Avaldus seoses Õllesummer-gate'iga

Mõned päevad tagasi astus minu juurde ERRi ajakirjanik ja küsis kommentaari. Muidugi oli see, mis ma talle ütlesin, mõeldud naljana. Tagantjärele saan aru, et see nali ei olnud üldse õnnestunud.

Tuleval nädalal pean oma meeskonnaga võtma vastutuse kümnete tuhandete Õllesummeri külastajate ees. Mõistagi on praegune aeg pingeline ja stressirohke aeg. Tegin valeotsuse ja kahetsen seda.

Pole mingit kahetpidimõistmist, et Tallinna Lauluväljak on rajatud just laulupidude korraldamiseks. Ning kõigi Eesti kontserdikorraldajate jaoks on suur au sel väljakul oma kontserte korraldada.

Loodan et ülalöeldu on üheseltmõistetav ning saame nüüd kõik keskenduda Eesti rahva suurpeo nautimisele – kõigile neile, kellega kohtume laluväljakul, kui ka kõigile neile üle Eesti, kes saavad peost osa kodudes teleri ees.

Head laulupidu kogu Eestile!

Kõige suuremad karsklased on endised joodikud

Tänane Postimees on avaldanud kurjustavad toonis uudise selle kohta, et Õllesummer teeb kingituse täisealiseks saavatele noortele. Millegipärast arvab ajaleht, et kutsume noori lauluväljakule läbustama. Postimees ei usu, et meie sooviks on hoopis festivali 18-aastaseks saamist koos teistega, kellel on samal ajal sünnipäev, tähistada.

Ma tean, et peaksin lähtuma poliitilisest korrektsusest, aga ma mõtlesin, et oleks värskendav vähemalt korra asju õigete nimedega nimetada.

Ma ei saa aru, miks valitseb suhtumises alkoholi tarbimisse selline silmakirjalikkus. Võin mürki võtta, et valdav enamik eestlasi joob mõõdukates kogustes õlut nii suvel kui talvel, nii kodus kui ka avalikel üritustel.

Mõned aastad tagasi viis Eesti Õlletootjate Liit läbi uuringu, mis selgitas välja, et eestlased peavad õlut Eesti rahvusjoogiks.

Ma vabandan ette, kui ma paljastan mingi kohutava saladuse, aga Õllesummeri korraldajana tean, et suured õllesõbrad on ka väga paljud Eesti ajakirjanikud, reareporteritest kuni üle Eesti tuntud toimetajateni. Aga ometi puhkeb õlle joomisest avalikult rääkides mingi täiesti arusaamatu karskushüsteeria – kõik teevad nägu, et pole kunagi õlut joonud ega kavatse seda ka tulevikus teha.

Asi on läinud koguni nii absurdseks, et mõned aastad tagasi pidas ühe õllefirma pressiesindaja vajalikuks avalikkusele seletada, et nende firma võitleb hoopis selle nimel, et inimesed vähem alkoholi tarbiksid. Jah, muidugi!

Kindlasti on nii õlletootjad kui ka Õllesummer huvitatud sellest, et õlut joodaks vastutustundlikes kogustes ning et alaealistel puuduks sellele ligipääs. Võib-olla ma olen ainus, kes ei häbene seda Eestis avalikult tunnistada, kuid minu meelest võib täisealine inimene alkoholi tarbida küll. Julgen teha lausa nii radikaalse avalduse, kui väita, et suurem osa neist tunneb sellest ka mõnu ja oskab suurepäraselt alkoholi tarbida nii, et see tema muud elu ei sega ja tervist ei riku. Pigem väidan, et enamik täiskarsklasi on need, kel on kunagi olnud raskusi piiri pidamisega. Ning kõige suuremad karsklased on endised joodikud.

Õlle joomine on ehteestlaslik traditsioon. Me oleme õigusega uhked oma õlletootmise pikaajaliste traditsioonide ning Eesti õlude kõrge kvaliteedi ja suurepäraste maitseomaduste üle. See on üks väheseid kaupu, mis ekspordib end praktiliselt ise.

Ma ei oska seda kuidagi teisti nimetada kui kadeduseks ja õeluseks, mis sunnib nägema halba selles, kui teistel on hea. Ma olen kindel, et meil saab koos teiste värskete 18-aastastega olema väga lõbus sünnipäevapidu. Kutsun kõiki sellest osa saama!

Märkmeid äsjalõppenud Õllesummerist

Tere kõigile!

Tahan kõigepealt tänada kõiki neid, kes külastasid tänavust festivali. Paistab, et viimasel päeval õnnestuski ületada kõigi aegade ühe päeva publikurekord.

Sellist järjekorda festivali väravate taga veel enne uste avamist ja festivali algust, nagu laupäeval, pole mina 17 aasta jooksul varem näinud.

Õllesummer lõppeb, Mika kontsert kohe tulemas

Väga tahaks öelda, et korraldajate jaoks on nüüd suurem töö tehtud, kuid tegelikult tuleb veel kõvasti vaeva näha, et festival kenasti maha võtta ja kokku pakkida. Pealegi, sama meeskonnaga oleme seotud ka 3. augustil lauluväljakul toimuva karismaatilise Mika kontserdi korraldusega. Seega – meile ei mingit puhkust, mitte enne kui kiirelt superstaaristaatusesse tõusnud Mika Eestimaa tolmu oma jalgelt pühib.

Aga tagasi Õllesummeri juurde.

Muudatused on omaks võetud

Oleme viimastel aastatel teinud tasapisi mõningaid muudatusi, mille puhul on meil olnud sisemine veendumus, et need vastavad publiku ootustele. Samas, ega sa tegelikult kunagi ei tea, enne kui näed, kuidas inimesed ka päriselt ühe või teise uuenduse omaks võtavad.

Selle aasta üheks suuremaks uuenduseks oli festivali uus toimumisaeg. Kui varasemad Õllesummerid on toimunud juuli esimesel täisnädalal, siis sel aastal algas Summer harjunud ajast pisut hiljem, juuli keskpaigas.

Ilmaga vedas meeletult

Paistab, et see aeg sobib inimestele isegi paremini. Ning ka ilmaga vedas meil tohutult. Nädalal, mil Õllesummer oleks vana tava kohaselt toimunud, oli kuumalaine just alanud, kujutan ette, et väga paljud oleks pigem eelistanud olla ükskõik kus mujal kui rahvarohkel muusikafestivalil.

Kuid Õllesummeri nädalaks sadas juba esimest korda hoovihma, temperatuur langes mõned kraadid ja festivali ajal oli pigem Eesti kohta harjumatult meeldiv suveilm, mitte enam selline talumatu põrgukuumus, nagu nädal varem.

Usun, et sedavõrd suure festivali puhul ei ole tark teha liiga järske liigutusi. Liigume sammhaaval, tasa ja targu, andes inimestele aega harjuda.

Eesti artistid jäävad, rahvusvahelisi tuleb juurde

See kehtib ka programmi kohta. Näeme, et festivali viimastel aastatel võetud suund tuua Eestisse põnevaid ja hetkel aktuaalseid välisartiste on end kõigiti õigustanud.

Esmalt Franz Ferdinand, siis Moby ning sel aastal Calvin Harris, HIM ja Scissors Sisters – liigume sinnapoole, et Summer figureerib Euroopa nõutuimate artistide tuurikalendrites.

Samas jätkame kindlasti ka oma kodumaiste artistide erikontsertide korraldamist. Õllesummer oli, on ja jääb suurimaks Eesti muusika festivaliks. Rahvusvaheline osa täiendab seda, mitte ei asenda.

Usun, et me kõik võime tänavuse festivaliga rahule jääda – nii publik kui osalejad, esinejad ja korraldajad.

Vahel tundub, et liiga palju räägitakse sellest, kui palju inimesi Õllesummeril käis või ühel või teisel kontserdil lava ees kohad sisse võttis. Tegelikult on ju tähtis muu – see, et need inimesed, kes tulevad, saaksid just sellise elamuse, nagu nad ootavad. Et igaüks leiaks Summerilt midagi, mida kuulata, vaadata või teha. Meie eesmärk pole ju maksimaalselt pileteid müüa või aina kasvada, vaid ikka paremini meelt lahutada.

Tänusõnad

Ning lõpetuseks tahangi tänada kõiki neid, kes osalesid viimase 12 kuu jooksul 2010. aasta festivali ettevalmistamisel. Neid inimesi on kokku tuhandeid, kellest ühe väikese osa moodustavad aastaringselt festivali korraldusega seotud inimesed.

Tänan kõiki artiste, nende esindajaid, kõiki festivali tehnilise teenindamisega seotud inimesi, kes vastutavad heli, valguse ja palju muu olulise eest.

Tänan kõiki festivalil osalevaid ettevõtteid ja koostööpartnereid, kelleta seda festivali ei oleks võimalik korraldada.

Kõige enam tänan aga kõiki neid inimesi, kes tänavusest festivalist osa võtsid, kes on osa võtnud varasemate aastate festivalidest ja kellega – ma loodan! – me kohtume juba juulis 2011.

Parimate soovidega,

Marje

Õllesummeri tegelik kapten

Kus on Tarmo Tuvike?

Möödunud nädala neljapäeval avaldas Delfi majandusrubriigis uudise “Õllesummeri korraldaja hävis rahaturgudel”. Delfi majandustoimetuse töötajad olid lugenud meie möödunud aasta majandusaruannet ning saanud sealt teada, et kaotasime finantsturgudel raha.

Otsustasime, et peame sellele siiski vastama, et inimestele ei jääks muljet, et Õllesummeri korraldajad on sattunud mingisugustesse raskustesse. Samal päeval ilmus niisiis uudis “Õllesummer tegutseb edukalt”.

Oma vastuses Delfile kirjutasin, et sügavast masust hoolimata oli möödunudaastane festival edukas ning usume ka tänavuse festivali edusse.

Asi on nimelt selles, et meid ei mõjuta niivõrd ilm, valitsus ega masu, vaid see, kuidas need inimesed, kes festivali korraldavad, suudavad toime tulla ka keerulistes olukordades.

Ja ega siis mittemasuaeg lihtsam ole. Majandustõusu ajal korraldati Eestis igal suvepäeval vist korraga nelja-viit üritust, konkurents oli palju tigedam. Mingis mõttes on nüüd isegi lihtsam.

Neid uudiseid mõned päevad hiljem lugedes tabasin end mõttelt, et pealkiri “Õllesummeri korraldaja hävis rahaturgudel” pole tegelikult päriselt täpne, kuigi on iseenesest nagu faktiliselt õige.

Küsimus on selles, kes tegelikult on Õllesummeri korraldaja?

Õllesummeri tegelik väärtus on see meeskond, kes igal aastal seda festivali ette valmistab ja läbi viib, need konkreetsed inimesed, kes seda teevad ja nendevaheline loominguline sünergia.

Kõik sõltub meeskonnast. Seda pole võimalik millegagi asendada. Anna maailma parim paat lollide kätte ja nad sõidavad sellele ka tuulevaikuses ja peegelsiledal merel augu külge.

Omal moel on kõik nende 17 aasta jooksul Õllesummeri korraldamises kaasa löönud inimesed seda festivali kujundanud – mõni vähem, mõni rohkem. Üks paradokse on see, et tihti pole mistahes valdkonnas tõelised tegijad avalikkusele sedavõrd tuntud kui teised, kõrvalisemad. Nii on ka meie puhul.

Minu nimi käib vahel meediast läbi, meie pressiesindaja oma samuti, kuid samas ei ole keegi tähelegi pannud, et Õllesummerit korraldaval osaühingul on kaks omanikku ja kaks juhatuse liiget – Marje Hansar ja Tarmo Tuvike.

Festivali kodulehel on kirjas, et Tarmo on Summeri turundusjuht. Selles mõttes on õige, et turundus on üks nendest valdkondadest, millega ta tegeleb. Kuid nimetus “turundusjuht” ei kanna endas kaugeltki ammendavat sisu Tarmo panusest festivali toimumisse.

Ühe meelelahutussündmuse puhul kuulubki praktiliselt kõik turunduse alla – müük, suhted koostööpartneritega, programm, aga ka reklaam ja kogu muu kommunikatsioon. Kuid veel enam on turunduse osa, või siis vastupidi, turundus ise osa mingist laiemast ideoloogiast või filosoofiast, millest lähtudes ühte üritust – suurt või väikest – korraldatakse.

Staarid toob Tuvi(ke), mitte kurg

Kui rääkida kitsalt reklaamikampaaniatest, mis on viimase 12 aasta jooksul tehtud, siis need on muidugi Tarmo töö algusest lõpuni.

Seega, kui aus olla, on Tarmo Õllesummeri tegelik kapten. Ja ma tahaksin sellel pikemalt peatuda.

Nende aastate jooksul on Summeri kohta liikunud väga erinevaid kuulujutte ja müüte. Alates sellest, kuidas festival on tõeline rahamasin, mis toob igal aastal sisse meeletuid rahasummasid, kuni paljude väiksemate asjadeni välja.

Üks küsimusi, mida viimasel ajal üha sagedamini küsitakse, on: kes meile toob neid nimekaid välisartiste, kes viimastel aastatel on meie pealaval esinenud? Huvitav, mida inimesed silmas peavad? Tõesti, see ei ole toonekurg, kes meile välisartiste toob!

Välisartistidega tegeleb meeskonnas samuti Tarmo.

Ta on seda festivali korraldanud tänaseks juba 12 aastat. Esimese tõsise välisesineja Franz Ferdinandi tõi 2008. aastal Õllesummerile just tema. Möödunud aastal tõi ta Moby ja sel aastal on tema teene ka see, et meil esinevad HIM, Calvin Harris ja Scissors Sisters.

Just Tarmo on üles ehitanud meie suhted rahvusvaheliste artistide esindajate, agentide ja mänedžeridega, kes vahendavad tõelisi superstaare. Superstaare, kes just sel suvel on Euroopa festivalide peaesinejad. Tegemist on keeruliste isiksuste, keerulise äri ja keeruliste läbirääkimistega.

Kui olla lõpuni aus, siis pole Õllesummeri sellises suunas arendamine üldse minu teene. Tarmo pakkus selle kursi välja ja tema on aastaid ja aastaid selle nimel tööd teinud, et Õllesmmerist saaks tõsiselt võetav rahvusvahelisel tasemel sündmus. Sinnapoole me aasta-aastalt liigumegi.

Tarmo on selle festivali kallal kõige kauem ja kõige rohkem tööd teinud. Ning nii huvitav, kui see ka ei ole – on jäänud seda tehes teadlikult varju. Samal ajal kui lugematu hulk inimesi on tema loorberitel puhanud.

Kusjuures, erinevalt võib-olla paljudest teistest kontserdikorraldajatest Eestis või mujal maailmas, kelle töö üheks meeldivaks osaks on koos maailmanimega staariga tehtav foto lennujaamas või lava taga, mis hiljem seinale riputada, on Tarmo saatnud lennujaama mõne oma kolleegi, eelistades ise vastu võtta hoopis bändide road crew liikmeid.

Siinjuures ei saa unustada ka kõiki neid Eesti artistidega tehtud erikontserte, mis on Õllesummeril läbi aastate toimunud.

Jah, mõned neist on artistid ise kokku pannud, valdava enamuse aga oleme ise oma köögis valmis keetnud. Rujaleidja, ABBA laulude kontsert, Jaak Joala laulude kontsert, biitlite muusika kontsert ja lugematud teised on tema töö.

Kui kokku lugeda, siis on neid kontserte läbi aastate külastanud sajad ja sajad tuhanded inimesed. Kusjuures see teebki asja huvitavaks. Tegemist on üritusega, mis pole ühekordne sähvatus, nagu on olnud üleilmse tuntusega artistide esinemised lauluväljakul, vaid sündmusega, mis toimub igal suvel aastast aastasse.

Vahel me unustame, kui tähtsad on meile sõbrad

Sellepärast ma ütlengi, et Tarmo Tuvike on Summeri tegelik kapten. Ilma temata ma seda festivali korraldada ei oskaks ega ausalt öelda tahakski.

Väga tihti ei oska me inimesi, kes on meie kõrval ja meie lähedal, piisavalt meeles pidada. Nii lihtne on hakata võtma nii nende sõprust kui kõike nende antavat oma elus enesestmõistetavana.

Me teame seda väga hästi, aga nii tihti ikkagi unustame.

Ma arvan, et me kõik peaksime oma tänulikkust inimestele endi ümber, kes pole ainult head kolleegid, vaid ka lähedased ja head sõbrad, rohkem välja näitama ja sagedamini tänama kõige selle eest, mis nad meile iga päev annavad. Ning hoolitsema selle eest, et annaksime ise sama palju vastu.

Nagu ma ütlesin – lõpuks on ikkagi tähtsad vaid inimesed, mitte osaühingud või aktsiate hinnad või mis tahes.

Mina olen alati soovinud suurepäraseid inimesi oma ellu, kelle sõpruse eest ma oleksin iga päev tänulik, oleksin iga päev õnnelik ja oleksin iga päev uhke.

Jah, selline sõber, selline inimene minu läheduses on. Summeri tegelik kapten – Tarmo Tuvike.

“Selle mäggile kuluks ära uks hea keretäis tappa!”

(Pealkiri on tsitaat Postimehe veebist)

Ma ei ole võitlev feminist, aga kui ma oleksin võitlev feminist, siis korraldanuks ma juba ammu piketi Janek Mäggile kuuluva suhtekorraldusbüroo Powerhouse akende all ning kasutaks kõiki võimalikke võtteid takistamaks nende äritegevust. Milles on asi?

Nimelt esines Janek Mäggi hiljuti ühel konverentsil, järgnevalt toon ära, mida portaal Tarbija24.ee sel puhul kirjutas:

“Naised elavad oma elu valesti”

“Naiste suur viga seisneb [...] selles, et nad käivad ülikoolis, teevad magistrantuuri, teevad karjääri ja siis neljakümneselt otsustavad hakata tegema lapsi. “40 on utreeritud, aga kui te 30-selt hakate endale meest otsima, siis te muidugi ei leia – see rong on lootusetult läinud,” tõdes Mäggi.

Üks kirikuõpetaja olevat talle rääkinud naistest, kes tema juures käivad kurtmas ja küsimas, mida nad peaksid tegema. Kirikuõpetaja öelnud, et kui naisel on juba “tissid välja veninud, tagumik suur ja tal on olnud miljoneid erinevaid suhteid, mida ta pole suutnud pidada, siis miks ta ootab, et keegi teda veel tahab”?

“Tegelikult oli tal natukene õigus, selles on oma selline... mitte terviktõde – osad naised on ka kolmekümneselt väga toredad,” muigas Mäggi.

Samas rääkis ta, et kolmekümneaastane mees – see on juba midagi. Tal on töö, tal on natukene haridust, tal on mõistust, ta saab asjadest aru, võib-olla tal on auto, võib-olla tal on koht, kus elada. “Aga selliseid inimesi turul ei ole, nad on kõik kinni,” märkis Mäggi.

Naiste puhul on aga tema sõnul selleks hetkeks olukord muutunud juba keerulisemaks – nad ei ole enam nii säravad, nad ei ole nii innukad.”

Tarbija24.ee uudise leiab tervikuna siit: “Janek Mäggi: 30-aastaselt on vallalise naise rong läinud”

Hiljem Kuku raadios ütles Mäggi, et tema “kontekstist välja rebitud” laused polnud päris nii mõeldud.

Ma olen valmis uskuma, et Postimees võis eksida või lihtsustada väljaöeldut nendes lõikudes, kus ta suhtekorraldajat refereeris. Kuid otsetsitaatide autentsust ei ole ju keegi vaidlustanud.

Seega, isegi kui need laused on kontekstist täielikult välja rebitud, on tegemist ikkagi absoluutselt vastuvõetamatute seisukohtadega Euroopa kultuuriruumis.

Sadu vihaseid kommentaare

Põnevad olid need enam kui kakssada kommentaari, mis sellele artiklile jäeti. Leidus neid, kes kiitsid takka, aga leidus ka adekvaatsemaid hinnanguid. Toon mõned välja.

Üks ütles lihtsalt: “Sellist jama pole juba tükk aega lugenud.” Teine läks isiklikumaks: “See on rumalus, mida sa ajad, mees!”

Mõned olid väga otsekohesed: “Sellise hülge möla peale tõmbaks raipel püksid maha, paneks pea põlvede vahele ja nüpeldaks niikaua,kui mõistus p....t pähe tuleb. Ise tattnokk ei tea elust s...i, aga hakkab üle terve riigi pasu(a)ndama! Teda tundvad naissoost inimesed võiksid nüüd küll ta ära lintšida. Andke, kuradile!!”

Mõned kurvastasid, et selliseid seisukohti lastakse avalikult väljendada: “Kurb on see, kui meedia sellist lolli juttu kajastab.”

Oli neid, kes püüdsid asja kuidagi põhjendada: “Sellist juttu saab ainult väärastunud mõttemaailmaga nolk ajada...”

Oli neid, kes kahtlesid Mäggi pädevuses: “Mida see poisike ka naistest teab?”

Oli neid, kes koputasid avalduse autori südametunnistusele: “Janek, kui sina karjääri tegid, kes, vaeseke, su lapsi kasvatas...?”

Mõnedele ei mahtunud lihtsalt pähe: “Loen ja imestan. Haruldaselt lolli juttu ajab see mees.”

Ja mõni kutsus tegudele: “Selle Mäggile kuluks ära üks hea keretäis tappa!”

Mida mina arvan?

Mina näen selles, et selliseid seisukohti lastakse inimesel avalikul üritusel väljendada ning ühiskond ei tee sellepeale eriti piuksugi, märki sellest, et Eesti on endiselt paras oblast, mil on veel pikk maa euroopalike väärtusteni minna.

Mis oleks juhtunud Ameerika Ühendriikides? Ilmselt oleks päev hiljem teatanud mitmed Mäggi kliendid avalikult, et neil on kahju, et nad end sellisega on sidunud, katkestavad kõik koostöölepped ja ei ütle talle enam teregi.

Vaikivad ka naised. Neile tehti just puust ja punaseks, et üle 30-aastane naine on esiteks vrakk, aga teiseks – et naiste peamine roll ning vastutus ühiskonnas on lapsi sünnitada ja kasvatada.

Naised istugu kodus, mis neil ülikooli asja on, eriti veel magistratuuri – pärast enam meest ei saa. Üldse, naise peamine väärtus seisneb tema välimuses.

Vaatasin Mäggi firma kodulehelt, et nende kollektiivis töötab viis naist ja kaks meest. Kusjuures kõik naised on kõrgharidusega. Piltide järgi on mõnigi neist enam-vähem selle kriitilise 30. eluaasta piiril või juba üle selle, seega nende ülemuse sõnutsi mõttetute naiste kategoorias.

Mind muidugi huvitab, miks Mäggi büroos vaid tüdrukud töötavad. Kui tema ja teine ainus meeskolleeg välja arvata. On see märk teatud hingelisest pehmusest, õrnast loomusest, millega end meeste maailmas ei kehtesta? Ei käi jõud üle?

Kas sellepärast sellised õnnetud ja kibestunud seisukohad?

Eesti meestest

Üldiselt olen ma meestest, Eesti meestest kaasa arvatud, heal arvamusel. Kuidas saakski teisiti – ma korraldan Õllesummerit. Aga sellistele nagu Mäggi, kes arvavad, et nad oma mõnemiljonilise dividenditulukese ning Postimehes luuletuste avaldamise tõttu, mille üle rahvas naerab, on midagi elus nagu saavutanud – nemad vaadaku ise ette, et nende rong läinud ei oleks.

Kusjuures kui naistel on üheksa elu ja võime alati käppadele kukkuda, siis meestel – kui rong läheb, siis on läinud. Mõistab ühel heal päeval ka Mäggi, et ainus, mis maksab on väärtused, põhimõtted ja teatud sisemine intelligentsus. Sellistega nagu temal, rallit ei sõida.

Pealegi, nendel paaril korral, mil olen Mäggiga isiklikult kohtunud, ei hakanud ma tegema üldiselt end kenasti ülal pidanud noormehele märkust, et mu silmad asuvad tema vaatepunktist tunduvalt kõrgemal. Kas tema tuttav kirikuõpetaja midagi selle kohta pole öelnud?

Masu taandub? Õllesummeri eelmüügipiletid lähevad paremini kaubaks

Pilt on pärit Eesti Päevalehest

Tundub, et tarbijate kindlustunde madalseis on ületatud ja ühiskonnas valitseb pigem positiivsete arengute ootus. Aasta esimese kahe kuu jooksul on Summerile ostetud rohkem pileteid kui möödunud aastal samal ajal. Mõistagi mõjutab piletite eelmüüki see, et peagi on lõppemas soodushinnaga piletite müük ja inimesed kiirustavad pileteid enne 15. märtsi, mil pileti hind kallineb, ära ostma.

Kui möödunud aastal andsid majandusuudiste seas tooni valdavalt halvad uudised, siis möödunud aasta lõpul/ selle aasta alguses on olnud ka positiivseid uudiseid. Hetkel otsivad kõik julgustavaid märke selle kohta, et ehk on kõige raskem majanduskriis siiski taandumas ja kõige hullem seljataga.

Muidugi on väga tähtis, et me enneaegu ei rõõmustaks. Kahjuks eitati Eestis kriisi tõsidust selle alguses liiga kaua, mille tõttu paljud ettevõtted ja tarbijad oleksid sattunud kindlasti väiksematesse raskustesse, kui oleksid reageerinud varem ja n-ö pidurit sujuvamalt vajutanud. Kuna aga esialgu ei tehtud mingeid korrektuure, siis püüti neid teha eriti lühikese ajaga, eskaleerus langus möödunud aastal eriti kiires tempos. Tegemist oli hädamaandumisega.

Tööandjad, riik ja ka tarbijad kärpisid kõik oma kulutusi järsult, pangad keerasid laenukraanid äkiliselt kinni ja seda väga lühikese aja jooksul. Tulemuseks muuhulgas väga kiirelt epideemia mõõdu võtnud tööpuudus ja muud rasked tagajärjed, millest täielikult üle saamine võtab kindlasti palju rohkem aega kui paar head kvartalit või isegi aastat.

Kuigi Õllesummeri piletimüük pole mingi makromajanduslik näitaja, mida silmas pidada, on ta siiski mingi näitaja Eesti majanduse kohta. Summerit külastab ligi 80 000 peamiselt Eestis elavat inimest, neist valdav osa pealinlased ja harjumaalased. Mõningate mööndustega võib väita, et sellest festivalist võtab osa iga viies-kuues tallinlane.

Seepärast ootasin väga suure huviga piletite eelmüügi esimesi tulemusi, mitte ainult kui märki selle kohta, kui hästi läheb tänavu Summeril, vaid ka kui märki selle kohta, kas ja kuivõrd on tarbija võrreldes aastataguse ajaga kas siis julgem või vastupidi – veelgi alalhoidlikum.

Kui võrrelda tänavuaastaseid piletite eelmüügitulemusi eelmise aasta omadega, siis võib teha järelduse, et mingil määral on majanduses seis parem ning tarbijad julgemad meelelahutuse eest raha välja käima.

Aasta esimese kahe kuu jooksul on Summerile ostetud rohkem pileteid kui möödunud aastal samal ajal. Mõistagi mõjutab piletite eelmüüki see, et peagi on lõppemas soodushinnaga piletite müük ja inimesed kiirustavad pileti enne 15. märtsi, mil pileti hind kallineb, pileteid ära ostma, kuid samas läheb veel mitu nädalat enne kui Eesti suurim festival avalikustab oma peaesinejad.

Seega tundub küll, et tarbijate kindlustunde madalseis on ikkagi ületatud ja ühiskonnas valitseb siiski pigem positiivsete arengute ootus. Väiksemate mitte-hädavajalike kulutuste suhtes ollakse avatumad. Festivalipileti-suuruse kulutuse tegemiseks ei pea tarbija ootama ka laenukraanide taasavamist või positiivset sõnumit eurole ülemineku kohta, piisab sellest, kui end tuleviku suhtes pisut kindlamini tunda.

Teiseks näitab suurenev eelmüük kindlasti ka usaldust Summeri suhtes.

Kolmandaks piletimüüki mõjutavaks teguriks on kindlasti ka konkurents. Kui eelmisel aastal põhjustas palju elevust Madonna kontsert, siis paistab, et sel suvel midagi sarnast oodata ei ole, seega on just Summer konkurentsitult suve suurim üritus.

Mäletatavasti tõi Summer eelmisel aastal pealavale USA supertähe Moby, Vene rokitipu Mumiy Trolli ja Eesti muusika suurlootuse Kerli. Ka 2008. aasta oli esinejate poolest pilkupüüdev – pealaval esinesid Briti rokkstaar Franz Ferdinand ning Vene publikumagnet Zveri.

Kindlasti ei jää selle aasta festival möödunud aasta Summeritele alla. Sel seisukohal on ka Õllesummeri fännid, kes kasutavad võimalust suve suurimale üritusele pilet varakult ja soodsama hinnaga ära osta.

Nii suurem usaldus Õllesummeri kui ka suurem usk Eesti majandusolukorra paranemisse on minu jaoks head uudised ning loodan, et kevade ja suve tulles on meil kõigil tuju parem ja ehk ka mure tuleviku pärast väiksem.

Puhtsüdamlik ülestunnistus – mis tegelikult juhtus pärast muusikaauhindade galat, kas me siis teeme Renoga bändi või ei?

Alljärgnevalt ülevaade hiljutistest tormilistest sündmustest, mida osaliselt kajastas ka Õhtuleht.

Neljapäeva öösel vastu laupäeva

Ülemöödunud nädala neljapäeval pärast Eesti muusikaauhindade galat olime Reno Hekkonensiga ööklubis Vabank, kus heas tujus Reno lobises Õhtulehele, et peame plaani lisaks Põhjamaade ühe suurima festivali korraldamisele teha päris oma bändi ja elavdada sellega Eesti muusikaelu.

Ning seda hoolimata sellest, et tänavuse festivali piletid on juba Piletilevi vahendusel müügil ning valmistume avalikustama selle aasta peaesinejate nimesid. Meil on kõiksugu kõrvaliste asjadega aega tegeleda küll.

Reno ei mäleta enam täpselt, mida ta ööklubis ajakirjanikule rääkis, saan tugineda vaid sellele, mis hiljem avaldati. ““Me mõtlesime Marjega, et võiks ka bändi tegema hakata. Midagi Nirvana stiilis. Meil on vaja siis uue bändi portreefotot," rääkis Reno, kelle sõnul sündis idee selsamal õhtul.”

Kohe sealsamas tegime ka portreefoto valmis. Et ma olen selle pildi peal ka ise, siis ei saa ma väita, et mul polnud selle kõigega vähimatki pistmist. Kui ma olin pildi peal, siis küllap ma ikkagi osalesin selles ettevõtmises või vähemalt ei takistanud seda.

Reede päeval

Ilmselt mõistis Renolt intervjuu võtnud noor ajakirjanik, et allikas võib antud konkreetses situatsioonis olla ka pisut ülemeelikus tujus ning võis vestluse põnevamaks muutmise nimel asju välja mõelda.

Seetõttu küsis ajakirjanik Renolt järgmisel hommikul kõik faktid veel kord üle. Ning kui Reno ka siis veel kinnitas, et räägitu tõele vastab, läks artikkel trükki ja ilmus laupäevases Õhtulehes.

Kuid sellega lugu veel ei lõppenud.

Laupäeval

Muuhulgas ütles Reno Õhtulehele: ”Kuna meid "Laulud tähtedega" saatesse ei kutsutud, siis peab ikka kõik ise ära tegema.”

Pakkumine produktsioonifirmalt, kes tegeleb just nimelt saatega “Laulud tähtedega” tuli samal hommikul, kui ajaleht ilmus. Minu postkasti saabus sõnum produktsioonifirmalt Ruut, kes tegigi ettepaneku osaleda saates “Laulud tähtedega”! Kuku pikali!

Mõtlesin pisut järele ja koostasin vastuse: “Olen suurima heameelega nõus iseenda asemel saatma saatesse "Laulud tähtedega" Reno Hekkonensi.”

Edastasin oma võimaliku vastuse siiski eelnevalt Renole endale, kartes, et inimesele võib olla liiga suur ehmatus end ühtäkki reality-saate lavalt leida, mikrofon käes ja täiesti ette valmistamata.

Reno pakkus, et täiendaks minu koostatud vastust hoiatusega, et nii minu kui ka tema osalemisega saates tuleb tootjatel teha formaadis mõningaid muudatusi.

Järgnevalt tsiteerin, mida ta pakkus välja kirjutada:

“Üks peamine muudatus oleks see, et saates osaleb ainult Reno üksi. Pärislauljad võivad esineda paremini ja see talle ei meeldiks. Ka Hansari kaasamise mõte pole paha, kuigi pean hoiatama, et tegu on tülikiskujaga igast asendist, kes ei salli inimesi. Eriti naisi. Seega on täiesti võimalik, et ka tema soovib esineda saates üksi, kuna ta saadab kõik 10 min jooksul pikalt.”

Lõpptulemusena ei suutnud me vastuse tekstis kokku leppida ja ei vastanud Ruudule kuidagi.

…

Ühtlasi annan teada järgmist:

Ei minul ega minu kolleeg Reno Hekkonensil ei ole kavas otseses ja vahetus tulevikus (lähimatel nädalatel) üles astuda lauljatena, tantsijatena või muul moel.

Tahame vaikselt korraldada Summerit, selle raames pakkuda võimalusi esinemiseks eeskätt kõigile teistele Eesti muusikutele ning tuua Eestisse põnevaid välisartiste – olla sealjuures esialgu vaiksed nagu hiired ja madalamad kui muru.

Kui me aga bändi teeksime, siis ei võtaks me sinna tõesti kedagi peale enda kahe. Üks selline bänd on maailmas juba olemas ning ka Eestis esinenud. Panin video juurde, et Teil tekiks ettekujutus, kui lahe see võiks olla!

Uuring: pooled tallinlased külastavad kultuuriüritusi harvemini kui kord kuus

Meie tellimusel viidi jaanuaris läbi lühike avaliku arvamuse uuring. Muuhulgas tahtsime teada, kui sageli külastavad Eesti inimesed kultuuri- ja meelelahutusüritusi ning milliseid kultuuri- ja meelelahutusüritusi nad külastavad.

Selles postituses kirjutan tulemustest, mis räägivad meelelahutus- ja kultuuriürituste külastamisest üldiselt. Mõne aja pärast teen ülevaate ka sellest, milliseid kultuuri- ja meelelahutusüritusi inimesed sagedamini külastavad.

Juhin tähelepanu, et uuring viidi läbi vaid Tallinnas ja Harjumaal elavate 15-55 aastaste inimeste seas. Seega ei käi need kogu Eesti rahva kohta, vaid räägivad olukorrast pealinnas ja selle lähiümbruses.

Kui sageli külastatakse kultuuriüritusi?

Täpne küsimus uuringus oli selline: “Kui tihti Te külastate kultuuri- ja meelelahutusüritusi (kontserdid, teatrietendused, jm) või kultuuri- ja meelelahutusasutusi (kinod, ööklubid, jm)?”

Kõigist vastanuist käib kultuuri- ja meelelahutusüritustel mitu korda kuus neljandik, veel neljandik käib vähemalt korra kuus, pooled harvemini kui korra kuus.

Kes käivad sagedamini, kes harvemini?

Üsna oodatult selgus, et kõige sagedasem kultuuri- ja meelelahutusürituste tarbija on noor vanuses 15-25 aastat. Pooled selles vanuses vastanuist käivad kultuuri- ja meelelahutusüritustel rohkem kui üks kord kuus, neljandik vähemalt korra kuus ja neljandik harvemini kui kord kuus.

Vanemate kui 25-aastaste seas on üle poole neid, kes teevad seda harvemini kui kord kuus ning vähem kui viiendik, kes käivad väljas sagedamini kui korra kuus. Veel nukramad on tulemused vanusegrupis 46-55, kellest käib sagedamini kui kord kuus väljas vaid 10%, 20% käib vähemalt korra kuus ning 70% käib harvemini.

Miks nii?

Sellest võib teha mitu järeldust.

Mõistagi on vanematel inimestel rohkem kohustusi ja vähem vaba aega. Seda näitab ka see, et vallalised käivad väljas märkimisväärselt sagedamini kui need, kes on abielus või vabaabielus.

Võib väita, et asi on ka selles, et Eesti meelelahutusturg (üritused, ööklubid jne) on pigem suunatud noortele. Kuhu ongi veidi vanemal inimesel minna? Hollywoodi või Club Privé'sse teismeliste sekka ei sobi nagu minna, aga alternatiive palju pole.

Kuid samas – keeruline on tuvastada, kas asi on selles, et vanemad kui 25-aastased käivad kultuuriüritustel ja meelt lahutamas sellepärast, et neile pakutakse vähem või pakutakse neile vähem, sest nende seas on nõudlus väiksem. Kahe otsaga asi.

Õllesummeri jaoks on igal juhul oluline oma programmi ka edaspidi koostada selliselt, et festivalil leiaksid tegevust nii nooremad, pisut vanemad kui ka keskealised ja üle-keskealised. Julgen uskuda, et oleme saavutanud üsna hea tasakaalu.

Nooremad on esireas rokk-kontsertidel, pisut vanemad jazz’i- ja veinitelgis, veel vanemad aga keerutavad kõige sagemini jalga Elmari telgis.

Kas asi on rahas?

Väga tihti tuuakse välja, et kultuurist osa saamine on seotud sissetulekutega. Päris üheselt see nii ei ole.

Jah, kultuur ja meelelahutus on vaesemate perede jaoks tihti liiga kallis. Kui tahta kogu perega teatrisse minna, siis võib see tähendada ka üle tuhande kroonist väljaminekut. Kinopiletid on viimasel ajal õnneks odavamaks muutunud.

Samas selgus uuringust, et sageli väljaskäijate seas annavad tooni hoopis need, kes teenivad keskmisest vähem. Me teame, et need on peaasjalikult noored, kelle sissetulekud on väiksemad.

Nooremapoolsem tarbija saab kulutada ja kulutabki oma sissetulekutest märksa olulisema osa meelelahutusele ja kultuurile, sest tal ei ole veel vaja kulutada lastele ja perele. Sissetulekud on küll väiksemad, ent samas ka kohustused.

Kui asi oleks ainult rahas, siis oleksid kõige jõukamad tarbijad ühtlasi ka kõige sagedasemad kultuuri- ja meelelahutusürituste külastajad. Kuid nii see ei ole.

Enamus jõukamatest tarbijatest (teenivad 15 000 ja enam) on hoopis keskmised kultuuritarbijad, kes külastavad kultuuri- ja meelelahutusüritusi keskeltläbi korra kuus.

Seega pole raha ainus põhjus. Jõukamad inimesed on ilmselt rohkem hõivatud tööasjadega, mistõttu neil on vähem mahti väljas käia. Teiseks on ilmselt tegu pigem täiskasvanud inimestega, see aga tähendab peret ja lapsi ning kodukesksemat elustiili.

Kolmandaks on kindlasti asi ka elukohas. Elavad ju Harjumaa jõukamad inimesed sageli Tallinna lähiümbruses (suurim keskmine sissetulek on Viimsis), kultuur ja meelelahutus aga on koondunud Tallinna kesklinna.

Seega viitavad uuringtulemused sellele, et päris üksühest seost sissetulekute ja kultuuritarbimise vahel ei ole.

Uuringust:

Uuringu viis OÜ Meediaekspress tellimusel läbi Suhtekorraldusbüroo PRB, kes kasutas küsitluse korraldamiseks uuringufirmat GfK Custom Research Baltic. Internetis toimunud küsitlusele vastas 182 Tallinnas ja Harjumaal elavat 15-55 aastast inimest.