Enne kui hakkate kõva häälega õiendama, et ÕS-i korraldaja ei saa ausalt rääkida alkoholi liigtarvitamise vastasest kampaaniast, lugege lõpuni. Miks ma arvan, et Tervise Arengu Instituut põletab raha?
Eestis on tehtud väga palju halbu reklaamikampaaniaid, nagu igas teises riigis. Samas on märkimisväärne, et mitmed tugevad lahendused on olnud just sotsiaalse reklaami kategoorias. Usun, et riigi tellimusel valminud kampaaniates on olnud loovate ja mõjusate ettevõtmiste osakaal suurem kui erasektori tellitud kampaaniates.
Tuletage näiteks meelde kampaaniat “Ära löö last!” - hingega tehtud asi. “Traksid peale” - lihtne ja praktiline.
Alkoholikampaania eesmärgid on õiged
Tervise Arengu Instituudi kampaania eesmärgid on õiged. Alkoholi liigtarvitamine on Eestis probleem, sellega tuleb võidelda. Kui arvate, et esindan alkoholitootjate huve, siis arvake.
Alkoholi liigtarvitamine pole ka alkoholitööstuse seisukohast jätkusuutlik. Mõelge korra, mis kasu on tarbijatest, kes ennast aasta või kahega haigeks või surnuks joovad. Vaja oleks tarbijaid, kes tasapisi, kuid järjekindlalt ostaksid, tarbiksid mõistliku hulgal ja nii, et see nende elu segama ei hakkaks.
Sellised tarbijad ostavad sinu kaupa aastakümneid ja nendega ei juhtu midagi. Raha tuleb.
Ei kannata ise alkoholi tarbimise tõttu, ei põhjusta kannatusi teistele, ei riku avalikku korda, ei istu purjus peaga rooli ega sõida ennast surnuks.
Mida rohkem probleeme seoses alkoholiga, seda enam on demokraatlikus riigis rahvapoolset nõudlust karmimate meetmete järele, mis piiravad alkoholitootjate ettevõtlusvabadust.
Kampaania teostus on lihtsalt rumal
Vaadake reklaame, mis on välja riputatud. Meilt küsitakse “Palju Sina jood?” ja manitsetakse “Ära valeta endale!”.
Asi on nimelt selles, et iga inimene ise on veendunud, et tema alkoholitarvitamine on üsna normikohane. Seda on isegi uuritud. Eesti inimesed on seisukohal, et Eestis juuakse liiga palju. Kuid enda alkoholitarvitamist peab ülemääraseks vaid kaduvväike hulk. Teisisõnu – liiga palju juuakse, aga joovad alati teised.
Sellist tobedat küsimust pole mõtet inimestele esitadagi.
Hullem on aga lugu, kui vaadata plakati ja telereklaami visuaali. Inimesed nimelt usuvad pilte rohkem kui sõnu. Pilt ise on usutavam kui ükskõik, mis on pildi kõrvale kirjutatud. Kui ikka pildil on kaka ja selle kõrvale on kirjutatud puder, siis inimesed vaatavad ja ütlevad – pildil on kaka.
Just selline kaka-reklaam ongi TAI-l välja kukkunud.
Pildil on ju õnnelikud, naeratavad inimesed, veini ja õlleklaasiga. Sama on telereklaamis.
“Alkohol teeb rõõmsaks!” ütleb pilt selge sõnaga. See, et sinna kõrvale on kirjutatud mingi udune jutt, mingi segane värk – see ei muuda enam asja.
Kolmandaks pole küsimuste esitamine kuigi efektiivne reklaamikeel.
Ma kujutan ette, et agentuur, kes selle tegi, müüs oma ideed jutuga, et “see paneb inimesed mõtlema”. See on loll ja lapsik jutt. Reklaamitegijate professionaalsus selles seisnema peabki, et terviklik sõnum paigutatakse ära ühele plakatile.
Siin aga on korraga tahetud anda aimu nii statistikast, esitada filosoofilisi küsimusi kui ka kutsuda üles endale mitte valetama.
Teate, see kõik on nii segane, et võtaks parem ühe õlle ja arutaks.
Mõned konstruktiivsed soovitused
Selle kampaaniaga on rong ilmselt läinud ja mõttetu kampaania tellijad (ehk siis Euroopa maksumaksjad, ehk meie ise!) on oma rahast ilma, sest meie esindajad (Tervise Arengu Instituut) ei oska oma tööd teha.
Et aga TAI ebakompetentsed esindajad ähvardavad vastavateemalises pressiteates [http://www.tai.ee/index.php?id=6043], et tegemist on mitmeaastase ettevõtmisega, võtku siis arvesse paari lihtsat asja.
Esiteks tuleb üles leida see miski, mis paneb ka tegelikult inimesi oma harjumusi muutma. Mis võiks olla toimiv motivatsioon? Lootus, et paneme inimesed ise oma peaga inimesed mõtlema (ja alkoholiühikuid arvutama), on naiivne. Seda ei juhtu. Isegi parima tahtmise korral.
Mis paneks inimesed vähem jooma? See võti tuleb üles leida.
Teiseks, kampaaniates tuleb ikka selgelt välja öelda, mida tuleb teha. Kui kampaanial pole üleskutset, siis pole seda kampaaniat kellelegi vaja. “Ära löö last!” oli väga selge kampaania, mis oli sealjuures väga loovalt ja mõjusalt lahendatud, kuid sõnum oli lihtne ja igaüks sai sellest aru.
Kolmandaks tuleb arvestada sellega, mida eelpool seletasin – inimesed usuvad pilte rohkem kui sõnu.
Inimesed, kes pakkusid välja sellise visuaalse lahenduse, ei tunne oma tööd.
Mõelge korraks, mida näeb sellel plakatil inimene, kes oskab vaid vene keelt (selliseid on Tallinnas päris palju). Tema vaatab trolliaknast plakatit ja mõtleb, et teeks kah kodus veini lahti ja veedaks mõnusa õhtupooliku. Ja normaalne mees mõtleb, et lahendaks ühe õlle praegu ära küll.
Tegemist on kahjurite ja mitte professionaalidega.
Selle kampaaniaga tehakse enam kahju kui kasu. Maksumaksja raha nii ebapädevalt kulutada ei tohi, antud juhul seda aga lausa raisatakse.
Eestis on tehtud väga palju halbu reklaamikampaaniaid, nagu igas teises riigis. Samas on märkimisväärne, et mitmed tugevad lahendused on olnud just sotsiaalse reklaami kategoorias. Usun, et riigi tellimusel valminud kampaaniates on olnud loovate ja mõjusate ettevõtmiste osakaal suurem kui erasektori tellitud kampaaniates.
Tuletage näiteks meelde kampaaniat “Ära löö last!” - hingega tehtud asi. “Traksid peale” - lihtne ja praktiline.
Alkoholikampaania eesmärgid on õiged
Tervise Arengu Instituudi kampaania eesmärgid on õiged. Alkoholi liigtarvitamine on Eestis probleem, sellega tuleb võidelda. Kui arvate, et esindan alkoholitootjate huve, siis arvake.
Alkoholi liigtarvitamine pole ka alkoholitööstuse seisukohast jätkusuutlik. Mõelge korra, mis kasu on tarbijatest, kes ennast aasta või kahega haigeks või surnuks joovad. Vaja oleks tarbijaid, kes tasapisi, kuid järjekindlalt ostaksid, tarbiksid mõistliku hulgal ja nii, et see nende elu segama ei hakkaks.
Sellised tarbijad ostavad sinu kaupa aastakümneid ja nendega ei juhtu midagi. Raha tuleb.
Ei kannata ise alkoholi tarbimise tõttu, ei põhjusta kannatusi teistele, ei riku avalikku korda, ei istu purjus peaga rooli ega sõida ennast surnuks.
Mida rohkem probleeme seoses alkoholiga, seda enam on demokraatlikus riigis rahvapoolset nõudlust karmimate meetmete järele, mis piiravad alkoholitootjate ettevõtlusvabadust.
Kampaania teostus on lihtsalt rumal
Vaadake reklaame, mis on välja riputatud. Meilt küsitakse “Palju Sina jood?” ja manitsetakse “Ära valeta endale!”.
Asi on nimelt selles, et iga inimene ise on veendunud, et tema alkoholitarvitamine on üsna normikohane. Seda on isegi uuritud. Eesti inimesed on seisukohal, et Eestis juuakse liiga palju. Kuid enda alkoholitarvitamist peab ülemääraseks vaid kaduvväike hulk. Teisisõnu – liiga palju juuakse, aga joovad alati teised.
Sellist tobedat küsimust pole mõtet inimestele esitadagi.
Hullem on aga lugu, kui vaadata plakati ja telereklaami visuaali. Inimesed nimelt usuvad pilte rohkem kui sõnu. Pilt ise on usutavam kui ükskõik, mis on pildi kõrvale kirjutatud. Kui ikka pildil on kaka ja selle kõrvale on kirjutatud puder, siis inimesed vaatavad ja ütlevad – pildil on kaka.
Just selline kaka-reklaam ongi TAI-l välja kukkunud.
Pildil on ju õnnelikud, naeratavad inimesed, veini ja õlleklaasiga. Sama on telereklaamis.
“Alkohol teeb rõõmsaks!” ütleb pilt selge sõnaga. See, et sinna kõrvale on kirjutatud mingi udune jutt, mingi segane värk – see ei muuda enam asja.
Kolmandaks pole küsimuste esitamine kuigi efektiivne reklaamikeel.
Ma kujutan ette, et agentuur, kes selle tegi, müüs oma ideed jutuga, et “see paneb inimesed mõtlema”. See on loll ja lapsik jutt. Reklaamitegijate professionaalsus selles seisnema peabki, et terviklik sõnum paigutatakse ära ühele plakatile.
Siin aga on korraga tahetud anda aimu nii statistikast, esitada filosoofilisi küsimusi kui ka kutsuda üles endale mitte valetama.
Teate, see kõik on nii segane, et võtaks parem ühe õlle ja arutaks.
Mõned konstruktiivsed soovitused
Selle kampaaniaga on rong ilmselt läinud ja mõttetu kampaania tellijad (ehk siis Euroopa maksumaksjad, ehk meie ise!) on oma rahast ilma, sest meie esindajad (Tervise Arengu Instituut) ei oska oma tööd teha.
Et aga TAI ebakompetentsed esindajad ähvardavad vastavateemalises pressiteates [http://www.tai.ee/index.php?id=6043], et tegemist on mitmeaastase ettevõtmisega, võtku siis arvesse paari lihtsat asja.
Esiteks tuleb üles leida see miski, mis paneb ka tegelikult inimesi oma harjumusi muutma. Mis võiks olla toimiv motivatsioon? Lootus, et paneme inimesed ise oma peaga inimesed mõtlema (ja alkoholiühikuid arvutama), on naiivne. Seda ei juhtu. Isegi parima tahtmise korral.
Mis paneks inimesed vähem jooma? See võti tuleb üles leida.
Teiseks, kampaaniates tuleb ikka selgelt välja öelda, mida tuleb teha. Kui kampaanial pole üleskutset, siis pole seda kampaaniat kellelegi vaja. “Ära löö last!” oli väga selge kampaania, mis oli sealjuures väga loovalt ja mõjusalt lahendatud, kuid sõnum oli lihtne ja igaüks sai sellest aru.
Kolmandaks tuleb arvestada sellega, mida eelpool seletasin – inimesed usuvad pilte rohkem kui sõnu.
Inimesed, kes pakkusid välja sellise visuaalse lahenduse, ei tunne oma tööd.
Mõelge korraks, mida näeb sellel plakatil inimene, kes oskab vaid vene keelt (selliseid on Tallinnas päris palju). Tema vaatab trolliaknast plakatit ja mõtleb, et teeks kah kodus veini lahti ja veedaks mõnusa õhtupooliku. Ja normaalne mees mõtleb, et lahendaks ühe õlle praegu ära küll.
Tegemist on kahjurite ja mitte professionaalidega.
Selle kampaaniaga tehakse enam kahju kui kasu. Maksumaksja raha nii ebapädevalt kulutada ei tohi, antud juhul seda aga lausa raisatakse.
