30.11.09

Kas maksutõusud ei võiks käia süsteemsemalt?


Viimastel päevadel on tulnud taas teateid Eestis kehtivate maksumäärade muutuste kohta. On teada, et valitsus kavatseb tõsta aktsiise – alkoholi- ja kütuseaktsiisi. Ühtlasi avaldas peaminister arvamust, et sotsiaalmaksu tuleks langetada. Mõistagi pole see veel otsus, aga igal juhul signaal võimalike muutuste kohta.

Ma ei ole makroanalüütik ja seetõttu ei oska ka täiel määral kaasa rääkida, kuidas täpselt tuleks Eestis kehtivaid maksumäärasid muuta ja kas üldse.

Ettevõtja seisukohast on mõistagi lühiajaliselt kasulikumad madalamad maksud. Teisalt on arusaadav, et riik peab maksuraha korjama, et pakkuda ka ettevõtjatele ja ettevõtetele vajalikke avalikke teenuseid ja kujundada toimivat majanduskeskkonda.

Kui riik täidab oma ülesandeid hästi ning makstud maksud investeeritakse targalt, nende abil edendatakse majanduskeskkonda, siis võib maksta ka kõrgemaid makse, kuna parem majanduskeskkond võimaldab teenida suuremat tulu.

See on asja üks külg.

Maksukoormuse üldise taseme kõrval on maksusüsteemi juures oluline ka see, kuivõrd läbipaistev ja mõistetav ning stabiilne ja ennustatav see on. Eestis on eriti viimasega hetkel keerulised lood.

Kui maksudega iga natukese aja tagant mängitakse, siis muudab see maksukeskkonna ennustamatuks ja närviliseks.

On ühelt poolt mõistetav, et kriisiolukorras peab ka valitsus paindlikult reageerima olukorrale ning iga otsust pikalt veeretada ei pruugi olla aega.

Probleem on aga selles, et riik pole hetkel ainus, kes teeb prognoose ja eelarvet järgmiseks aastaks. Prognoose ja eelarvelisi otsuseid teeb ka erasektor ning erasektorile muudetakse eriti kulude hindamine väga keeruliseks.

Kuidas näiteks saab üks ettevõte prognoosida oma tuleva aasta jooksvaid kulusid, kui nende suurust muutvaid makse võidakse etteteatamata tõsta? See aga muudab keerulisemaks investeerimisotsuste tegemise, kuna pole selgust, kui suures osas saab kapitali selleks planeerida.

Võimalik, et selline pluss-miinus siia-sinna ökonoomika nagu Eestis viimasel ajal harrastatakse, ongi nüüdsest normiks saanud ja riik ongi ajutiselt või alaliselt loobunud ühest meie tugevusest – stabiilsest maksusüsteemist.

Sel on aga majandusele oluliselt suurem halvav mõju kui ühel või teisel maksumuudatusel.

Maksud on ajaloos varemgi tõusnud ja langenud ja sellest pole majandustegevus peatunud. Kuid keeruline on teha otsuseid, kui pole selgust tuleviku suhtes. Mõistagi ei saagi seda masu tingimustes ülemäära olla, kuid valitsus peaks pigem olema stabiilsuse garant kui ebastabiilsuse juurdetekitaja.

Isegi kui makse tuleb tõsta, siis tuleks seda võimalusel teha mingit sorti tervikpaketina, üldisema ja läbimõeldud reformi raames.

Veelkord, ma pole sedavõrd kodus riigi rahanduses, et hinnata, kas praegune maksutõus on hädatarvilik või saanuks seda ka vältida, kas selle mõju majandusele on hea või halvaloomuline ja milles see täpselt avaldub. Ma ei tea, kas neid viimaseid maksutõuse on ikka euro tulekuks vaja ega ka seda, kas euro tulekust saadav kasu kaalub üles maksude muutmisega tekitatava kahju.

Ettevõtjate seisukohast julgen öelda, et rohkem selgust ja vähem segadust tuleks majanduse taastumisele kindlasti kasuks. Maksumuudatused ei peaks tulema nagu välk selgest taevast.

Hea oleks, kui valitsus tuleks aasta lõpuks lagedale ühemõttelise kavaga, mis saab maksudest vähemalt 2010. aastal.

Vastasel juhul juhtub nii, nagu kultuurikorraldussektoriga, kus osale asutustele kehtinud 5-protsendine käibemaksu soodusmäär tühistati ning vaid loetud kuud hiljem tõsteti veel ka üldist käibemaksumäära 20 protsendini.

Vähem kui aasta ajaga suurenes osa Eesti majandusagentide käibemaksumäär neli korda. Kusjuures, kui sellisest maksutõusust oleks nt kuus kuud ette hoiatatud, oleks olnud võimalik paindlikumalt reageerida. Otsused tehti enam-vähem kohe kehtima hakkavatena, mis tekitab esiteks segadust, teiseks aga hirmu ja ebakindlust.

Maksukeskkonna sagedasel muutumisel on otseseos ka tööpuudusega. Mõistagi ei olda ebastabiilse maksukeskkonna korral sedavõrd julged värbama tööle uusi inimesi ja looma uusi töökohti kui stabiilse maksukeskkonna korral.

Seda mitmel põhjusel. Üks lihtne ja arusaadav põhjus on seotud tööjõukuludega, mis ei ole otsene palgakulu. Uue töötaja palkamine tähendab ühtlasi kaasnevaid kulusid, nt transpordile, kontoritehnikale, -pinnale jne. Kui maksud võivad järsult tõusta, on nende kulude prognoosimine võimatu ning sellevõrra on ebaselgem ka, kas palkamisotsuse võib või ei või teha.