Õllesummeri tegelik kapten

Kus on Tarmo Tuvike?

Möödunud nädala neljapäeval avaldas Delfi majandusrubriigis uudise “Õllesummeri korraldaja hävis rahaturgudel”. Delfi majandustoimetuse töötajad olid lugenud meie möödunud aasta majandusaruannet ning saanud sealt teada, et kaotasime finantsturgudel raha.

Otsustasime, et peame sellele siiski vastama, et inimestele ei jääks muljet, et Õllesummeri korraldajad on sattunud mingisugustesse raskustesse. Samal päeval ilmus niisiis uudis “Õllesummer tegutseb edukalt”.

Oma vastuses Delfile kirjutasin, et sügavast masust hoolimata oli möödunudaastane festival edukas ning usume ka tänavuse festivali edusse.

Asi on nimelt selles, et meid ei mõjuta niivõrd ilm, valitsus ega masu, vaid see, kuidas need inimesed, kes festivali korraldavad, suudavad toime tulla ka keerulistes olukordades.

Ja ega siis mittemasuaeg lihtsam ole. Majandustõusu ajal korraldati Eestis igal suvepäeval vist korraga nelja-viit üritust, konkurents oli palju tigedam. Mingis mõttes on nüüd isegi lihtsam.

Neid uudiseid mõned päevad hiljem lugedes tabasin end mõttelt, et pealkiri “Õllesummeri korraldaja hävis rahaturgudel” pole tegelikult päriselt täpne, kuigi on iseenesest nagu faktiliselt õige.

Küsimus on selles, kes tegelikult on Õllesummeri korraldaja?

Õllesummeri tegelik väärtus on see meeskond, kes igal aastal seda festivali ette valmistab ja läbi viib, need konkreetsed inimesed, kes seda teevad ja nendevaheline loominguline sünergia.

Kõik sõltub meeskonnast. Seda pole võimalik millegagi asendada. Anna maailma parim paat lollide kätte ja nad sõidavad sellele ka tuulevaikuses ja peegelsiledal merel augu külge.

Omal moel on kõik nende 17 aasta jooksul Õllesummeri korraldamises kaasa löönud inimesed seda festivali kujundanud – mõni vähem, mõni rohkem. Üks paradokse on see, et tihti pole mistahes valdkonnas tõelised tegijad avalikkusele sedavõrd tuntud kui teised, kõrvalisemad. Nii on ka meie puhul.

Minu nimi käib vahel meediast läbi, meie pressiesindaja oma samuti, kuid samas ei ole keegi tähelegi pannud, et Õllesummerit korraldaval osaühingul on kaks omanikku ja kaks juhatuse liiget – Marje Hansar ja Tarmo Tuvike.

Festivali kodulehel on kirjas, et Tarmo on Summeri turundusjuht. Selles mõttes on õige, et turundus on üks nendest valdkondadest, millega ta tegeleb. Kuid nimetus “turundusjuht” ei kanna endas kaugeltki ammendavat sisu Tarmo panusest festivali toimumisse.

Ühe meelelahutussündmuse puhul kuulubki praktiliselt kõik turunduse alla – müük, suhted koostööpartneritega, programm, aga ka reklaam ja kogu muu kommunikatsioon. Kuid veel enam on turunduse osa, või siis vastupidi, turundus ise osa mingist laiemast ideoloogiast või filosoofiast, millest lähtudes ühte üritust – suurt või väikest – korraldatakse.

Staarid toob Tuvi(ke), mitte kurg

Kui rääkida kitsalt reklaamikampaaniatest, mis on viimase 12 aasta jooksul tehtud, siis need on muidugi Tarmo töö algusest lõpuni.

Seega, kui aus olla, on Tarmo Õllesummeri tegelik kapten. Ja ma tahaksin sellel pikemalt peatuda.

Nende aastate jooksul on Summeri kohta liikunud väga erinevaid kuulujutte ja müüte. Alates sellest, kuidas festival on tõeline rahamasin, mis toob igal aastal sisse meeletuid rahasummasid, kuni paljude väiksemate asjadeni välja.

Üks küsimusi, mida viimasel ajal üha sagedamini küsitakse, on: kes meile toob neid nimekaid välisartiste, kes viimastel aastatel on meie pealaval esinenud? Huvitav, mida inimesed silmas peavad? Tõesti, see ei ole toonekurg, kes meile välisartiste toob!

Välisartistidega tegeleb meeskonnas samuti Tarmo.

Ta on seda festivali korraldanud tänaseks juba 12 aastat. Esimese tõsise välisesineja Franz Ferdinandi tõi 2008. aastal Õllesummerile just tema. Möödunud aastal tõi ta Moby ja sel aastal on tema teene ka see, et meil esinevad HIM, Calvin Harris ja Scissors Sisters.

Just Tarmo on üles ehitanud meie suhted rahvusvaheliste artistide esindajate, agentide ja mänedžeridega, kes vahendavad tõelisi superstaare. Superstaare, kes just sel suvel on Euroopa festivalide peaesinejad. Tegemist on keeruliste isiksuste, keerulise äri ja keeruliste läbirääkimistega.

Kui olla lõpuni aus, siis pole Õllesummeri sellises suunas arendamine üldse minu teene. Tarmo pakkus selle kursi välja ja tema on aastaid ja aastaid selle nimel tööd teinud, et Õllesmmerist saaks tõsiselt võetav rahvusvahelisel tasemel sündmus. Sinnapoole me aasta-aastalt liigumegi.

Tarmo on selle festivali kallal kõige kauem ja kõige rohkem tööd teinud. Ning nii huvitav, kui see ka ei ole – on jäänud seda tehes teadlikult varju. Samal ajal kui lugematu hulk inimesi on tema loorberitel puhanud.

Kusjuures, erinevalt võib-olla paljudest teistest kontserdikorraldajatest Eestis või mujal maailmas, kelle töö üheks meeldivaks osaks on koos maailmanimega staariga tehtav foto lennujaamas või lava taga, mis hiljem seinale riputada, on Tarmo saatnud lennujaama mõne oma kolleegi, eelistades ise vastu võtta hoopis bändide road crew liikmeid.

Siinjuures ei saa unustada ka kõiki neid Eesti artistidega tehtud erikontserte, mis on Õllesummeril läbi aastate toimunud.

Jah, mõned neist on artistid ise kokku pannud, valdava enamuse aga oleme ise oma köögis valmis keetnud. Rujaleidja, ABBA laulude kontsert, Jaak Joala laulude kontsert, biitlite muusika kontsert ja lugematud teised on tema töö.

Kui kokku lugeda, siis on neid kontserte läbi aastate külastanud sajad ja sajad tuhanded inimesed. Kusjuures see teebki asja huvitavaks. Tegemist on üritusega, mis pole ühekordne sähvatus, nagu on olnud üleilmse tuntusega artistide esinemised lauluväljakul, vaid sündmusega, mis toimub igal suvel aastast aastasse.

Vahel me unustame, kui tähtsad on meile sõbrad

Sellepärast ma ütlengi, et Tarmo Tuvike on Summeri tegelik kapten. Ilma temata ma seda festivali korraldada ei oskaks ega ausalt öelda tahakski.

Väga tihti ei oska me inimesi, kes on meie kõrval ja meie lähedal, piisavalt meeles pidada. Nii lihtne on hakata võtma nii nende sõprust kui kõike nende antavat oma elus enesestmõistetavana.

Me teame seda väga hästi, aga nii tihti ikkagi unustame.

Ma arvan, et me kõik peaksime oma tänulikkust inimestele endi ümber, kes pole ainult head kolleegid, vaid ka lähedased ja head sõbrad, rohkem välja näitama ja sagedamini tänama kõige selle eest, mis nad meile iga päev annavad. Ning hoolitsema selle eest, et annaksime ise sama palju vastu.

Nagu ma ütlesin – lõpuks on ikkagi tähtsad vaid inimesed, mitte osaühingud või aktsiate hinnad või mis tahes.

Mina olen alati soovinud suurepäraseid inimesi oma ellu, kelle sõpruse eest ma oleksin iga päev tänulik, oleksin iga päev õnnelik ja oleksin iga päev uhke.

Jah, selline sõber, selline inimene minu läheduses on. Summeri tegelik kapten – Tarmo Tuvike.

Minu tähelepanekuid Eesti seltskonnaelust

Eesti seltskonnaelu sai alguse juba üsna pea pärast Eesti iseseisvumise taastamist 1991. aastal. Enelin Meius korraldas siis aastalõpuvastuvõtte, kuhu kogunes Eesti koorekiht, varakapitalistliku riigi rikkad ja ilusad. Seda näidati televiisoris ning inimesed vaatasid seda uut fenomeni väga suure huviga. Paljud sõimasid kohaletulnuid tõusikuteks ja uusrikasteks, mida neist paljud ka olid...

Kui neid aastalõpupidusid nüüd uuesti näidata, siis paistaks see kõik ilmselt välja kui komöödia. Naljakad inimesed naljakates kostüümides.

Kui aga võrrelda tänast aega 20 aasta taguse ajaga, on seltskond kui nähtus muutunud tublisti mitmekihilisemaks. Tõsiseid ärimehi, neid, kes arvestatavaid rahasummasid liigutavad, enam nn seltskonnaüritustel ei näe. Neil on oma peod ja üritused.

Samuti ei näe seltskonnaüritustel neid muusikuid, näitlejaid, lavastajaid ja teisi kultuuritegelasi, kes ei soovi mingil juhul endale tõmmata kollase meedia tähelepanu ja tahavad säilitada oma tõsiselt võetavust.

Nagu kõikjal mujal, on ka Eestis välja kujunenud oma “seltskonnatähed” – inimesed, kes on tuntud peamiselt selle poolest, et nad on tuntud. Mis nad täpselt teevad, mis asja täpselt ajavad – ei tea keegi. Ja ega päriselt huvita ka.

Iga nädal toimub üsna mitu seltskonnaüritust. Mõned nädalad tagasi näiteks ühe õhtu jooksul Ott Leplandi uue plaadi esitlus, Birgit Varjuni kontsert ning uue ööklubi CatHouse avamispidu.

Need mõnikümmend tuntud inimest, kes meil Eestis on ja kes enamikel seltskonnaüritustel käivad, pidid ühe õhtuga jõudma kolme kohta. Enamik jõudiski. Võib-olla oleks korraldajatest olnud mõistlik panna peokohtade vahel käima bussiühendus, et transportida VIP-e ja neid saatvaid fotograafe?

Rääkides fotograafidest – võib-olla ma eksin, aga minu meelest on neid igal üritusel aina rohkem. Mõni aeg tagasi pressiüritustel oli enam-vähem teada, kes on mis väljaande esindaja. Ka nüüd peaks olema lihtne, sest meil on vaid mõned meelelahutuselu portaalid ja paar ajakirja. Kuid fotograafe on seltskonnaüritustel palju rohkem. Ning mina küll ei tea, kelle jaoks nad pildistavad ja kes nad on.

Küsida ka ei saa. Erinevalt aastatetagusest ajast, kus fotograafid "Tere" ütlesid või lausa küsisid luba, et kedagi pildistada, tegutsetakse tänapäeval kiiresti ja professionaalselt. Korraks sähvivad välklambid ja läinud järjekordne piltnik ongi – ei tere-t, ei head-aega. Natuke nagu snaiperid sõjakoldes.

Muutunud on ka üritused ise, seda eriti viimastel aastatel. MASU annab siingi tunda ja kuidas veel. Samal ajal lähevad pidude kutsed ning pressiteated aina suurejoonelisemaks. Kõik üritused reklaamitakse välja kui kõige-kõige-kõige: glamuursemad, enneolematumad, seksikamad, erakordsemad, ainulaadsemad jne.

Mis tegelikult toimub?

Tegelikult jätkub enamikel üritustel programmi umbes viieks minutiks. Esineb üks esineja, kes laulab ühe laulu. Või siis esineb mõni tantsutrupp. Eriti populaarseks on muutunud kõikvõimalikud pesumoe show'd, mis ilmselt on mõeldud selleks, et nendel samadel eelmainitud fotgraafidel oleks midagi peale seltskonnainimeste pildistada.

Võimalik, et sellised galeriid saavad hiljem portaalides palju klikke. Aga vahel küll aru ei saa, kuidas need pesuväel tüdrukud konkreetse ürituse eesmärgi ja mõttega kokku lähevad.

Õnnestunud ürituse korraldamine tähendab, et tuleb pöörata tähelepanu paljudele üksikasjadele. Näiteks ühel hiljutisel “ahvatleval”, “võrgutaval” ja “sensuaalsel” üritusel esines väga hea tantsutrupp, kuid kogu lubatud sensuaalsus ja ja ahvatlus jäi nägemata, sest tantsijad esinesid peaaegu pilkases pimeduses. Kas keegi ei olnud mõelnud selle peale, et artiste võiks kuidagi ka valgustada või ei raatsitud paari prožektori peale raha kulutada.

Või siis laulab mõni muusik, keda aga keegi peale tema enda ei kuule, seega ka tähele ei pane. Kutsutud seltskond on vahepeal tasuta pakutud kokteilidest tuju heaks tuuninud ja ei pane kitarriga rahvakunstnikku enam tähelegi.

Rääkides pakutavatest jookidest – mind paneb alati imestama, miks ei võidaks nendel üritustel pakkuda lihtsaid asju – vett näiteks? Miks peab külalisi tingimata “üllatama” ei-tea-millistest keemilistest ühenditest kokku segatud kokteilidega, mille joomise järel ilmselt inimesed pimedas helendavad.

Teine tähelepanek on see, et ilmselt on kuhugi turundajate kavadesse sisse jäänud rida üritused ja neid peab maksku, mis maksab ikka mõne aja tagant korraldama. Isegi kui põhjus selleks tuleb otsida või leiutada.

Ülemöödunud nädalal näiteks avas taas uksed Lounge 8, üritus oli välja reklaamitud kui uuenenud Lounge 8 avamine. Midagi oli seal tõesti ka ümber ehitatud – üks või kaks vaheseina vist ära võetud ning seintele riputatud üks tumepunane kangas. Aga muu oli kõik sama – sama mööbel seisis sama koha peal.

Kusjuures pidu ise oli tore, lihtsalt seltskond arutas, milles siis ikkagi nüüd see uudsus seisneb.

Kõige märgatavam uuendus oli Olga Makina väga ilus ja värviline näitus seintel. Ning seda kõik siis imetlesidki, sel ajal kui Lounge 8 ettekandjad kangelaslikult, kuid pisut meeleheitele aetuna püüdsid valmistada kokteile sadadele kohaletulnud inimestele. Ei õnnestunud.

Paljud üritused õnnestuksid palju paremini, kui korraldajad mõtleksid pisut lihtsamini. Võtaksid endale jõukohaseid ülesandeid ja hoolitseksid eeskätt selle eest, et inimestel, keda nad kutsuvad, oleks hea ja muretu olla ja et see “ kõige-kõige-kõige “, mis külalistele eelnevalt lubati, ka kuidagi välja paistaks. Ega siis päris kõik kutsutud “seltskonnatähed” ainult tasuta alkoholi saamiseks kohale ei tule!

Iseasi, milline on üldse üritusekorraldajate eesmärk. On leitud koosmeel nende vahel, kes tahavad pildistada ja nende vahel, kes soovivad tasuta drinki ja pildile. Esimesed ja viimased koondatakse mõneks tunniks ühte kohta, tehakse pildid ära, riputatakse mõnda portaali üles ja kõik on rahul.

Ning paistab, et lõbus on ka nendel inimestel, kes hiljem pilte vaatavad ja armastavad internetis kommentaare kirjutada. Teemat, kas väikeses Eestis üldse ikka on staare, arutatakse väsimatult nädalast nädalasse.