Ajakirjanduses on Eesti Laulust räägitud peamiselt kahel teemal. Esiteks, et Heidy Purga on selle ürituse usurpeerinud ja teinud sellest veel ühe oma sõpruskonna erapeo. Teiseks, et laulude valik oli algusest peale kahtlane, liiga alternatiivne.
Viimast seisukohta väljendas kõige selgemini Anne Veski, kes ütles rahvusringhäälingule: “Eks loomulikult uut ja toredat muusikat on vaja, aga rohkem oli see minu jaoks alternatiivmuusika konkurss... või ma ei oskagi öelda, mis asi see oli.”
Mina ei soovi liituda ei kriitikute ega takkakiitjatega, kuid teha mõned enda märkused.
Kõigepealt tahan aga öelda, et olen Malcolm Lincolni võidulauluga väga rahul ning selle uue esineja suur fänn esimesest hetkest peale. See oli kindlasti parim lugu neist kümnest ja ühtlasi ka täiesti iseseisvalt hea laul ning tõepoolest, nagu paljud teisedki ütlesid, väga heas esituses. Hoidsin just sellele laulule algusest peale pöialt, hääletasin poolt ning olin väga rõõmus, kui võidulaul välja kuulutati.
Aga nüüd üritusest endast.
Eesti laskesuusatajatele ragulkad?
Minu meelest tehti ürituse ümbernimetamisega ning nii-öelda “kontseptsiooni muutmisega” julgeid samme, aga kahtlen, kas tingimata õiges suunas?
Ma mõistan, et noortele inimestele on omane, tulles uuele ametikohale, hakata seal korraldama “totaalseid ümberkorraldusi”. Tahetakse panna asjale hoopis teine nimi, hoopis uus visuaalne identiteet jne. Kõik vana tundub kopitanud, tobe ja aegunud.
Tuleks aga arvestada, et Eurovisiooni kui sellise olemus pole karvavõrdki muutunud ja Eesti laulu valimine on vaid eeletapp. Põhiüritus on endiselt suur estraadimuusika sündmus – läbi ja lõhki.
Ning kui Eesti juba osaleb sellel ning EAS või ERR seda rahastab, siis tuleb ikkagi mängida selle ürituse reeglite järgi, millel osaleda tahetakse.
Muidugi võiks keegi mulle vastu vaielda ja näidata näpuga näiteks Lordi peale. Soome kollid osutusid ju väga edukateks. Mina nimetaks seda erandiks, mis kinnitab reeglit.
Poleks ju mõeldav, et eestlased läheksid näiteks olümpiamängudel laskesuusatamises starti ragulkaga. Isegi kui see oleks korraks naljakas, hiljem on ikkagi piinlik.
Mis see Eesti Laul üldse on?
Teiseks, ma kahtlustan, et paljud ei saanud üldse aru, et Eesti Laulu nimeline sündmus ongi see, mida vanasti teati Eurovisooni Eesti eelvooruna. Keegi rääkis mulle, et ka rahvusringhäälingu uudiste tehtud küsitluses ei osanud inimesed tänavalt seletada, mis see Eesti Laul selline on – usun, et Eurovisioonist ollakse ikka kuulnud, järelikult oli nimevahetus rumal otsus – tugevam bränd visati prügikasti ja vahetati nõrgema vastu.
See on viimasel ajal üldse moes – ülekontseptualiseerida lihtsaid asju, püüdes neile anda mingit rahvuslikku mõtet ja sisu. Nagu kutsusid üles Eesti Laulu saatejuhid – ärge mõelge sellele, mis võiks Euroopale meeldida, valime ju ikkagi Eesti laulu! No kuulge, ega ikka ei vali küll. Valime laulu, mida saata Eurovisoonile.
Kas kõik on ikka rahul sellega, kui palju inimesi osales telefonihääletusel?
Ei kujuta ette, kui palju oli sel saatel vaatajaid, kuid usun, et hääletusel osaleda viitsis vähem kui iga teine. Mõni ütleks, et see on täielik läbikukkumine.
Eks vähest aktiivsust hääletamisel mõjutas ka see, et kõne hind oli päris soolane – 10 krooni.
Kas selle eest, et hääletada oma riigi rahvusringhäälingu korraldataval konkursil, tohib ikka nii soolast hinda küsida?
Ehk kehtestaks nüüd mingi taksi ka riigikogu valimistel osalemisele – küsiks selle eest näiteks 1000 krooni, arvestades, et vähemalt 100 korda kaalukama otsusega on kindlasti tegemist?
Kuidas edasi?
Mis ma soovitaks teha:
Esiteks, poistele, kes lähevad Eestit esindama, soovitan kogu hingest kaasa elada. Ega nende ülesanne kerge ole. Üks asi on Oslos laulmine, millega nad saavad suurepäraselt hakkama. Teine asi Eesti meedia ja publikuga toime tulemine. Nagu näitasid viimased olümpiamängud, peavad mõned isegi hõbemedalit Eestile ebaväärikaks ja väikeseks tulemuseks.
Tegelikult oleme ju tublid. Me suudame võita olümpiamedaleid, me tarbime Euroopas peaagu kõige rohkem alkoholi ja oleme korra juba Eurovisiooni ära võitnud. Toetame omasid!
Teiseks, ma soovitaksin Eurovisiooni lauluvõistluse puhul ära otsustada, kas me tahame sellel üritusel osaleda ja kui tahame, siis ikka osaleda Eurovisiooni lauluvõistlusel ning valmistuda selleks vastavalt – mitte korraldada mingit oma kodust kadakapopi eurovisiooni. Minu isiklik soovitus on mõelda, kas see on ikka niivõrd suurt raha väärt üritus. Kuigi mul oleks kahest asjast kahju. Esiteks, Mart Juure ja Andrus Kivirähki kommentaaridest Eurovisioonile, mida iga aasta jälgin. Ning teiseks, Ott Sepa ja Märt Avandi huumorist.
Kolmandaks võib sellele üritusele järgmisel aastal kas või Heidy laul või R2 aastahitt nimeks panna, kuid publiku arusaamise hõlbustamiseks võiks siiski lisada alapealkirjana “Eurovisiooni Eesti eelvoor” vms, mis paljastaks ürituse tegeliku tähenduse.
Neljandaks, ERR võiks igale hääletajale maksta 10 krooni peale oma hääle andmise eest!
Sellised on minu etteruttavad ettepanekud korraldustoimkonnale.
Lisan siia postituse lõppu kõrva paitamiseks ja silmailuks Eesti Laulu võiduloo video YouTube'ist.
