Kultuuri rahastamine: selgub, et püha lehma tagant varastatakse!

Mõnda aega tagasi vilksas uudistest läbi riigikontrolli hinnang kultuuri rahastamisele kultuuriministeeriumi, kultuurkapitali ja hasartmängumaksu nõukogu kaudu. Imestan, et sellest üldse räägiti. Kultuur (ning eriti selle rahastamine) on teadagi püha lehm. Kuid asja põhisisu jõudis siiski avalikkuse ette.

Näiteks avaldas Postimees ülevaatliku loo: “Riigikontroll: kultuuri rahastamisel ei järgita kõiki seadusi”. Kultuuriministeerium kultuuriministri isikus vastas süüdistustele täiesti absurdse avaldusega: “Kultuuriminister Laine Jänes ütles vastuseks riigikontrolli etteheidetele raha jagamise kohta, et nende tegemistes ei ole midagi kriminaalset ja selline süsteem on kasutusel olnud juba palju aastaid.”

Postimehe sõnul ütles minister, et “selline rahajagamise süsteem on /.../ euroopalik tava ning nii on asi toiminud palju aastaid.”

Kultuuriministeerium ise aga püüdis asja esitada umbes nii, nagu olnuks riigikontrolli märkuste põhisisuks see, et on põhjendamatu kontserdi- ja etendusasutuste toetamine nii ministeeriumi, hasartmängumaksu nõukogu kui ka kultuurkapitali kaudu.

“Rahastusallikate paljusus” tagab ministeeriumi kinnitusel “eesti rahvuse ja kultuuri säilimise seisukohast oluliste projektide teostumise”. Ja selles vaimus jahvatati oma avalduses ka edasi.

Üldse on kultuuriministeerium igati tubli. Ministeeriumi asekantsleri Piret Lindpere sõnul “kogutakse praegu huvitatud osapoolte seisukohti muudatuste läbiviimiseks”. Kas hakatakse tegema muudatusi? Ei! “Pärast analüüsi saab töögrupp pakkuda välja võimalikke variante seaduse muutmiseks ning kindlasti on riigikontrolli märkused sellele materjalile väärtuslikuks täienduseks.”

Ühesõnaga, kultuuriministeerium kogub hetkel materjali, mille alusel panna kokku dokument, mis võiks olla aluseks teiste dokumentide koostamisel, mille eesmärgiks on koostada veel mõni dokument. Eks igaüks, kes on lugenud raamatut “Jah, härra minister” saab aru, mida Piret Lindpere-Appelby meile tegelikult ütles...

Et minu lugejad omaksid asjast täielikku ülevaadet, toon välja, mida täpselt riigikontroll siis kultuuri rahastamise “europaalikele tavadele” ette heitis? Kusjuures kogu ministeeriumile loetud epistlit ma ümber kirjutama ei hakka. Seda võib lugeda ka otseallikast, siit:

“Kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali ja Hasartmängumaksu Nõukogu toetused kontsert- ja etendustegevusele”

Esiteks, et mõista, millistest rahanumbritest on jutt, siis teadmiseks – kultuuriministeerium on üks suuremaid riigieelarve eraldiste jagajaid. 2008. aastal jagati eraldisi 1,8 miljardi krooni, millest ligi kolmandikuga toetati etendus- ja kontserttegevust. Kultuurkapitali heli- ja näitekunsti sihtkapitali kaudu jagati 2008. aastal toetusi 49 miljonit krooni. Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu toetati 2008. aastal kultuuriprojekte 7,4 miljoni krooniga.

Mida ütles selliste summade jagamise kohta riigikontroll?

Esiteks, et toetuste eraldamise süsteem “ei ole läbipaistev ega anna ülevaadet, kuhu raha tegelikult kulub”. Teiseks, et “sisekontrollisüsteemid ei taga riigi raha õigus- ja sihipärast kasutamist”.

Rääkides täpsemalt, siis “kultuuriministeerium ei järgi teatritele ja kontserdiorganisatsioonidele tegevustoetuse eraldamisel etendusasutuse seadust. Rahastamisel ei järgita seaduses ette antud aluseid, kontserttegevuse toetamisel ei täideta ka protseduurilisi nõudeid. Seadusandja on ette näinud, et rahastamine põhineb lavastuste/kontserdikavade ja külastajate arvul, kuid tegeliku toetuse määramisel lähtutakse tööjõu- ja halduskulust.”

Ja veel: “Raha jagamisel [on] otsustajateks ja samas ka kasutamise kontrollijateks valdavalt samad isikud. Otsustamisel eksisteerib mitmel juhul huvide konflikt.”

“Toetusotsuste tegemisel ei ole tagatud rahataotlejate võrdne kohtlemine. Otsuste õigus- ja sihipärasust ei saa hinnata, sest otsuste aluseid ega põhjendusi ei dokumenteerita. Kultuuriministeerium annab toetust ka neile taotlejatele, kelle taotlused on puudulikud või kes pole esitanud aruandeid.”

“[Ei] tehta süstemaatilist kontrolli. Raha kasutamise aruannete alusel ei hinnata või polegi võimalik hinnata toetuse kasutamise sihipärasust.”

Kui nüüd lühidalt kokku võtta, siis kultuuri rahastamisel:

• ministeerium (!!!) ei täida etendusasutuste seadust;

• keegi ei tea ega kontrolli, kuhu raha läheb;

• eraldisi ei kasutata sihipäraselt (puudub kontroll);

• kontserdikavade/lavastuste ja külastajate arvu asemel lähtutakse hoopis muudest asjadest;

• raha jagavad ja selle kasutamist kontrollivad samad isikud;

• otsustamisel võetakse külma kõhuga otsustajate huvide konflikte;

• otsuste aluseid ja põhjendusi ei dokumenteerita;

• raha antakse ka puudulikele taotlustele;

• raha antakse ka neile, kes pole esitanud aruandeid.

Lisaks sellele on lisatud, et “eraetendusasutused ning muusika- ja teatrivaldkonna loovisikud konkureerivad ebavõrdsetes tingimustes riigieelarveliste etendusasutustega olukorras, kus suur osa otsustajatest peavad riigi esindajatena hea seisma riigietendusasutuste käekäigu eest.”

Ehk teisisõnu, tünga saavad eeskätt need ettevõtted, kes tegutsevad kultuurikorralduse valdkonnas, kellele tehti ära kõrgema käibemaksuga, kelle kottimist võetakse ministeeriumis üldse auasjana ning kes peavad ise hakkama saama – muide saavadki, kuid “ebaaus konkurents”, millest riigikontroll räägib, on vist esimene kord, kui sellest avalikult räägitakse, et riik ühte osa ettevõtlust täiesti julmalt ahistab.

Aga muu kohta ütleks nii. See oleks siis umbes sama, kui mina istuksin mõnes raha jagavas asutuses ja jagaksin seal Summerile igal aastal miljoneid kroone, ostaks selle eest igal aastal uue auto, kuid kontrolliksin ise, mis selle rahaga tehakse ja leiaks, et see on igati sihipärane kulu.

Siis ei esitaks ma selle kohta mingit aruannet, täidaks puudulikult uue taotluse ning määraks endale siis selle vigase taotluse alusel taas mõned miljonid kroonid. Ja nii iga aasta.

Ja kui mõni kultuuriministeeriumi ametnik niutsataks, et “seadus ütleb”, siis ütleksin ma, et mind ei huvita, mida ütleb mingi seadus. Ma lähtun europaalikest tavadest, mille eesmärk on tagada “eesti rahvuse ja kultuuri säilimise seisukohast oluliste projektide teostumine”.

Ning kui keegi tuleks ja juhiks sellele tähelepanu, et minu tegevus on pehmelt öeldes pentsik, tänaks ma teda lahkelt selle olulise täiendava info eest ning lubaks õige pea koostada selle kohta ühe dokumendi.

Nii käivad asjad Eesti Vabariigis aastal 2010.

PS! OÜ Meediaekspress pole kunagi pöördunud kultuuriministeeriumi, Kultuurkapitali ja Hasartmängumaksu Nõukogu poole oma tegevusele toetuse saamiseks. Ei seoses Summeri ega ka teiste OÜ Meediaekspress poolt korraldatud kontsertidega (nt Jaak Joala laulude kontserdid üle Eesti, Rujaleidja, Biitlite ja ABBA gaalad jne). Seega pole ma isiklikult pahane ega solvunud nende organisatsioonide peale ning kirjutan vaid mureliku kodanikuna.

Tuleb välja, et tallinlased armastavad kõige rohkem kino, aga teatrit ja muusikat ka

Möödunud nädalal avaldasin ühed põnevad uuringutulemused. Tuletan meelde, et jutt oli sellest, kuidas pooled Tallinna ja Tallinna lähiümbruse elanikud külastavad kultuuri- ja meelelahutusüritusi harvemini kui kord kuus. Ülejäänutest pooled vähemalt korra kuus ning teine pool sagedamini kui korra kuus.

Sagedamini külastavad meelelahutus- ja kultuuriüritusi noored ja vallalised, harvemini pisut vanemad pereinimesed.

Kusjuures, kui tavaliselt arvatakse, et asi on sissetulekutes, siis uuringuandmed seda päriselt ei toetanud – väikese sissetulekuga noored käivad väljas rohkem kui üle keskmise sissetulekuga vanemad inimesed. Seega on asi ka selles, kui palju kellelgi vaba aega on, millised on kohustused perekonna ees jne.

Täpsemalt loe siit: Uuring: pooled tallinlased külastavad kultuuriüritusi harvemini kui kord kuus

Lubasin mõne aja pärast teha ülevaate ka sellest, milliseid kultuuri- ja meelelahutusüritusi inimesed sagedamini külastavad. Siin see nüüd on!

Teater.Muusika.Kino peaks olema Kino.Muusika.Teater

Palusime inimestel hinnata, kui suure tõenäosusega nad külastavad järgmisel aastal kontserte, Eesti ansamblite suvetuure, teatrietendusi ja suvelavastusi, kino ning kuulsate välisartistide kontserte (kui neid peaks toimuma).

Kino

Koguni 78% vastajatest ütles, et lähevad sel aastal suure tõenäosusega kinno. See on mõistetav. Kinos on üsna mugav käia – minna võib suvalisel vabal õhtul, pilet ei ole kuigi kallis (viimasel ajal tublisti odavamaks muutunud), valikuvõimalusi on palju.

Ka mina olen suur kinosõber, käin üsna tihti kinos – nii Hollywoodi kui ka Euroopa väärtfilme vaatamas. Ühed on hea meelelahutus, teised aga panevad elu üle järele mõtlema.

Kontserdid

Kohe kino järel, populaarsuselt teisel kohal, on kontserdid. Kontserte kavatseb aasta jooksul külastada 68% vastanutest, mis mind kui kontserdikorraldajat mõistagi väga rõõmustab!

Kehvemini, kuid mitte kehvasti, läks Eesti ansamblite suvetuuridel. Neid plaanib külastada ligi pool, kokku 47% tallinlastest ja harjumaalastest. See mind ei üllata.

Õllesummeri pealaval on viimase 16. aasta jooksul esinenud vist küll peaaegu kõik Eesti parimad ansamblid ja muusikud ning mitmed Eesti esinejad toovad publiku sama kindlalt kokku kui maailmanimega staarid.

Meil on enamike Eesti artistidega ja tuurikorraldajatega hea teineteisemõistmine – paljud tuntumad artistid on targad ning arvestavad oma suviseid plaane tehes sellega, et juuli üks suursündmusi on kontsert Õllesummeri pealaval ning ei kavanda Õllesummeri ajal või vahetult enne ja pärast Õllesummerit muid esinemisi.

Teater

Kolmandal kohal on teatrietendused. Koguni 67% on neid, kes arvavad, et jõuavad tuleval aastal mõnele teatrietendusele.

See tulemus rõõmustab mind samuti väga, sest olen ka ise suur teatrisõber. Kusjuures, masu või mitte, teatrietendused, kuhu olen viimastel kuudel jõudnud, on läinud peaaegu või täielikult täis saalidele! Ja vähemalt see uuring ei ennusta teatrihuvi vähenemist mitte üks kraad.

Mul on hea meel, et teater, muusika ja kino on Eesti rahva seas endiselt au sees. Kui aga rahva maitset punktipealt järgida, tuleks ajakiri Teater.Muusika.Kino vastavalt uuringutulemustele ümber nimetada ajakirjaks Kino.Muusika.Teater.

Välisartistide kontserdid

Viimaseks jätan aga omamoodi üllatuse. Nimelt arvab vaid 40% vastanuist, et võtaks osa mõne kuulsa välisartisti kontserdist kui selline korraldataks. Kusjuures 42% vastanuist on seisukohal, et nemad kindlasti selle vastu huvi ei tunne.

Ma oleksin ausalt öeldes oodanud, et välisartistide kontserdid kui eksklusiivsed ja kordumatud sündmused on menukamad. Kuid võta näpust – inimesed läheksid kaks korda tõenäolisemalt hoopis kinno, kuhu võib minna kas või iga päev!

Kino armastavad noored, teatrit vanemad vastajad

Huvitav võiks olla vaadata ka seda, kuidas erinevad üksteisest kino-, teatri- ja muusikasõbrad.

Kontserdipubliku seas annavad tugevamalt tooni noored vanuses 15-25, kuid suured kontserdisõbrad on ka mõnevõrra vanemad ehk 26-45 aastased.

Kui aga noortest rääkida, siis nemad armastavad kõige rohkem filme vaadata – koguni 72% neist läheb tuleval aastal enda sõnul kindlasti kinno!

Eesti ansamblite suvetuurid ja teatrite -etendused aga lähevad enim korda 25-45 aastastele, vanemad ja nooremad suhtuvad suvetuuridesse ja -lavastustesse leigemalt.

Teatrisõprade seas on kõige enam vastajaid vanuses 46-55 eluaastat. Neile ei lähe omakorda üldse korda tuntud välisartistid.

Kontserte armastavad eestlased ja venelased võrdselt. Huvitav on aga fakt, et koguni neljandik mitte-eestlastest ei välista, et läheb tuleval aastal mõne Eesti ansambli suvetuurile.

See-eest kuulsa välisartisti kontserdile tuleks vaatama koguni 63% mitte-eestlastest, mida on peaaegu kaks korda enam kui tulemus eestlaste seas. Muudes eelistuses eestlased-venelased niivõrd palju ei erinegi.

Mis tõestab veelkord, et kõige tõhusamini leitakse ühine keel ja kujunevad ühised väärtused jagatud kultuurikogemuste kaudu.

Uuringust:

Uuringu viis OÜ Meediaekspress tellimusel läbi Suhtekorraldusbüroo PRB, kes kasutas küsitluse korraldamiseks uuringufirmat GfK Custom Research Baltic. Internetis toimunud küsitlusele vastas 182 Tallinnas ja Harjumaal elavat 15-55 aastat inimest.