Igal aastal tuleb minul ning teistel Õllesummeri korraldajatel võtta vastu sõna otseses mõttes sadu telefonikõnesid ja e-kirju, kus erinevad Eesti ühiskonnas lugupeetud tegelased küsivad endale ja oma sõpradele tasuta pileteid.
Ma olen alati mõelnud, kuidas neil häbi ei ole. Õllesummeri pilet on alati olnud suisa odav – kümme eurot pole ju suur raha. Isegi kui oled Riigikogu liige ja pead läbi ajama selle niru palgaga, mida Toompeal makstakse.
Kuid isegi väikeses Eestis on neid, kes usuvad, et nende kõrge seisus annab neile õiguse tulla ilma maksmata. Iga kontserdikorraldaja peaks olema rõõmust ogar, et nad on üldse võtnud vaevaks Sind oma kohalviibimisega austada.
Olen viieteist aasta jooksul näinud kõikvõimalikke naeruväärsusi – lausa uskumatuid asju.
Esinejad
Kui ma ei eksi, siis tõi mõiste “moosivaras” käibele Siim Kallas. Te ei usuks, kui paljud Eesti artistid mahuvad just sellesse kategooriasse.
Õllesummeri esindajad saadavad esinemislepingu järgselt festivalile nimekirja isikutest, kes seoses nende kontserdi toimumisega peavad pääsema festivali territooriumile. See puudutab muusikuid, esinejate lava- ja helimeeskondi, managere ja teisi, kelle jaoks esinemine on seotud tööülesannete täitmisega.
Igal aastal püüab arvestatav hulk artiste sokutada oma koosseisunimekirja kõikvõimalikke kõrvalisi tegelasi – alates tüdruksõpradest kuni naiste-laste, sugulaste, vanaemade ja vanaisadeni.
Ajakirjanikud
Teine kindel šlikerdajate klass on ajakirjanikud.
Pressinimekirjadesse pannakse reporteri ja fotograafi kõrvale külma rahuga ka reklaamimüügi projektijuht, toimetuse sektretär ja kõik muud sõbrad ja tuttavad.
On tulnud ette, et keeldumise korral pileteid anda, on ähvardatud avaldada negatiivseid lugusid Õllesummerist. Ning neid ähvardusi on ka täide viidud. Selliseid juhtumeid ei loe kokku ei ühe ega kahe käe sõrmedel.
Kusjuures naljanumber on ajakirjanike puhul see, et me näeme väga täpselt kes ning millal on oma akrediteeringu välja võtnud.
Nii juhtubki, et väga austatud härra toimetaja, kelle toimetus on festivali kajastamise eesmärgil palunud akrediteerida, saabub suursündmusest reportaaži tegema laupäeva öösel kell 23.15. See kõik läheb andmebaasi kirja.
Igal aastal on meie väravatöötajatel tulnud tegemist teha pressikaardiga vehkivate purjus tegelastega, kes ei saa aru, miks NEMAD pole nimekirjas. Ja igal aastal on turvateenistus sunnitud väljakult minema eskortima mõne pressikaardiga varustatud joodiku, kes järgmisel päeval meile juhtkirjas moraali loeb.
Ametnikud
Kolmandaks huvitavaks seltskonnaks on kõikvõimalikud ametnikud, kes püüavad oma sidemeid kasutades end tasuta festivalile pressida.
Kusjuures tihtimini küsivad mõnesajakroonist kingitust just need ametnikud, kelle palganumbrid ületavad Eesti keskmist mitmekordselt. On Riigikogu liikmeid, kes ei häbene aastast-aastasse isiklikult helistada, et endale kutset küsida. Mulle näib, et nad arvavad, et see on normaalne – kuuludes nomeklatuuri tuleb meil olla valmis nende vastu võtmiseks.
Seltskonnategelased
Tasuta pileti küsimist peetakse iseenesestmõistetavaks ka igasugu seltskonnategelaste poolt.
Kutset ei küsita
Olen alati mõelnud, kas kõik need need inimesed püüavad sama teha ka näiteks kaubanduskeskues, küsida endale tasuta piima, saia, sokke ja sukapükse.
Loo moraal on see, et vana hea protokoll ja etikett kehtib endiselt. Kutseid saadetakse neile, kellele sündmuse korraldaja on otsustanud kutse saata.
Õllesummerile kutsutakse igal aastal sadu inimesi, keda korraldajad soovivad sel viisil tänada või meeles pidada. Kui kutse mõistliku aja jooksul enne üritust pole Sinuni jõudnud, siis tuleb teha loogiline järeldus, et seda pole saadetud.
On juhtunud ka nii, et mõni inimene, keda oleme plaaninud kutsuda, jõuab enne meie käest juba kutset nuruma tulla – vahel oleme säärased kutse saajate nimekirjast viimasel hetkel välja visanud.
End ise kutsuda on kõige ebaviisakam asi, mida võib ette kujutada.
