Kirjutan vahelduseks tõsisemal teemal kui Eesti laul või saade “Laulud tähtedega”. Kuigi mõne jaoks on kindlasti ka need väga tõsised ning olulised küsimused.
Eesti Päevalehes kirjutab sotsioloog Andrus Saar inimarengu aruandest rääkides, et vaesemast perest pärit inimesel üha raskem „haljale oksale“ jõuda. Kas see on paratamatus?
Sotsiaalne kapital, parem haridus
Arenenud kapitalistlikes riikides sõltub palju inimese nn sotsiaalsest kapitalist. Jõuka pere lastel on eelis võrreldes oma põlvkonnakaaslastega, sest nad saavad perekonnalt päranduseks peale raha veel ka kasulikud sidemeid, mis tänapäeva ühiskonnas on rohkemgi väärt kui algkapital.
Kuid jõukate perede lastel on USA tüüpi ühiskondades (mille poole Eesti püüdleb) teisigi eeliseid.
Nad saavad parema hariduse, sest hea haridus on tihti seotud suurte kulutustega, isegi kui laps on erakordselt andekas ja võitleb endale välja stipendiumi heasse kõrgkooli.
Jõukad saavad endale ja oma perele lubada paremat tervishoiuteenust. Kui tänapäeva Eestis peab enamik inimesi ootama kuudepikkuses järjekorras, et saada eriarsti juurde, siis suurem sissetulek võimaldab kasutada eratervishoiuteenust.
Üldine elukvaliteet on parem – tasakaalustatum toitumine, reisimine, silmaringi avardamine. Vähem on igapäevaseid ebamugavusi.
See kõik annab jõuka pere lapsele eelise.
„Head“ 1990. aastad
Mingis mõttes oli 1990ndatel Eesti eeliseks see, et ettevõtlikud inimesed alustasid kõik justkui sarnasest nullseisust. Muidugi – mõnedel oli tänu headele sidemetele võimalik võileivahinnaga erastada erinevat varem riigile kuulunud vara, ettevõtteid, hooneid ja rajatisi ning sellega pandi alus oma rikkusele.
Kui need üksikud välja arvata, oli põhimõtteliselt kõigil tulevastel ettevõtjatel võrdne stardipositsioon – raha polnud eriti kellelgi ning kõik sõltus enda nutikusest. Samas turg oli välja kujunemata ning mistahes valdkonda sisenemise piirangud olid madalad.
Nagu lähtub inimarengu aruandest – tänaseks on ühiskond muutunud olulisel määral korporatiivsemaks. On leibkonnad, kes on kindlustanud endale ja oma lastele majandusliku heaolu ning mõistagi hoitakse oma positsiooni kuidas osatakse. Mis tähendab vähem võimalusi vähem edukatest peredest lastele.
See aga ei tähenda, et neil pole üldse mingit šanssi elus läbi lüüa. Lihtsalt ülesmäge ronimise aeg on oluliselt pikem – kiiret ja lihtsat raha, nagu 1990ndatel teeniti, 2010. aastatel enam ilmselt teenida pole võimalik.
Kuid püsivus ja pühendumine, järjepidev tegutsemine ning pingutamine võivad endiselt sihile viia. Kui alustada 20ndates, siis 10-15 aasta perspektiivis on ettevõtlikul noorel kindlasti võimalus jõuda just nn haljale oksale.
Haridus ja tervis
On kaks tegurit, mis seda minu arvates kõige enam mõjutavad ning need on haridus ja tervishoid.
Hariduse olulisust on lihtne mõista – ilma hea hariduseta õnnestub läbi lüüa vaid üksikutel eranditel, kuigi „iseõppijatest miljonäridest“ armastatakse rohkem rääkida. Enamasti löövad läbi ikkagi need, kes õpivad keskmisest paremini, mis on märk nii kaasasündinud andest, taiplikkusest kui ka töövõimest, ilma milleta pole akadeemilise hariduse omandamine lihtsalt võimalik.
Seetõttu on just hariduse kättesaadavuse vähenemine Eestis tõsine probleem, millele tuleb rohkem tähelepanu pöörata. Eesti lapsed pole lollimad kui Saksa või Soome lapsed. Kaugel sellest. Kuid nende võimalused omandada kõrgharidus on tõenäoliselt kitsamad kui eakaaslastel arenenud Euroopa riikides. Seda olukorda peab muutma.
Teine oluline küsimus on tervishoid. Kuna elus läbilöömine on nüüdsest juba pikk protsess, mis eeldab vastupidavust, siis eeldab see ka head tervist. Hea tervis aga eeldab kvaliteetset ja kättesaadavat tervishoiusüsteemi.
Nagu on üldiselt teada, viib väikeste haiguste mitteravimine enamasti suuremate haiguste väljakujunemiseni.
Eesti madal oodatav eluiga, eriti Eesti meeste madal oodatav eluiga, pole ainult haigete Eesti meeste probleem, vaid tõsine majandusarengu pidur, mille tõttu riigil tervikuna jääb saamata oluline tulu.
Investeeringud tervisesse aga tasuksid ennast kindlasti ära. Nagu ka investeeringud haridusse.
Kuidas mõelda pikalt ette?
Probleem on selles, et mõlemas valdkonnas on vaja tegutseda pikaajalist perspektiivi silmas pidades. Tehtud otsuste tulemused tulevad alles pikkade aastate pärast. 5 aastat on lühike aeg, 10. aasta perspektiivis mõtlemine on hea algus. Kuid riik peab mõtlema vähemat 25 aastat ette!
Meil aga elatakse valimistest valimisteni, majandusaasta kasumist kasumini ning proovitakse kuidagi tänase päevaga toime tulla.
Kuni suhtumine on selline, on ja jäävad nende noorte võimalused, kes pole sündinud jõukasse perekonda, kindlasti väiksemaks ning Eesti liigub tõesti pigem korporatiivse kastiühiskonna suunas kui sellise ühiskonna suunas, kus inimestele on tagatud võrdsed võimalused ning edasi sõltub kõik igaühe tublidusest.
Kuidas olukorda muuta? Mina ka ei tea. Aga kindlasti ei saa vaid piirduda sellega, et loota, et meil saavad tulevikus olema paremad valitsused kui seni olnud.
Ega ikka midagi muutu enne, kui valijad oma suhtumist ei muuda. Poliitikud kohanevad valijate ootustega ning kui me ühiselt ikka otsustame, et tahame just nendes kahes valdkonnas näha läbimurret ning oleme nõus toetama vaid neid, kes nendel teemadel süsteemselt mõtlevad, siis on lootust midagi paremuse poole muuta.
Mitte kohe ja homme, aga pikas perspektiivis kindlasti.
