2.3.10

Iseseisvuspäeva kontsertetendus – minu jaoks liiga “diip”

Nii nagu suured laiad rahvamassid, vaatasin ka mina televiisorist Eesti Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja proua Evelin Ilvese korraldatavaid iseseisvuspidustusi.


Presidendi hea vorm!


Usun, et pärast seda, kui Õhtuleht mõistis mind süüdi aasta suurimas moekuriteos (minu eas ei sobivat mummusid kanda!), võin sõna võtta ka moe kohta. Mulle meeldis Evelin Ilvese tänavuaastane kleit. Ma ei nõustu nendega, kes presidendiprouale liigset konservatiivsust ette heidavad.


Üldse kuulan vahel, kuidas mõningad meie parimad pojad eetris (pean silmas ülekaalulisi ajakirjanikest arvamusliidreid, kes veavad nädalavahetusi raadios jutusaateid) hingeldades proua Ilvese üle nalja heidavad. See, et meie presidendi abikaasa on elav etalon tervislikele eluviisidele ja enda eest hoolitsemisele, on ju ainult hea. Ja ma mõistan, et see puudutab nende vananevate ja kibestunud meeste hingekeeli ja paneb mõtlema, et ehk võiks ka vabaneda mõnedest liigsest kilost. Kunagi keskkoolis nad ju kindlasti jaksasid joosta terve ringi ümber staadioni...


Sport annab teatavasti positiivset energiat, võib-olla oleks siis meie meedias ka kiusu ja õelust vähem, kui peatoimetajad ise ka loeksid ja järgiksid neid presidendiproua dieete ja treeningkavasid, mis nende väljaannetes avaldatakse.


Ärge tehke maha, võtke eeskuju!


Kõige enam tahaksin ma sel aastal kiita meie presidenti! Vaadake, millises võrratus vormis on Toomas Hendrik Ilves. Seda oli märgata juba paraadil, kuid vastuvõtul, eriti sellel pikal ja tüütul kätlemistseremoonial, paistis meie president Eesti meeste keskmise taustal silma hea rühi ja terve jume poolest.


Politoloog Iivi-Anna Masso avaldas arvamust, et presidendi kõne mõjus “nukralt ja väsinult”. See on väga naiselik, rääkida esmajärjekorras tunnetest.


Mina ettevõtjana leidsin presidendi sõnavõtust nii mõnegi positiivse noodi.


Hea, et ka võimu kõrgemates ešelonides mõistetakse: “Ettevõtted on koondanud inimesi mitte nende kehva töö, vaid majandusliku häda sunnil.” Mida näitab ka see, et teatud aktsendi tegi president selle aasta aumärkide jagamisel ka ettevõtjate suunas.


Mulle tundub huvitav, et see on endine sots, kes peab meelde tuletama: “Just ettevõtjad ju ongi töö andjad.”


Ning: “Seepärast usun, et Eestit viivad edasi investeeringud, soodustused ja toetused, mis soosivad /.../ ettevõtlikkust, uuendusmeelsust ja loovust. Eestit viivad edasi ettevõtlikud ja haritud inimesed, kes loovad uusi väärtusi.”


Eesti ettevõtjad on saanud endale hea eestkõneleja vasakparteist pärit presidendi näol. Naljakas, aga tõsi.


Täiesti arusaamatu etendus


Eeskätt on iseseisvuspäeva tähistamine eestlaste jaoks muidugi telesündmus. Nii linnas kui maal vaadatakse, mis kellelgi seljas ning kes ja kellega sel aastal vastuvõtule on tulnud ja elatakse seda kõike kohutavalt üle.


Kahju on mul aga esmajärjekorras neist, kes iseseisvuspäeva tähistamise uut formaati ning sel puhul juba mitmendat aastat korraldatavat “sügavamõtteliselt” etendust peavad saalist vaatama.


See, mis peaks olema suur au (saada Kadriorust kutse!) on selles valguses justkui karistus. Kusjuures erinevalt roolijoodikutest, lapsevägistajatest ja naisepeksjatest, kes Eesti kohtutest üldjuhul suulise hoiatuse ning tingimisi karistusega pääsevad, sunnitakse meie poliitilist, kultuurilist ja majanduseliiti kord aastas kannatama neid arusaamatuid etendusi.


Televaataja saab sel ajal vähemalt Delfisse kommentaare kirjutada või siis minna ja tuua külmkapist pudeli õlut, aga nemad seal saalis ei saa ilmselt isegi pissile minna ning peavad otse-eetris end väärikalt ülal pidama. Kõik ju jäädvustatakse, isegi haigutada ei tohi. Õudne!


Olav Osolin ütles juba, mida arvata nendest tobedadest lõvidest.


Enne ma arvasin, et asi on minu väheses kultuurialases rafineerituses, aga nüüd mulle tundub, et tegelikult on saalisolijad pandud eriti tobedasse olukorda – välja tulles peavad nad nähtut veel ka kohustuslikus korras kiitma! Ei tohi öelda, et oli jama. Kuidas sa siis saad. Ega kui sa lähed peretuttavatele külla ja nende tütar tahab külalistele laulda, siis sa ju ka ei ütle, et “Teate, minu meelest ei pea Teie laps üldse viisi.”


Viisakas inimene kiidab külas olles nii kõverate jalgadega noort baleriinihakatist kui ka pingutatult kunstipärast etendust, mis sest, et mõlema vaatamisest hakkab enne valus kui mõnus.


Keegi ei saa öelda, et tegelikult oli piinlik ja tobe ja et raha võiks majanduskriisi ajal ka mõistlikumalt kulutada...


Igatahes. See on ainus asi, mis mulle selle konkreetse teleproduktsiooni juures ei meeldi.


Hea rahvusringhääling, paha Kanal 2


Üldse, kui vaadata, kui heal tehnilisel tasemel on riiklike sündmuste teleülekanded, siis jääb üle vaid kiita rahvusringhäälingu tegijaid.


Ma ei taipa palju nendest poliitilistest mängudest, milliseid nii palju rahvusringhäälingu ümber toimub, räägin siin neist, kes tehniliselt televisiooni teevad – operaatoritest kuni tugipersonalini välja.


Näete, suure pidupäeva tõttu sai selline positiivne artikkel. Tegelikult tahtsin pikemalt peatuda hoopis Kanal 2-l, mis iseseisvuspäeva puhul näitas “Kerli kontserti Tallinnas”. Muidugi mainimata poole sõnagagi, millise festivali raames see kontsert toimus ja üles võetud sai!


Kavatutvustuses kirjutati lakooniliselt: “Esmakordselt jõuab ekraanile kõige edukama eesti popartisti, USAs tähelendu tegeva Kerli Kõivu suurkontsert ”Muinasjutt põrgust ja taevast”. Tallinna lauluväljakul kogunes teda kuulama ligi 10 tuhat fänni, kellele Kerli pakkus oma kostüümide ja lavashowga suurejooneliselt efektset vaatemängu...”


Ma muidugi ei tea, võib-olla Kanal 2 lihtsalt ei teadnud, mida nad eetrisse annavad. Aga eks nii püsibki visalt osa inimeste seas arvamus, et Summeril lauldakse vaid šlaagreid...


Kahjuks on siiani Eestis ka artiste, kes on sellisel arvamusel. Ma ei hakka nimetama nimesid, kuid ühe Eesti laulja vastuseisu tõttu ei saa juba mitmendat aastat pealaval esineda rokkansambel, keda inimesed tõenäoliselt Õllesummeril näha tahaksid ja vaatama tuleksid.


Minu meelest teeb see laulja oma bändile karuteene. Kontserdid, eriti suured vabaõhuesinemised festivalide raames, on bändidele üle Euroopa võimaluseks oma fännidega kohtumiseks, mis mõjub hästi nii nende soolokontsertidele, plaadimüügile, kui ka muudele ettevõtmistele.


Julgen väita, et Summeri pealava Eesti esinejate nimekiri on parim näitaja sellest, millised ansamblid või esinejad on hetkel laiadele rahvahulkadele aktuaalsed. Kindlasti on bände, kes nii suurt lava välja ei kannaks, kuid omavad väikest ent lojaalset kuulajaskonda ja neile sellest piisab. Muusikamaailmas on alati nišše ja terve hulk inimesi, kes eelistavad kuulata muusikat, mis läheb korda just nimelt vähestele.


Samas juba aastaid oleme andnud paelaval ning teistel festivali lavadel võimalusi esinemiseks noortele ja põnevatele artistidele. Oleme aastaid olnud ametlik koostööpartner Noortebändide konkursile ning selliste ettevõtmistega pannud õla alla uue põlvkonna muusikute arengule.


Kui aga tahta olla tõsine tegija, siis tuleb end tõestada.


Mul on kahju muusikutest, kel jääb see võimalus kasutamata kellegi pirtsakuse või iganenud seisukohtade tõttu. Seda enam, kui samal ajal esinetakse mõnel meie väiksematest rokifestivalidest, mille publiku seas on nii palju neid, kes kahe festivali vahel ilmselt kaineks ei saagi.


Võimalik, et 15 aastat tagasi võis seda mõnikord isegi mõista. Siis oli Õllesummeri olemus hoopis teine. Kuid täna on kuidagi kummaline, kui lääne superstaaridele nagu Moby või Franz Ferdinand lava sobib, Venemaa superstaaridele nagu Zveri ja Mumyi Troll samuti sobib, kuid mõnele meie oma Eesti lauljale ei sobi säärasest õudsest üritusest osa võtta...


Meil ei ole kunagi olnud probleeme pealava programmi koostamisega. Pigem on neid, kes sooviksid esineda, alati enam kui neid, keda peame ise kutsuma.


President Ilves on kiitnud Eesti jonni. Jonnakus võib olla positiivne isikuomadus, võib aga olla lihtsalt lapsik.


Meenutamaks, milliseid ilusaid hetki on Summeri pealaval hiljuti näha saanud, lisan siia kellegi Summeri külastaja tehtud video Kerli kontserdist möödunud aastal.