11.5.10

Minu tähelepanekuid Eesti seltskonnaelust


Eesti seltskonnaelu sai alguse juba üsna pea pärast Eesti iseseisvumise taastamist 1991. aastal. Enelin Meius korraldas siis aastalõpuvastuvõtte, kuhu kogunes Eesti koorekiht, varakapitalistliku riigi rikkad ja ilusad. Seda näidati televiisoris ning inimesed vaatasid seda uut fenomeni väga suure huviga. Paljud sõimasid kohaletulnuid tõusikuteks ja uusrikasteks, mida neist paljud ka olid...


Kui neid aastalõpupidusid nüüd uuesti näidata, siis paistaks see kõik ilmselt välja kui komöödia. Naljakad inimesed naljakates kostüümides.


Kui aga võrrelda tänast aega 20 aasta taguse ajaga, on seltskond kui nähtus muutunud tublisti mitmekihilisemaks. Tõsiseid ärimehi, neid, kes arvestatavaid rahasummasid liigutavad, enam nn seltskonnaüritustel ei näe. Neil on oma peod ja üritused.


Samuti ei näe seltskonnaüritustel neid muusikuid, näitlejaid, lavastajaid ja teisi kultuuritegelasi, kes ei soovi mingil juhul endale tõmmata kollase meedia tähelepanu ja tahavad säilitada oma tõsiselt võetavust.


Nagu kõikjal mujal, on ka Eestis välja kujunenud oma “seltskonnatähed” – inimesed, kes on tuntud peamiselt selle poolest, et nad on tuntud. Mis nad täpselt teevad, mis asja täpselt ajavad – ei tea keegi. Ja ega päriselt huvita ka.


Iga nädal toimub üsna mitu seltskonnaüritust. Mõned nädalad tagasi näiteks ühe õhtu jooksul Ott Leplandi uue plaadi esitlus, Birgit Varjuni kontsert ning uue ööklubi CatHouse avamispidu.


Need mõnikümmend tuntud inimest, kes meil Eestis on ja kes enamikel seltskonnaüritustel käivad, pidid ühe õhtuga jõudma kolme kohta. Enamik jõudiski. Võib-olla oleks korraldajatest olnud mõistlik panna peokohtade vahel käima bussiühendus, et transportida VIP-e ja neid saatvaid fotograafe?


Rääkides fotograafidest – võib-olla ma eksin, aga minu meelest on neid igal üritusel aina rohkem. Mõni aeg tagasi pressiüritustel oli enam-vähem teada, kes on mis väljaande esindaja. Ka nüüd peaks olema lihtne, sest meil on vaid mõned meelelahutuselu portaalid ja paar ajakirja. Kuid fotograafe on seltskonnaüritustel palju rohkem. Ning mina küll ei tea, kelle jaoks nad pildistavad ja kes nad on.


Küsida ka ei saa. Erinevalt aastatetagusest ajast, kus fotograafid "Tere" ütlesid või lausa küsisid luba, et kedagi pildistada, tegutsetakse tänapäeval kiiresti ja professionaalselt. Korraks sähvivad välklambid ja läinud järjekordne piltnik ongi – ei tere-t, ei head-aega. Natuke nagu snaiperid sõjakoldes.


Muutunud on ka üritused ise, seda eriti viimastel aastatel. MASU annab siingi tunda ja kuidas veel. Samal ajal lähevad pidude kutsed ning pressiteated aina suurejoonelisemaks. Kõik üritused reklaamitakse välja kui kõige-kõige-kõige: glamuursemad, enneolematumad, seksikamad, erakordsemad, ainulaadsemad jne.


Mis tegelikult toimub?


Tegelikult jätkub enamikel üritustel programmi umbes viieks minutiks. Esineb üks esineja, kes laulab ühe laulu. Või siis esineb mõni tantsutrupp. Eriti populaarseks on muutunud kõikvõimalikud pesumoe show'd, mis ilmselt on mõeldud selleks, et nendel samadel eelmainitud fotgraafidel oleks midagi peale seltskonnainimeste pildistada.


Võimalik, et sellised galeriid saavad hiljem portaalides palju klikke. Aga vahel küll aru ei saa, kuidas need pesuväel tüdrukud konkreetse ürituse eesmärgi ja mõttega kokku lähevad.


Õnnestunud ürituse korraldamine tähendab, et tuleb pöörata tähelepanu paljudele üksikasjadele. Näiteks ühel hiljutisel “ahvatleval”, “võrgutaval” ja “sensuaalsel” üritusel esines väga hea tantsutrupp, kuid kogu lubatud sensuaalsus ja ja ahvatlus jäi nägemata, sest tantsijad esinesid peaaegu pilkases pimeduses. Kas keegi ei olnud mõelnud selle peale, et artiste võiks kuidagi ka valgustada või ei raatsitud paari prožektori peale raha kulutada.


Või siis laulab mõni muusik, keda aga keegi peale tema enda ei kuule, seega ka tähele ei pane. Kutsutud seltskond on vahepeal tasuta pakutud kokteilidest tuju heaks tuuninud ja ei pane kitarriga rahvakunstnikku enam tähelegi.


Rääkides pakutavatest jookidest – mind paneb alati imestama, miks ei võidaks nendel üritustel pakkuda lihtsaid asju – vett näiteks? Miks peab külalisi tingimata “üllatama” ei-tea-millistest keemilistest ühenditest kokku segatud kokteilidega, mille joomise järel ilmselt inimesed pimedas helendavad.


Teine tähelepanek on see, et ilmselt on kuhugi turundajate kavadesse sisse jäänud rida üritused ja neid peab maksku, mis maksab ikka mõne aja tagant korraldama. Isegi kui põhjus selleks tuleb otsida või leiutada.


Ülemöödunud nädalal näiteks avas taas uksed Lounge 8, üritus oli välja reklaamitud kui uuenenud Lounge 8 avamine. Midagi oli seal tõesti ka ümber ehitatud – üks või kaks vaheseina vist ära võetud ning seintele riputatud üks tumepunane kangas. Aga muu oli kõik sama – sama mööbel seisis sama koha peal.


Kusjuures pidu ise oli tore, lihtsalt seltskond arutas, milles siis ikkagi nüüd see uudsus seisneb.


Kõige märgatavam uuendus oli Olga Makina väga ilus ja värviline näitus seintel. Ning seda kõik siis imetlesidki, sel ajal kui Lounge 8 ettekandjad kangelaslikult, kuid pisut meeleheitele aetuna püüdsid valmistada kokteile sadadele kohaletulnud inimestele. Ei õnnestunud.


Paljud üritused õnnestuksid palju paremini, kui korraldajad mõtleksid pisut lihtsamini. Võtaksid endale jõukohaseid ülesandeid ja hoolitseksid eeskätt selle eest, et inimestel, keda nad kutsuvad, oleks hea ja muretu olla ja et see “ kõige-kõige-kõige “, mis külalistele eelnevalt lubati, ka kuidagi välja paistaks. Ega siis päris kõik kutsutud “seltskonnatähed” ainult tasuta alkoholi saamiseks kohale ei tule!


Iseasi, milline on üldse üritusekorraldajate eesmärk. On leitud koosmeel nende vahel, kes tahavad pildistada ja nende vahel, kes soovivad tasuta drinki ja pildile. Esimesed ja viimased koondatakse mõneks tunniks ühte kohta, tehakse pildid ära, riputatakse mõnda portaali üles ja kõik on rahul.


Ning paistab, et lõbus on ka nendel inimestel, kes hiljem pilte vaatavad ja armastavad internetis kommentaare kirjutada. Teemat, kas väikeses Eestis üldse ikka on staare, arutatakse väsimatult nädalast nädalasse.