me ei korraldaks festivalil ealeski midagi sellist, mis viiks sarnase olukorra tekkeni.
Kusjuures, me ei teeks seda ainult sellepärast, et soovime vältida ohtlikke olukordi. Me lihtsalt hoolime oma klientidest, austame neid ning ei lubaks kellelegi panna neid alandavasse olukorda. Paistab, et need on väärtused, mis sellele kaupluseketile vähimalgi määral korda ei lähe.
Tõstatada tuleks küsimus, kas sedatüüpi üritustele ei peaks edaspidi taotlema avaliku ürituse luba. Kauplus on küll kellegi eraomand ja asub eramaal, kuid sellest hoolimata avalik ruum. Sellisel juhul peaksid korraldajad sarnaselt avalike ürituste korraldajatele loataotluse käigus saama oma kavale kooskõlastuse päästeametilt, politseilt ja teistelt instantsidelt.
Vaevalt, et päästeamet lubaks toimuda sündmusel, mille eesmärgiks on piiratud väljapääsuga territooriumil korraldada rüselus, ning vaevalt, et politsei annaks loa korraldada avalik üritus, mille eesmärgiks on provotseerida sündmusel osalejate omavahelisi konflikte, mis võivad viia avaliku korra rikkumise ning vägivaldse käitumiseni.
Mida mina 15-aasta ürituskorralduskogemusele tuginedes selles näen? Eeskätt täielikku ebaprofessionaalsust ja vastutustundetust. Ma ütleksin isegi hullemini – pahatahtlikkust ja inimvaenulikku hoolimatust.
Mistahes ürituse korraldamisel on turvalisus prioriteet nr 1. Korraldaja vastutus on tagada sündmusest osavõtjate turvalisus. Eesmärk on vältida selliseid olukordi, nagu täna Säästumarketi juures või mõned nädalad tagasi SHU kaupluses. Vältida, mitte neid tekitada!
Antud juhul aga on korraldajate eesmärk olnud just vastupidine. Luua tingimused kontrollimatu, potentsiaalselt väga ohtliku ning halvemal juhul ka inimohvrite või raskete tervisekahjustusega lõppeva olukorra tekkimiseks.
Vaadates neid pilte, mis on tehtud Säästemarketi avamiselt, aga ka meenutades kaadreid SHU avamiselt – ilmselgelt pole korraldajatel olukord kontrolli all. Kui olukord on juba läinud hüsteeriliseks ja mängima hakkab massipsühholoogia, siis on äärmiselt raske situatsiooni taas kontrolli alla saada (meenutage aprillirahutusi!).
Mind paneb imestama see – kus on Säästumarketi Skandinaavia omanike silmad? Kas põhjamaine suurettevõte ei mäleta, millist üleilmset ja negatiivset vastukaja said surmaga lõppenud kontserdid Roskilde festivalil? Kuidas see nende aktsionäridele meeldiks?
Kujutan ette, et Säästumarketi ja Rimi turundajad plakstutavad täna kordaläinud aktsiooni üle. Kogu Eesti meedia kajastab nende poe avamist, milline edu! Kujutaksin ette, et tuju oleks hoopis teine kui hetkel seisaks pealkirjades, et “Säästumarketi avamisel said inimesed viga” - või veel rängemini... Nii võib minna, kui teadlikult selliseid olukordi provotseerida.
Peale SHU avamist märkis üks meediaväljaanne väga õigesti – kaua selliseid asju lastakse korraldada? Kas seni, kuni on esimene inimohver?
Õllesummerit külastab igal aastal 80 000 inimest. Meie jaoks on just selliste olukorda vältimine absoluutselt kõige olulisem valdkond kogu ürituse korraldamise juures. See on turvateenistuse esmaülesanne.
Kuhu koguneb palju inimesi, seal on alati risk, et midagi juhtub, ning selle riski maandamiseks tuleb ennetavalt tarvitusele võtta kõik abinõud. Me ei korraldaks festivalil ealeski midagi sellist, mis viiks sarnase olukorra tekkeni.
Kusjuures, me ei teeks seda ainult sellepärast, et soovime vältida ohtlikke olukordi. Me lihtsalt hoolime oma klientidest, austame neid ning ei lubaks kellelegi panna neid alandavasse olukorda. Paistab, et need on väärtused, mis sellele kaupluseketile vähimalgi määral korda ei lähe.
Tõstatada tuleks küsimus, kas sedatüüpi üritustele ei peaks edaspidi taotlema avaliku ürituse luba. Kauplus on küll kellegi eraomand ja asub eramaal, kuid sellest hoolimata avalik ruum. Sellisel juhul peaksid korraldajad sarnaselt avalike ürituste korraldajatele loataotluse käigus saama oma kavale kooskõlastuse päästeametilt, politseilt ja teistelt instantsidelt.
Vaevalt, et päästeamet lubaks toimuda sündmusel, mille eesmärgiks on piiratud väljapääsuga territooriumil korraldada rüselus, ning vaevalt, et politsei annaks loa korraldada avalik üritus, mille eesmärgiks on provotseerida sündmusel osalejate omavahelisi konflikte, mis võivad viia avaliku korra rikkumise ning vägivaldse käitumiseni.
