“Selle mäggile kuluks ära uks hea keretäis tappa!”

(Pealkiri on tsitaat Postimehe veebist)

Ma ei ole võitlev feminist, aga kui ma oleksin võitlev feminist, siis korraldanuks ma juba ammu piketi Janek Mäggile kuuluva suhtekorraldusbüroo Powerhouse akende all ning kasutaks kõiki võimalikke võtteid takistamaks nende äritegevust. Milles on asi?

Nimelt esines Janek Mäggi hiljuti ühel konverentsil, järgnevalt toon ära, mida portaal Tarbija24.ee sel puhul kirjutas:

“Naised elavad oma elu valesti”

“Naiste suur viga seisneb [...] selles, et nad käivad ülikoolis, teevad magistrantuuri, teevad karjääri ja siis neljakümneselt otsustavad hakata tegema lapsi. “40 on utreeritud, aga kui te 30-selt hakate endale meest otsima, siis te muidugi ei leia – see rong on lootusetult läinud,” tõdes Mäggi.

Üks kirikuõpetaja olevat talle rääkinud naistest, kes tema juures käivad kurtmas ja küsimas, mida nad peaksid tegema. Kirikuõpetaja öelnud, et kui naisel on juba “tissid välja veninud, tagumik suur ja tal on olnud miljoneid erinevaid suhteid, mida ta pole suutnud pidada, siis miks ta ootab, et keegi teda veel tahab”?

“Tegelikult oli tal natukene õigus, selles on oma selline... mitte terviktõde – osad naised on ka kolmekümneselt väga toredad,” muigas Mäggi.

Samas rääkis ta, et kolmekümneaastane mees – see on juba midagi. Tal on töö, tal on natukene haridust, tal on mõistust, ta saab asjadest aru, võib-olla tal on auto, võib-olla tal on koht, kus elada. “Aga selliseid inimesi turul ei ole, nad on kõik kinni,” märkis Mäggi.

Naiste puhul on aga tema sõnul selleks hetkeks olukord muutunud juba keerulisemaks – nad ei ole enam nii säravad, nad ei ole nii innukad.”

Tarbija24.ee uudise leiab tervikuna siit: “Janek Mäggi: 30-aastaselt on vallalise naise rong läinud”

Hiljem Kuku raadios ütles Mäggi, et tema “kontekstist välja rebitud” laused polnud päris nii mõeldud.

Ma olen valmis uskuma, et Postimees võis eksida või lihtsustada väljaöeldut nendes lõikudes, kus ta suhtekorraldajat refereeris. Kuid otsetsitaatide autentsust ei ole ju keegi vaidlustanud.

Seega, isegi kui need laused on kontekstist täielikult välja rebitud, on tegemist ikkagi absoluutselt vastuvõetamatute seisukohtadega Euroopa kultuuriruumis.

Sadu vihaseid kommentaare

Põnevad olid need enam kui kakssada kommentaari, mis sellele artiklile jäeti. Leidus neid, kes kiitsid takka, aga leidus ka adekvaatsemaid hinnanguid. Toon mõned välja.

Üks ütles lihtsalt: “Sellist jama pole juba tükk aega lugenud.” Teine läks isiklikumaks: “See on rumalus, mida sa ajad, mees!”

Mõned olid väga otsekohesed: “Sellise hülge möla peale tõmbaks raipel püksid maha, paneks pea põlvede vahele ja nüpeldaks niikaua,kui mõistus p....t pähe tuleb. Ise tattnokk ei tea elust s...i, aga hakkab üle terve riigi pasu(a)ndama! Teda tundvad naissoost inimesed võiksid nüüd küll ta ära lintšida. Andke, kuradile!!”

Mõned kurvastasid, et selliseid seisukohti lastakse avalikult väljendada: “Kurb on see, kui meedia sellist lolli juttu kajastab.”

Oli neid, kes püüdsid asja kuidagi põhjendada: “Sellist juttu saab ainult väärastunud mõttemaailmaga nolk ajada...”

Oli neid, kes kahtlesid Mäggi pädevuses: “Mida see poisike ka naistest teab?”

Oli neid, kes koputasid avalduse autori südametunnistusele: “Janek, kui sina karjääri tegid, kes, vaeseke, su lapsi kasvatas...?”

Mõnedele ei mahtunud lihtsalt pähe: “Loen ja imestan. Haruldaselt lolli juttu ajab see mees.”

Ja mõni kutsus tegudele: “Selle Mäggile kuluks ära üks hea keretäis tappa!”

Mida mina arvan?

Mina näen selles, et selliseid seisukohti lastakse inimesel avalikul üritusel väljendada ning ühiskond ei tee sellepeale eriti piuksugi, märki sellest, et Eesti on endiselt paras oblast, mil on veel pikk maa euroopalike väärtusteni minna.

Mis oleks juhtunud Ameerika Ühendriikides? Ilmselt oleks päev hiljem teatanud mitmed Mäggi kliendid avalikult, et neil on kahju, et nad end sellisega on sidunud, katkestavad kõik koostöölepped ja ei ütle talle enam teregi.

Vaikivad ka naised. Neile tehti just puust ja punaseks, et üle 30-aastane naine on esiteks vrakk, aga teiseks – et naiste peamine roll ning vastutus ühiskonnas on lapsi sünnitada ja kasvatada.

Naised istugu kodus, mis neil ülikooli asja on, eriti veel magistratuuri – pärast enam meest ei saa. Üldse, naise peamine väärtus seisneb tema välimuses.

Vaatasin Mäggi firma kodulehelt, et nende kollektiivis töötab viis naist ja kaks meest. Kusjuures kõik naised on kõrgharidusega. Piltide järgi on mõnigi neist enam-vähem selle kriitilise 30. eluaasta piiril või juba üle selle, seega nende ülemuse sõnutsi mõttetute naiste kategoorias.

Mind muidugi huvitab, miks Mäggi büroos vaid tüdrukud töötavad. Kui tema ja teine ainus meeskolleeg välja arvata. On see märk teatud hingelisest pehmusest, õrnast loomusest, millega end meeste maailmas ei kehtesta? Ei käi jõud üle?

Kas sellepärast sellised õnnetud ja kibestunud seisukohad?

Eesti meestest

Üldiselt olen ma meestest, Eesti meestest kaasa arvatud, heal arvamusel. Kuidas saakski teisiti – ma korraldan Õllesummerit. Aga sellistele nagu Mäggi, kes arvavad, et nad oma mõnemiljonilise dividenditulukese ning Postimehes luuletuste avaldamise tõttu, mille üle rahvas naerab, on midagi elus nagu saavutanud – nemad vaadaku ise ette, et nende rong läinud ei oleks.

Kusjuures kui naistel on üheksa elu ja võime alati käppadele kukkuda, siis meestel – kui rong läheb, siis on läinud. Mõistab ühel heal päeval ka Mäggi, et ainus, mis maksab on väärtused, põhimõtted ja teatud sisemine intelligentsus. Sellistega nagu temal, rallit ei sõida.

Pealegi, nendel paaril korral, mil olen Mäggiga isiklikult kohtunud, ei hakanud ma tegema üldiselt end kenasti ülal pidanud noormehele märkust, et mu silmad asuvad tema vaatepunktist tunduvalt kõrgemal. Kas tema tuttav kirikuõpetaja midagi selle kohta pole öelnud?

Kuidas murda välja vaesusest? Tervis ja haridus on olulised märksõnad

Kirjutan vahelduseks tõsisemal teemal kui Eesti laul või saade “Laulud tähtedega”. Kuigi mõne jaoks on kindlasti ka need väga tõsised ning olulised küsimused.

Eesti Päevalehes kirjutab sotsioloog Andrus Saar inimarengu aruandest rääkides, et vaesemast perest pärit inimesel üha raskem „haljale oksale“ jõuda. Kas see on paratamatus?

Sotsiaalne kapital, parem haridus

Arenenud kapitalistlikes riikides sõltub palju inimese nn sotsiaalsest kapitalist. Jõuka pere lastel on eelis võrreldes oma põlvkonnakaaslastega, sest nad saavad perekonnalt päranduseks peale raha veel ka kasulikud sidemeid, mis tänapäeva ühiskonnas on rohkemgi väärt kui algkapital.

Kuid jõukate perede lastel on USA tüüpi ühiskondades (mille poole Eesti püüdleb) teisigi eeliseid.

Nad saavad parema hariduse, sest hea haridus on tihti seotud suurte kulutustega, isegi kui laps on erakordselt andekas ja võitleb endale välja stipendiumi heasse kõrgkooli.

Jõukad saavad endale ja oma perele lubada paremat tervishoiuteenust. Kui tänapäeva Eestis peab enamik inimesi ootama kuudepikkuses järjekorras, et saada eriarsti juurde, siis suurem sissetulek võimaldab kasutada eratervishoiuteenust.

Üldine elukvaliteet on parem – tasakaalustatum toitumine, reisimine, silmaringi avardamine. Vähem on igapäevaseid ebamugavusi.

See kõik annab jõuka pere lapsele eelise.

„Head“ 1990. aastad

Mingis mõttes oli 1990ndatel Eesti eeliseks see, et ettevõtlikud inimesed alustasid kõik justkui sarnasest nullseisust. Muidugi – mõnedel oli tänu headele sidemetele võimalik võileivahinnaga erastada erinevat varem riigile kuulunud vara, ettevõtteid, hooneid ja rajatisi ning sellega pandi alus oma rikkusele.

Kui need üksikud välja arvata, oli põhimõtteliselt kõigil tulevastel ettevõtjatel võrdne stardipositsioon – raha polnud eriti kellelgi ning kõik sõltus enda nutikusest. Samas turg oli välja kujunemata ning mistahes valdkonda sisenemise piirangud olid madalad.

Nagu lähtub inimarengu aruandest – tänaseks on ühiskond muutunud olulisel määral korporatiivsemaks. On leibkonnad, kes on kindlustanud endale ja oma lastele majandusliku heaolu ning mõistagi hoitakse oma positsiooni kuidas osatakse. Mis tähendab vähem võimalusi vähem edukatest peredest lastele.

See aga ei tähenda, et neil pole üldse mingit šanssi elus läbi lüüa. Lihtsalt ülesmäge ronimise aeg on oluliselt pikem – kiiret ja lihtsat raha, nagu 1990ndatel teeniti, 2010. aastatel enam ilmselt teenida pole võimalik.

Kuid püsivus ja pühendumine, järjepidev tegutsemine ning pingutamine võivad endiselt sihile viia. Kui alustada 20ndates, siis 10-15 aasta perspektiivis on ettevõtlikul noorel kindlasti võimalus jõuda just nn haljale oksale.

Haridus ja tervis

On kaks tegurit, mis seda minu arvates kõige enam mõjutavad ning need on haridus ja tervishoid.

Hariduse olulisust on lihtne mõista – ilma hea hariduseta õnnestub läbi lüüa vaid üksikutel eranditel, kuigi „iseõppijatest miljonäridest“ armastatakse rohkem rääkida. Enamasti löövad läbi ikkagi need, kes õpivad keskmisest paremini, mis on märk nii kaasasündinud andest, taiplikkusest kui ka töövõimest, ilma milleta pole akadeemilise hariduse omandamine lihtsalt võimalik.

Seetõttu on just hariduse kättesaadavuse vähenemine Eestis tõsine probleem, millele tuleb rohkem tähelepanu pöörata. Eesti lapsed pole lollimad kui Saksa või Soome lapsed. Kaugel sellest. Kuid nende võimalused omandada kõrgharidus on tõenäoliselt kitsamad kui eakaaslastel arenenud Euroopa riikides. Seda olukorda peab muutma.

Teine oluline küsimus on tervishoid. Kuna elus läbilöömine on nüüdsest juba pikk protsess, mis eeldab vastupidavust, siis eeldab see ka head tervist. Hea tervis aga eeldab kvaliteetset ja kättesaadavat tervishoiusüsteemi.

Nagu on üldiselt teada, viib väikeste haiguste mitteravimine enamasti suuremate haiguste väljakujunemiseni.

Eesti madal oodatav eluiga, eriti Eesti meeste madal oodatav eluiga, pole ainult haigete Eesti meeste probleem, vaid tõsine majandusarengu pidur, mille tõttu riigil tervikuna jääb saamata oluline tulu.

Investeeringud tervisesse aga tasuksid ennast kindlasti ära. Nagu ka investeeringud haridusse.

Kuidas mõelda pikalt ette?

Probleem on selles, et mõlemas valdkonnas on vaja tegutseda pikaajalist perspektiivi silmas pidades. Tehtud otsuste tulemused tulevad alles pikkade aastate pärast. 5 aastat on lühike aeg, 10. aasta perspektiivis mõtlemine on hea algus. Kuid riik peab mõtlema vähemat 25 aastat ette!

Meil aga elatakse valimistest valimisteni, majandusaasta kasumist kasumini ning proovitakse kuidagi tänase päevaga toime tulla.

Kuni suhtumine on selline, on ja jäävad nende noorte võimalused, kes pole sündinud jõukasse perekonda, kindlasti väiksemaks ning Eesti liigub tõesti pigem korporatiivse kastiühiskonna suunas kui sellise ühiskonna suunas, kus inimestele on tagatud võrdsed võimalused ning edasi sõltub kõik igaühe tublidusest.

Kuidas olukorda muuta? Mina ka ei tea. Aga kindlasti ei saa vaid piirduda sellega, et loota, et meil saavad tulevikus olema paremad valitsused kui seni olnud.

Ega ikka midagi muutu enne, kui valijad oma suhtumist ei muuda. Poliitikud kohanevad valijate ootustega ning kui me ühiselt ikka otsustame, et tahame just nendes kahes valdkonnas näha läbimurret ning oleme nõus toetama vaid neid, kes nendel teemadel süsteemselt mõtlevad, siis on lootust midagi paremuse poole muuta.

Mitte kohe ja homme, aga pikas perspektiivis kindlasti.

Minu meelest pidanuks ERR maksma 10 krooni igale Eesti Laulul hääletanule, mitte vastupidi!

Ajakirjanduses on Eesti Laulust räägitud peamiselt kahel teemal. Esiteks, et Heidy Purga on selle ürituse usurpeerinud ja teinud sellest veel ühe oma sõpruskonna erapeo. Teiseks, et laulude valik oli algusest peale kahtlane, liiga alternatiivne.

Viimast seisukohta väljendas kõige selgemini Anne Veski, kes ütles rahvusringhäälingule: “Eks loomulikult uut ja toredat muusikat on vaja, aga rohkem oli see minu jaoks alternatiivmuusika konkurss... või ma ei oskagi öelda, mis asi see oli.”

Mina ei soovi liituda ei kriitikute ega takkakiitjatega, kuid teha mõned enda märkused.

Kõigepealt tahan aga öelda, et olen Malcolm Lincolni võidulauluga väga rahul ning selle uue esineja suur fänn esimesest hetkest peale. See oli kindlasti parim lugu neist kümnest ja ühtlasi ka täiesti iseseisvalt hea laul ning tõepoolest, nagu paljud teisedki ütlesid, väga heas esituses. Hoidsin just sellele laulule algusest peale pöialt, hääletasin poolt ning olin väga rõõmus, kui võidulaul välja kuulutati.

Aga nüüd üritusest endast.

Eesti laskesuusatajatele ragulkad?

Minu meelest tehti ürituse ümbernimetamisega ning nii-öelda “kontseptsiooni muutmisega” julgeid samme, aga kahtlen, kas tingimata õiges suunas?

Ma mõistan, et noortele inimestele on omane, tulles uuele ametikohale, hakata seal korraldama “totaalseid ümberkorraldusi”. Tahetakse panna asjale hoopis teine nimi, hoopis uus visuaalne identiteet jne. Kõik vana tundub kopitanud, tobe ja aegunud.

Tuleks aga arvestada, et Eurovisiooni kui sellise olemus pole karvavõrdki muutunud ja Eesti laulu valimine on vaid eeletapp. Põhiüritus on endiselt suur estraadimuusika sündmus – läbi ja lõhki.

Ning kui Eesti juba osaleb sellel ning EAS või ERR seda rahastab, siis tuleb ikkagi mängida selle ürituse reeglite järgi, millel osaleda tahetakse.

Muidugi võiks keegi mulle vastu vaielda ja näidata näpuga näiteks Lordi peale. Soome kollid osutusid ju väga edukateks. Mina nimetaks seda erandiks, mis kinnitab reeglit.

Poleks ju mõeldav, et eestlased läheksid näiteks olümpiamängudel laskesuusatamises starti ragulkaga. Isegi kui see oleks korraks naljakas, hiljem on ikkagi piinlik.

Mis see Eesti Laul üldse on?

Teiseks, ma kahtlustan, et paljud ei saanud üldse aru, et Eesti Laulu nimeline sündmus ongi see, mida vanasti teati Eurovisooni Eesti eelvooruna. Keegi rääkis mulle, et ka rahvusringhäälingu uudiste tehtud küsitluses ei osanud inimesed tänavalt seletada, mis see Eesti Laul selline on – usun, et Eurovisioonist ollakse ikka kuulnud, järelikult oli nimevahetus rumal otsus – tugevam bränd visati prügikasti ja vahetati nõrgema vastu.

See on viimasel ajal üldse moes – ülekontseptualiseerida lihtsaid asju, püüdes neile anda mingit rahvuslikku mõtet ja sisu. Nagu kutsusid üles Eesti Laulu saatejuhid – ärge mõelge sellele, mis võiks Euroopale meeldida, valime ju ikkagi Eesti laulu! No kuulge, ega ikka ei vali küll. Valime laulu, mida saata Eurovisoonile.

Kas kõik on ikka rahul sellega, kui palju inimesi osales telefonihääletusel?

Ei kujuta ette, kui palju oli sel saatel vaatajaid, kuid usun, et hääletusel osaleda viitsis vähem kui iga teine. Mõni ütleks, et see on täielik läbikukkumine.

Eks vähest aktiivsust hääletamisel mõjutas ka see, et kõne hind oli päris soolane – 10 krooni.

Kas selle eest, et hääletada oma riigi rahvusringhäälingu korraldataval konkursil, tohib ikka nii soolast hinda küsida?

Ehk kehtestaks nüüd mingi taksi ka riigikogu valimistel osalemisele – küsiks selle eest näiteks 1000 krooni, arvestades, et vähemalt 100 korda kaalukama otsusega on kindlasti tegemist?

Kuidas edasi?

Mis ma soovitaks teha:

Esiteks, poistele, kes lähevad Eestit esindama, soovitan kogu hingest kaasa elada. Ega nende ülesanne kerge ole. Üks asi on Oslos laulmine, millega nad saavad suurepäraselt hakkama. Teine asi Eesti meedia ja publikuga toime tulemine. Nagu näitasid viimased olümpiamängud, peavad mõned isegi hõbemedalit Eestile ebaväärikaks ja väikeseks tulemuseks.

Tegelikult oleme ju tublid. Me suudame võita olümpiamedaleid, me tarbime Euroopas peaagu kõige rohkem alkoholi ja oleme korra juba Eurovisiooni ära võitnud. Toetame omasid!

Teiseks, ma soovitaksin Eurovisiooni lauluvõistluse puhul ära otsustada, kas me tahame sellel üritusel osaleda ja kui tahame, siis ikka osaleda Eurovisiooni lauluvõistlusel ning valmistuda selleks vastavalt – mitte korraldada mingit oma kodust kadakapopi eurovisiooni. Minu isiklik soovitus on mõelda, kas see on ikka niivõrd suurt raha väärt üritus. Kuigi mul oleks kahest asjast kahju. Esiteks, Mart Juure ja Andrus Kivirähki kommentaaridest Eurovisioonile, mida iga aasta jälgin. Ning teiseks, Ott Sepa ja Märt Avandi huumorist.

Kolmandaks võib sellele üritusele järgmisel aastal kas või Heidy laul või R2 aastahitt nimeks panna, kuid publiku arusaamise hõlbustamiseks võiks siiski lisada alapealkirjana “Eurovisiooni Eesti eelvoor” vms, mis paljastaks ürituse tegeliku tähenduse.

Neljandaks, ERR võiks igale hääletajale maksta 10 krooni peale oma hääle andmise eest!

Sellised on minu etteruttavad ettepanekud korraldustoimkonnale.

Lisan siia postituse lõppu kõrva paitamiseks ja silmailuks Eesti Laulu võiduloo video YouTube'ist.

Masu taandub? Õllesummeri eelmüügipiletid lähevad paremini kaubaks

Pilt on pärit Eesti Päevalehest

Tundub, et tarbijate kindlustunde madalseis on ületatud ja ühiskonnas valitseb pigem positiivsete arengute ootus. Aasta esimese kahe kuu jooksul on Summerile ostetud rohkem pileteid kui möödunud aastal samal ajal. Mõistagi mõjutab piletite eelmüüki see, et peagi on lõppemas soodushinnaga piletite müük ja inimesed kiirustavad pileteid enne 15. märtsi, mil pileti hind kallineb, ära ostma.

Kui möödunud aastal andsid majandusuudiste seas tooni valdavalt halvad uudised, siis möödunud aasta lõpul/ selle aasta alguses on olnud ka positiivseid uudiseid. Hetkel otsivad kõik julgustavaid märke selle kohta, et ehk on kõige raskem majanduskriis siiski taandumas ja kõige hullem seljataga.

Muidugi on väga tähtis, et me enneaegu ei rõõmustaks. Kahjuks eitati Eestis kriisi tõsidust selle alguses liiga kaua, mille tõttu paljud ettevõtted ja tarbijad oleksid sattunud kindlasti väiksematesse raskustesse, kui oleksid reageerinud varem ja n-ö pidurit sujuvamalt vajutanud. Kuna aga esialgu ei tehtud mingeid korrektuure, siis püüti neid teha eriti lühikese ajaga, eskaleerus langus möödunud aastal eriti kiires tempos. Tegemist oli hädamaandumisega.

Tööandjad, riik ja ka tarbijad kärpisid kõik oma kulutusi järsult, pangad keerasid laenukraanid äkiliselt kinni ja seda väga lühikese aja jooksul. Tulemuseks muuhulgas väga kiirelt epideemia mõõdu võtnud tööpuudus ja muud rasked tagajärjed, millest täielikult üle saamine võtab kindlasti palju rohkem aega kui paar head kvartalit või isegi aastat.

Kuigi Õllesummeri piletimüük pole mingi makromajanduslik näitaja, mida silmas pidada, on ta siiski mingi näitaja Eesti majanduse kohta. Summerit külastab ligi 80 000 peamiselt Eestis elavat inimest, neist valdav osa pealinlased ja harjumaalased. Mõningate mööndustega võib väita, et sellest festivalist võtab osa iga viies-kuues tallinlane.

Seepärast ootasin väga suure huviga piletite eelmüügi esimesi tulemusi, mitte ainult kui märki selle kohta, kui hästi läheb tänavu Summeril, vaid ka kui märki selle kohta, kas ja kuivõrd on tarbija võrreldes aastataguse ajaga kas siis julgem või vastupidi – veelgi alalhoidlikum.

Kui võrrelda tänavuaastaseid piletite eelmüügitulemusi eelmise aasta omadega, siis võib teha järelduse, et mingil määral on majanduses seis parem ning tarbijad julgemad meelelahutuse eest raha välja käima.

Aasta esimese kahe kuu jooksul on Summerile ostetud rohkem pileteid kui möödunud aastal samal ajal. Mõistagi mõjutab piletite eelmüüki see, et peagi on lõppemas soodushinnaga piletite müük ja inimesed kiirustavad pileti enne 15. märtsi, mil pileti hind kallineb, pileteid ära ostma, kuid samas läheb veel mitu nädalat enne kui Eesti suurim festival avalikustab oma peaesinejad.

Seega tundub küll, et tarbijate kindlustunde madalseis on ikkagi ületatud ja ühiskonnas valitseb siiski pigem positiivsete arengute ootus. Väiksemate mitte-hädavajalike kulutuste suhtes ollakse avatumad. Festivalipileti-suuruse kulutuse tegemiseks ei pea tarbija ootama ka laenukraanide taasavamist või positiivset sõnumit eurole ülemineku kohta, piisab sellest, kui end tuleviku suhtes pisut kindlamini tunda.

Teiseks näitab suurenev eelmüük kindlasti ka usaldust Summeri suhtes.

Kolmandaks piletimüüki mõjutavaks teguriks on kindlasti ka konkurents. Kui eelmisel aastal põhjustas palju elevust Madonna kontsert, siis paistab, et sel suvel midagi sarnast oodata ei ole, seega on just Summer konkurentsitult suve suurim üritus.

Mäletatavasti tõi Summer eelmisel aastal pealavale USA supertähe Moby, Vene rokitipu Mumiy Trolli ja Eesti muusika suurlootuse Kerli. Ka 2008. aasta oli esinejate poolest pilkupüüdev – pealaval esinesid Briti rokkstaar Franz Ferdinand ning Vene publikumagnet Zveri.

Kindlasti ei jää selle aasta festival möödunud aasta Summeritele alla. Sel seisukohal on ka Õllesummeri fännid, kes kasutavad võimalust suve suurimale üritusele pilet varakult ja soodsama hinnaga ära osta.

Nii suurem usaldus Õllesummeri kui ka suurem usk Eesti majandusolukorra paranemisse on minu jaoks head uudised ning loodan, et kevade ja suve tulles on meil kõigil tuju parem ja ehk ka mure tuleviku pärast väiksem.

Puhtsüdamlik ülestunnistus – mis tegelikult juhtus pärast muusikaauhindade galat, kas me siis teeme Renoga bändi või ei?

Alljärgnevalt ülevaade hiljutistest tormilistest sündmustest, mida osaliselt kajastas ka Õhtuleht.

Neljapäeva öösel vastu laupäeva

Ülemöödunud nädala neljapäeval pärast Eesti muusikaauhindade galat olime Reno Hekkonensiga ööklubis Vabank, kus heas tujus Reno lobises Õhtulehele, et peame plaani lisaks Põhjamaade ühe suurima festivali korraldamisele teha päris oma bändi ja elavdada sellega Eesti muusikaelu.

Ning seda hoolimata sellest, et tänavuse festivali piletid on juba Piletilevi vahendusel müügil ning valmistume avalikustama selle aasta peaesinejate nimesid. Meil on kõiksugu kõrvaliste asjadega aega tegeleda küll.

Reno ei mäleta enam täpselt, mida ta ööklubis ajakirjanikule rääkis, saan tugineda vaid sellele, mis hiljem avaldati. ““Me mõtlesime Marjega, et võiks ka bändi tegema hakata. Midagi Nirvana stiilis. Meil on vaja siis uue bändi portreefotot," rääkis Reno, kelle sõnul sündis idee selsamal õhtul.”

Kohe sealsamas tegime ka portreefoto valmis. Et ma olen selle pildi peal ka ise, siis ei saa ma väita, et mul polnud selle kõigega vähimatki pistmist. Kui ma olin pildi peal, siis küllap ma ikkagi osalesin selles ettevõtmises või vähemalt ei takistanud seda.

Reede päeval

Ilmselt mõistis Renolt intervjuu võtnud noor ajakirjanik, et allikas võib antud konkreetses situatsioonis olla ka pisut ülemeelikus tujus ning võis vestluse põnevamaks muutmise nimel asju välja mõelda.

Seetõttu küsis ajakirjanik Renolt järgmisel hommikul kõik faktid veel kord üle. Ning kui Reno ka siis veel kinnitas, et räägitu tõele vastab, läks artikkel trükki ja ilmus laupäevases Õhtulehes.

Kuid sellega lugu veel ei lõppenud.

Laupäeval

Muuhulgas ütles Reno Õhtulehele: ”Kuna meid "Laulud tähtedega" saatesse ei kutsutud, siis peab ikka kõik ise ära tegema.”

Pakkumine produktsioonifirmalt, kes tegeleb just nimelt saatega “Laulud tähtedega” tuli samal hommikul, kui ajaleht ilmus. Minu postkasti saabus sõnum produktsioonifirmalt Ruut, kes tegigi ettepaneku osaleda saates “Laulud tähtedega”! Kuku pikali!

Mõtlesin pisut järele ja koostasin vastuse: “Olen suurima heameelega nõus iseenda asemel saatma saatesse "Laulud tähtedega" Reno Hekkonensi.”

Edastasin oma võimaliku vastuse siiski eelnevalt Renole endale, kartes, et inimesele võib olla liiga suur ehmatus end ühtäkki reality-saate lavalt leida, mikrofon käes ja täiesti ette valmistamata.

Reno pakkus, et täiendaks minu koostatud vastust hoiatusega, et nii minu kui ka tema osalemisega saates tuleb tootjatel teha formaadis mõningaid muudatusi.

Järgnevalt tsiteerin, mida ta pakkus välja kirjutada:

“Üks peamine muudatus oleks see, et saates osaleb ainult Reno üksi. Pärislauljad võivad esineda paremini ja see talle ei meeldiks. Ka Hansari kaasamise mõte pole paha, kuigi pean hoiatama, et tegu on tülikiskujaga igast asendist, kes ei salli inimesi. Eriti naisi. Seega on täiesti võimalik, et ka tema soovib esineda saates üksi, kuna ta saadab kõik 10 min jooksul pikalt.”

Lõpptulemusena ei suutnud me vastuse tekstis kokku leppida ja ei vastanud Ruudule kuidagi.

…

Ühtlasi annan teada järgmist:

Ei minul ega minu kolleeg Reno Hekkonensil ei ole kavas otseses ja vahetus tulevikus (lähimatel nädalatel) üles astuda lauljatena, tantsijatena või muul moel.

Tahame vaikselt korraldada Summerit, selle raames pakkuda võimalusi esinemiseks eeskätt kõigile teistele Eesti muusikutele ning tuua Eestisse põnevaid välisartiste – olla sealjuures esialgu vaiksed nagu hiired ja madalamad kui muru.

Kui me aga bändi teeksime, siis ei võtaks me sinna tõesti kedagi peale enda kahe. Üks selline bänd on maailmas juba olemas ning ka Eestis esinenud. Panin video juurde, et Teil tekiks ettekujutus, kui lahe see võiks olla!

Iseseisvuspäeva kontsertetendus – minu jaoks liiga “diip”

Nii nagu suured laiad rahvamassid, vaatasin ka mina televiisorist Eesti Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja proua Evelin Ilvese korraldatavaid iseseisvuspidustusi.

Presidendi hea vorm!

Usun, et pärast seda, kui Õhtuleht mõistis mind süüdi aasta suurimas moekuriteos (minu eas ei sobivat mummusid kanda!), võin sõna võtta ka moe kohta. Mulle meeldis Evelin Ilvese tänavuaastane kleit. Ma ei nõustu nendega, kes presidendiprouale liigset konservatiivsust ette heidavad.

Üldse kuulan vahel, kuidas mõningad meie parimad pojad eetris (pean silmas ülekaalulisi ajakirjanikest arvamusliidreid, kes veavad nädalavahetusi raadios jutusaateid) hingeldades proua Ilvese üle nalja heidavad. See, et meie presidendi abikaasa on elav etalon tervislikele eluviisidele ja enda eest hoolitsemisele, on ju ainult hea. Ja ma mõistan, et see puudutab nende vananevate ja kibestunud meeste hingekeeli ja paneb mõtlema, et ehk võiks ka vabaneda mõnedest liigsest kilost. Kunagi keskkoolis nad ju kindlasti jaksasid joosta terve ringi ümber staadioni...

Sport annab teatavasti positiivset energiat, võib-olla oleks siis meie meedias ka kiusu ja õelust vähem, kui peatoimetajad ise ka loeksid ja järgiksid neid presidendiproua dieete ja treeningkavasid, mis nende väljaannetes avaldatakse.

Ärge tehke maha, võtke eeskuju!

Kõige enam tahaksin ma sel aastal kiita meie presidenti! Vaadake, millises võrratus vormis on Toomas Hendrik Ilves. Seda oli märgata juba paraadil, kuid vastuvõtul, eriti sellel pikal ja tüütul kätlemistseremoonial, paistis meie president Eesti meeste keskmise taustal silma hea rühi ja terve jume poolest.

Politoloog Iivi-Anna Masso avaldas arvamust, et presidendi kõne mõjus “nukralt ja väsinult”. See on väga naiselik, rääkida esmajärjekorras tunnetest.

Mina ettevõtjana leidsin presidendi sõnavõtust nii mõnegi positiivse noodi.

Hea, et ka võimu kõrgemates ešelonides mõistetakse: “Ettevõtted on koondanud inimesi mitte nende kehva töö, vaid majandusliku häda sunnil.” Mida näitab ka see, et teatud aktsendi tegi president selle aasta aumärkide jagamisel ka ettevõtjate suunas.

Mulle tundub huvitav, et see on endine sots, kes peab meelde tuletama: “Just ettevõtjad ju ongi töö andjad.”

Ning: “Seepärast usun, et Eestit viivad edasi investeeringud, soodustused ja toetused, mis soosivad /.../ ettevõtlikkust, uuendusmeelsust ja loovust. Eestit viivad edasi ettevõtlikud ja haritud inimesed, kes loovad uusi väärtusi.”

Eesti ettevõtjad on saanud endale hea eestkõneleja vasakparteist pärit presidendi näol. Naljakas, aga tõsi.

Täiesti arusaamatu etendus

Eeskätt on iseseisvuspäeva tähistamine eestlaste jaoks muidugi telesündmus. Nii linnas kui maal vaadatakse, mis kellelgi seljas ning kes ja kellega sel aastal vastuvõtule on tulnud ja elatakse seda kõike kohutavalt üle.

Kahju on mul aga esmajärjekorras neist, kes iseseisvuspäeva tähistamise uut formaati ning sel puhul juba mitmendat aastat korraldatavat “sügavamõtteliselt” etendust peavad saalist vaatama.

See, mis peaks olema suur au (saada Kadriorust kutse!) on selles valguses justkui karistus. Kusjuures erinevalt roolijoodikutest, lapsevägistajatest ja naisepeksjatest, kes Eesti kohtutest üldjuhul suulise hoiatuse ning tingimisi karistusega pääsevad, sunnitakse meie poliitilist, kultuurilist ja majanduseliiti kord aastas kannatama neid arusaamatuid etendusi.

Televaataja saab sel ajal vähemalt Delfisse kommentaare kirjutada või siis minna ja tuua külmkapist pudeli õlut, aga nemad seal saalis ei saa ilmselt isegi pissile minna ning peavad otse-eetris end väärikalt ülal pidama. Kõik ju jäädvustatakse, isegi haigutada ei tohi. Õudne!

Olav Osolin ütles juba, mida arvata nendest tobedadest lõvidest.

Enne ma arvasin, et asi on minu väheses kultuurialases rafineerituses, aga nüüd mulle tundub, et tegelikult on saalisolijad pandud eriti tobedasse olukorda – välja tulles peavad nad nähtut veel ka kohustuslikus korras kiitma! Ei tohi öelda, et oli jama. Kuidas sa siis saad. Ega kui sa lähed peretuttavatele külla ja nende tütar tahab külalistele laulda, siis sa ju ka ei ütle, et “Teate, minu meelest ei pea Teie laps üldse viisi.”

Viisakas inimene kiidab külas olles nii kõverate jalgadega noort baleriinihakatist kui ka pingutatult kunstipärast etendust, mis sest, et mõlema vaatamisest hakkab enne valus kui mõnus.

Keegi ei saa öelda, et tegelikult oli piinlik ja tobe ja et raha võiks majanduskriisi ajal ka mõistlikumalt kulutada...

Igatahes. See on ainus asi, mis mulle selle konkreetse teleproduktsiooni juures ei meeldi.

Hea rahvusringhääling, paha Kanal 2

Üldse, kui vaadata, kui heal tehnilisel tasemel on riiklike sündmuste teleülekanded, siis jääb üle vaid kiita rahvusringhäälingu tegijaid.

Ma ei taipa palju nendest poliitilistest mängudest, milliseid nii palju rahvusringhäälingu ümber toimub, räägin siin neist, kes tehniliselt televisiooni teevad – operaatoritest kuni tugipersonalini välja.

Näete, suure pidupäeva tõttu sai selline positiivne artikkel. Tegelikult tahtsin pikemalt peatuda hoopis Kanal 2-l, mis iseseisvuspäeva puhul näitas “Kerli kontserti Tallinnas”. Muidugi mainimata poole sõnagagi, millise festivali raames see kontsert toimus ja üles võetud sai!

Kavatutvustuses kirjutati lakooniliselt: “Esmakordselt jõuab ekraanile kõige edukama eesti popartisti, USAs tähelendu tegeva Kerli Kõivu suurkontsert ”Muinasjutt põrgust ja taevast”. Tallinna lauluväljakul kogunes teda kuulama ligi 10 tuhat fänni, kellele Kerli pakkus oma kostüümide ja lavashowga suurejooneliselt efektset vaatemängu...”

Ma muidugi ei tea, võib-olla Kanal 2 lihtsalt ei teadnud, mida nad eetrisse annavad. Aga eks nii püsibki visalt osa inimeste seas arvamus, et Summeril lauldakse vaid šlaagreid...

Kahjuks on siiani Eestis ka artiste, kes on sellisel arvamusel. Ma ei hakka nimetama nimesid, kuid ühe Eesti laulja vastuseisu tõttu ei saa juba mitmendat aastat pealaval esineda rokkansambel, keda inimesed tõenäoliselt Õllesummeril näha tahaksid ja vaatama tuleksid.

Minu meelest teeb see laulja oma bändile karuteene. Kontserdid, eriti suured vabaõhuesinemised festivalide raames, on bändidele üle Euroopa võimaluseks oma fännidega kohtumiseks, mis mõjub hästi nii nende soolokontsertidele, plaadimüügile, kui ka muudele ettevõtmistele.

Julgen väita, et Summeri pealava Eesti esinejate nimekiri on parim näitaja sellest, millised ansamblid või esinejad on hetkel laiadele rahvahulkadele aktuaalsed. Kindlasti on bände, kes nii suurt lava välja ei kannaks, kuid omavad väikest ent lojaalset kuulajaskonda ja neile sellest piisab. Muusikamaailmas on alati nišše ja terve hulk inimesi, kes eelistavad kuulata muusikat, mis läheb korda just nimelt vähestele.

Samas juba aastaid oleme andnud paelaval ning teistel festivali lavadel võimalusi esinemiseks noortele ja põnevatele artistidele. Oleme aastaid olnud ametlik koostööpartner Noortebändide konkursile ning selliste ettevõtmistega pannud õla alla uue põlvkonna muusikute arengule.

Kui aga tahta olla tõsine tegija, siis tuleb end tõestada.

Mul on kahju muusikutest, kel jääb see võimalus kasutamata kellegi pirtsakuse või iganenud seisukohtade tõttu. Seda enam, kui samal ajal esinetakse mõnel meie väiksematest rokifestivalidest, mille publiku seas on nii palju neid, kes kahe festivali vahel ilmselt kaineks ei saagi.

Võimalik, et 15 aastat tagasi võis seda mõnikord isegi mõista. Siis oli Õllesummeri olemus hoopis teine. Kuid täna on kuidagi kummaline, kui lääne superstaaridele nagu Moby või Franz Ferdinand lava sobib, Venemaa superstaaridele nagu Zveri ja Mumyi Troll samuti sobib, kuid mõnele meie oma Eesti lauljale ei sobi säärasest õudsest üritusest osa võtta...

Meil ei ole kunagi olnud probleeme pealava programmi koostamisega. Pigem on neid, kes sooviksid esineda, alati enam kui neid, keda peame ise kutsuma.

President Ilves on kiitnud Eesti jonni. Jonnakus võib olla positiivne isikuomadus, võib aga olla lihtsalt lapsik.

Meenutamaks, milliseid ilusaid hetki on Summeri pealaval hiljuti näha saanud, lisan siia kellegi Summeri külastaja tehtud video Kerli kontserdist möödunud aastal.