Sambast on kaitseministeeriumile kujunenud õudusunenägu, mis ei taha kuidagi lõppeda. Keeruline on kõrvalseisjana hinnata, kes on tegelikult süüdi – kas samba ehitajad või projekteerijad või hoopis tehnilise poole eest vastutanud ametnikud.
Kindlasti on vastutus ka asja poliitiliselt vedanud ministril, kes tegijaid tagant utsitas ja kuulduste kohaselt ka kiirustama sundis. Kuid see, kas minister astub või ei astu tagasi ei muuda midagi kogu sambaloos. Ainult avalik arvamus saab pisut rahustatud. Kui aga minister peabki selle tõttu ametist lahkuma – kas poleks siis õige, et lahkuksid ka kõik need, kes sambaehitust ministeeriumis koordineerisid, aga on praegu jäänud varju?
Kui tõmmata paralleele eraettevõtlusega, siis kindlasti võiks selline jama lõppeda tegevjuhile (minister) koha kaotusega. Kuid päris kindlasti võtaks uus juht esimese asjana ette ka muudatused juhtimismeeskonnas ning võimalik, et ka projektiga otseselt kokku puutunud töötajate seas, sõltuvalt sellest, kes ja mille eest vastutas.
Oleks kujuteldamatu, et tegevjuht saaks kinga, uus pandaks ametisse, kuid käki keeranud seltskond istuks mõnusalt oma kohtadel edasi...
Avalikus sektoris paistab olevat nii, et need, kes otsused ette valmistasid ja ministri lauale panid, töötavad mõnusasti oma kabinettides edasi, nagu polekski midagi juhtunud.
Ametkondlik vastutus on midagi, millest Eestis väga ei räägita
Kui Kultuurkapitali juht varastas miljoneid kroone kultuuriraha, siis astus toonane kultuuriminister Signe Kivi tagasi – aga need kümned ametnikud kultuuriministeeriumis, kes palju otsesemalt vastutasid kultuurkapitali rahaasjade üle järelvalve teostamise eest, ei astunud muidugi kuhugi ning on tänaseks ilmselt ametikõrgendust ja palka juurde saanud.
Kui mõnda aega tagasi selgus, et riik on hilinenud puuetega inimestele toetuste maksmisega, siis astus avalikkuse survel tagasi minister, kuid need sotsiaalministeeriumi ametnikud, kes reaalselt kogu teemaga tegelesid, jäid ikka paigale. Ja nende kätt on tunda – digiretsepti käivitamine takerdus ju taas “infosüsteemide puudujääkidesse”.
Tuleme tagasi samba juurde, mis Vabaduse väljakul uhkelt seismise asemel vilgub, kustub ja siis hoopis tükkis pudema on hakanud. Olgu, ministri poliitilised oponendid nõuavad ministri pead – aga mis sellest muutub? Vaevalt, et riik kõik kulutatud summad tagasi suudab nõuda, kuigi seda peaks kindlasti püüdma teha.
Aga kuidas edasi?
Variante on ju kaks. Püüda praegune sammas kuidagi töökorda saada või siis leppida, et projekt ebaõnnestus, kanda kulud korstnasse ja alustada otsast peale. Mis see tähendab, kas uuest ideekonkursist või uuest materjalivalikust – eelistades sel korral lihtsamaid lahendusi, mis meie talupojamõistusele oleksid haaratavad ja mille üle Eesti ametnikud suudaksid ka järelvalvet teostada.
Kuid seda on mõistagi poliitiliselt keeruline teha. Tunnistada, et sai tehtud enam kui 100 miljonit krooni maksma läinud viga ja pole muud peale hakata kui kurvalt pead vangutada.
Eesti on selliseid vigu ka varem teinud. 1990. aastatel ostsime relvi, millest osa ei tulistanud. Eesti Panga juhtkond kaotas ükskord ära kümmekond miljonit USA dollarit Eesti maksumaksjate raha, millest vaid osa on õnnestunud tagasi saada. Kui uskuda ajakirjandust, siis igal aastal läheb prognoositust kallimaks maksma ja üle tähtaja mitmeid suuremaid ja väiksemaid riigihankeid. Kokku ilmselt märkimisväärselt suuremas summas, kui on kallinenud absoluutarvudes monument linna keskväljakul.
Sambast, mis püstitati Eesti vabadussõja mälestuseks, on kahjuks saanud veel ka sümbol Eesti madalale haldussuutlikkusele, riigiametnike rumalusele ja pealiskaudsusele – ning kui järeldusi ei tehta, siis ka täielikule karistamatusele. Ärme unusta, et need, kes tellivad riigile lagunevaid sambaid, tellivad meie sõduritele ka püsse ja haubitsaid.
