Kõige suuremad karsklased on endised joodikud

Tänane Postimees on avaldanud kurjustavad toonis uudise selle kohta, et Õllesummer teeb kingituse täisealiseks saavatele noortele. Millegipärast arvab ajaleht, et kutsume noori lauluväljakule läbustama. Postimees ei usu, et meie sooviks on hoopis festivali 18-aastaseks saamist koos teistega, kellel on samal ajal sünnipäev, tähistada.

Ma tean, et peaksin lähtuma poliitilisest korrektsusest, aga ma mõtlesin, et oleks värskendav vähemalt korra asju õigete nimedega nimetada.

Ma ei saa aru, miks valitseb suhtumises alkoholi tarbimisse selline silmakirjalikkus. Võin mürki võtta, et valdav enamik eestlasi joob mõõdukates kogustes õlut nii suvel kui talvel, nii kodus kui ka avalikel üritustel.

Mõned aastad tagasi viis Eesti Õlletootjate Liit läbi uuringu, mis selgitas välja, et eestlased peavad õlut Eesti rahvusjoogiks.

Ma vabandan ette, kui ma paljastan mingi kohutava saladuse, aga Õllesummeri korraldajana tean, et suured õllesõbrad on ka väga paljud Eesti ajakirjanikud, reareporteritest kuni üle Eesti tuntud toimetajateni. Aga ometi puhkeb õlle joomisest avalikult rääkides mingi täiesti arusaamatu karskushüsteeria – kõik teevad nägu, et pole kunagi õlut joonud ega kavatse seda ka tulevikus teha.

Asi on läinud koguni nii absurdseks, et mõned aastad tagasi pidas ühe õllefirma pressiesindaja vajalikuks avalikkusele seletada, et nende firma võitleb hoopis selle nimel, et inimesed vähem alkoholi tarbiksid. Jah, muidugi!

Kindlasti on nii õlletootjad kui ka Õllesummer huvitatud sellest, et õlut joodaks vastutustundlikes kogustes ning et alaealistel puuduks sellele ligipääs. Võib-olla ma olen ainus, kes ei häbene seda Eestis avalikult tunnistada, kuid minu meelest võib täisealine inimene alkoholi tarbida küll. Julgen teha lausa nii radikaalse avalduse, kui väita, et suurem osa neist tunneb sellest ka mõnu ja oskab suurepäraselt alkoholi tarbida nii, et see tema muud elu ei sega ja tervist ei riku. Pigem väidan, et enamik täiskarsklasi on need, kel on kunagi olnud raskusi piiri pidamisega. Ning kõige suuremad karsklased on endised joodikud.

Õlle joomine on ehteestlaslik traditsioon. Me oleme õigusega uhked oma õlletootmise pikaajaliste traditsioonide ning Eesti õlude kõrge kvaliteedi ja suurepäraste maitseomaduste üle. See on üks väheseid kaupu, mis ekspordib end praktiliselt ise.

Ma ei oska seda kuidagi teisti nimetada kui kadeduseks ja õeluseks, mis sunnib nägema halba selles, kui teistel on hea. Ma olen kindel, et meil saab koos teiste värskete 18-aastastega olema väga lõbus sünnipäevapidu. Kutsun kõiki sellest osa saama!

Tervise Arengu Instituut põletab masu ajal raha!

Enne kui hakkate kõva häälega õiendama, et ÕS-i korraldaja ei saa ausalt rääkida alkoholi liigtarvitamise vastasest kampaaniast, lugege lõpuni. Miks ma arvan, et Tervise Arengu Instituut põletab raha?

Eestis on tehtud väga palju halbu reklaamikampaaniaid, nagu igas teises riigis. Samas on märkimisväärne, et mitmed tugevad lahendused on olnud just sotsiaalse reklaami kategoorias. Usun, et riigi tellimusel valminud kampaaniates on olnud loovate ja mõjusate ettevõtmiste osakaal suurem kui erasektori tellitud kampaaniates.

Tuletage näiteks meelde kampaaniat “Ära löö last!” - hingega tehtud asi. “Traksid peale” - lihtne ja praktiline.

Alkoholikampaania eesmärgid on õiged

Tervise Arengu Instituudi kampaania eesmärgid on õiged. Alkoholi liigtarvitamine on Eestis probleem, sellega tuleb võidelda. Kui arvate, et esindan alkoholitootjate huve, siis arvake.

Alkoholi liigtarvitamine pole ka alkoholitööstuse seisukohast jätkusuutlik. Mõelge korra, mis kasu on tarbijatest, kes ennast aasta või kahega haigeks või surnuks joovad. Vaja oleks tarbijaid, kes tasapisi, kuid järjekindlalt ostaksid, tarbiksid mõistliku hulgal ja nii, et see nende elu segama ei hakkaks.

Sellised tarbijad ostavad sinu kaupa aastakümneid ja nendega ei juhtu midagi. Raha tuleb.

Ei kannata ise alkoholi tarbimise tõttu, ei põhjusta kannatusi teistele, ei riku avalikku korda, ei istu purjus peaga rooli ega sõida ennast surnuks.

Mida rohkem probleeme seoses alkoholiga, seda enam on demokraatlikus riigis rahvapoolset nõudlust karmimate meetmete järele, mis piiravad alkoholitootjate ettevõtlusvabadust.

Kampaania teostus on lihtsalt rumal

Vaadake reklaame, mis on välja riputatud. Meilt küsitakse “Palju Sina jood?” ja manitsetakse “Ära valeta endale!”.

Asi on nimelt selles, et iga inimene ise on veendunud, et tema alkoholitarvitamine on üsna normikohane. Seda on isegi uuritud. Eesti inimesed on seisukohal, et Eestis juuakse liiga palju. Kuid enda alkoholitarvitamist peab ülemääraseks vaid kaduvväike hulk. Teisisõnu – liiga palju juuakse, aga joovad alati teised.

Sellist tobedat küsimust pole mõtet inimestele esitadagi.

Hullem on aga lugu, kui vaadata plakati ja telereklaami visuaali. Inimesed nimelt usuvad pilte rohkem kui sõnu. Pilt ise on usutavam kui ükskõik, mis on pildi kõrvale kirjutatud. Kui ikka pildil on kaka ja selle kõrvale on kirjutatud puder, siis inimesed vaatavad ja ütlevad – pildil on kaka.

Just selline kaka-reklaam ongi TAI-l välja kukkunud.

Pildil on ju õnnelikud, naeratavad inimesed, veini ja õlleklaasiga. Sama on telereklaamis.

“Alkohol teeb rõõmsaks!” ütleb pilt selge sõnaga. See, et sinna kõrvale on kirjutatud mingi udune jutt, mingi segane värk – see ei muuda enam asja.

Kolmandaks pole küsimuste esitamine kuigi efektiivne reklaamikeel.

Ma kujutan ette, et agentuur, kes selle tegi, müüs oma ideed jutuga, et “see paneb inimesed mõtlema”. See on loll ja lapsik jutt. Reklaamitegijate professionaalsus selles seisnema peabki, et terviklik sõnum paigutatakse ära ühele plakatile.

Siin aga on korraga tahetud anda aimu nii statistikast, esitada filosoofilisi küsimusi kui ka kutsuda üles endale mitte valetama.

Teate, see kõik on nii segane, et võtaks parem ühe õlle ja arutaks.

Mõned konstruktiivsed soovitused

Selle kampaaniaga on rong ilmselt läinud ja mõttetu kampaania tellijad (ehk siis Euroopa maksumaksjad, ehk meie ise!) on oma rahast ilma, sest meie esindajad (Tervise Arengu Instituut) ei oska oma tööd teha.

Et aga TAI ebakompetentsed esindajad ähvardavad vastavateemalises pressiteates [http://www.tai.ee/index.php?id=6043], et tegemist on mitmeaastase ettevõtmisega, võtku siis arvesse paari lihtsat asja.

Esiteks tuleb üles leida see miski, mis paneb ka tegelikult inimesi oma harjumusi muutma. Mis võiks olla toimiv motivatsioon? Lootus, et paneme inimesed ise oma peaga inimesed mõtlema (ja alkoholiühikuid arvutama), on naiivne. Seda ei juhtu. Isegi parima tahtmise korral.

Mis paneks inimesed vähem jooma? See võti tuleb üles leida.

Teiseks, kampaaniates tuleb ikka selgelt välja öelda, mida tuleb teha. Kui kampaanial pole üleskutset, siis pole seda kampaaniat kellelegi vaja. “Ära löö last!” oli väga selge kampaania, mis oli sealjuures väga loovalt ja mõjusalt lahendatud, kuid sõnum oli lihtne ja igaüks sai sellest aru.

Kolmandaks tuleb arvestada sellega, mida eelpool seletasin – inimesed usuvad pilte rohkem kui sõnu.

Inimesed, kes pakkusid välja sellise visuaalse lahenduse, ei tunne oma tööd.

Mõelge korraks, mida näeb sellel plakatil inimene, kes oskab vaid vene keelt (selliseid on Tallinnas päris palju). Tema vaatab trolliaknast plakatit ja mõtleb, et teeks kah kodus veini lahti ja veedaks mõnusa õhtupooliku. Ja normaalne mees mõtleb, et lahendaks ühe õlle praegu ära küll.

Tegemist on kahjurite ja mitte professionaalidega.

Selle kampaaniaga tehakse enam kahju kui kasu. Maksumaksja raha nii ebapädevalt kulutada ei tohi, antud juhul seda aga lausa raisatakse.