Nüüd, mil ilmad on pisut külmemad, teed libedamad ja õhtud pimedad, on paras aeg seada sammud kultuuriasutuste poole. Näputäis soovitusi minu poolt.
Von Krahli teatris maksab ära vaadata lavastused PostUganda ja Kajakas. Olen mõlemat näinud, julgen soovitada küll. Kajakat lähen ka teist korda vaatama. Esiteks meeldivad mulle Krahli väga head näitlejad. Teiseks - teatrietenduste, nagu ka filmide puhul, ei jõua esimesel korral tihti kõiki nüansse tähele panna ja väga häid teoseid maksabki mitu korda vaadata.
Kui huvitab pisut konservatiivsem teater, siis EI OLE MÕTET minna Draamateatrisse, kus mängitakse tükki nimega “Sinul on meretäis hirmu”. Ajakirjanike arvates on etenduse eesmärgiks pöörata vana hea Draamateatri pilk tuleviku poole ja kõnetada noori inimesi. Ma pole kindel, et kas Draamal on mõtet selle nimel pingutada. Noored saavad kunagi vanemaks ja tulevas siis Draamateatrisse ka, nagu tänases keskealised ja vanemad Draamas juba käivad. Pole mõtet konkureerida Krahli ja NO-teatriga, nagu nemad ei proovi üle trumbata Linnateatrit või Draamat.
Michael Jacksonist rääkivat filmi “This is it” vaatama ei jõudnud (ei tea, kas lähen ka). Samas Dave Bentoni eestvedamisel korraldatavat Jacksoni laulude kontserti Solarises käisin vaatamas. Ütlen ausalt, mind jättis külmaks, aga et kontserdid on välja müüdud, siis järelikult rahvale meeldib.
Solarisest rääkides - jõudsin enne kinokeskuse sulgemist ka Artisest läbi käia ning vaadata Lars von Trieri õudukat Antikristus. Ma ei tea, kas seda veel näidatakse, kui kinosaalid taasavatakse – kui näidatakse, siis väärib vaatamist küll ja ehk näeb kusagil mujal või saab laenutada DVD. Kriitikud on kirjutanud, et „Antikristus” on mõjuv ja vastik film, mis jääb kindlasti meelde ning millest kirjutatakse ja mida tõlgendatakse veel palju. Parem siis juba kohe ära vaadata, muidu kolmandatelt osapooltelt saadud eelarvamusi ja ootusi nii palju, et film ise valmistab vaid pettumuse.
Kel huvi vaiksema ja filosoofilise ajaveetmise vastu, siis KUMU-s on huvitavat vaatamist – näitus Normandia maalijad. Näitus on üleval 10. jaanuarini, kuid mulle tundub see just hea ajaveetmisena novembris – kui veel pole päris talv, aga enam pole päris sügis ka.
Eks väiksemaid üritusi ja üritusekesi toimub Eestis kogu aeg. Kui aga vaadata Eestist kaugemale ja veidi pikemalt ette, siis soovitan anda endast parim, et aastal 2010 jõuda mõnele ansambli Muse kontsertidest. See võib minna palju maksma ja ei pruugi olla lihtne, kuid on seda väärt, et pisut vaeva näha.
Mina käisin Muse'i kontserdil mõni nädal tagasi Helsinkis. Neil päevil sai Muse Londonis Muusikaajakirja Q poolt korraldataval igati mainekal Q Award 2009 gaalal maailma parima bändi tiitli.
