Olen mitu kuud imestanud, kuivõrd visa vastupanu osutab majanduskriisile avalik sektor. Erasektoris on kümned ja kümned tuhanded inimesed kaotanud töö. Oleks loogiline, et ka avalik sektor tõmbub ühes majanduse üldise kokku tõmbumisega kokku – kuid võta näpust.Ma ei räägi siin sellest, et Riigikogu liikmete palgad külmutati nende kõige kõrgemas seisus, mille tulemusel üldise palgalanguse taustal on üks bastion, mida tegelik elu ei puuduta.
Valitsus taotleb endale küll õigust armee tänavale tuua, kuid liigseid ametnikke tänavale saata ei suuda isegi nemad. Kukub nii välja, et ametnike armeed ei võta miski.
Igal ametnikul oma osakond
Niipea, kui algab Õllesummeri reklaamikampaania ei tule kaua oodata telefonikõnesid kõikvõimalikelt ametkondadelt, kellele on antud mingigi kontrolliõigus.
Igaüks soovib siia midagi kontrollima tulla ja mõistagi nõutakse kontrolltegevuse teostamiseks ürituse korraldajalt (ehk siis minult) akrediteeringut festivalile 5 päevaks.
Sellel aastal olen saanud kõige huvitavamaid telefonikõnesid Tallinna Ettevõtlusametist.
Linna kodulehelt saab vaadata, mis osakonnad selle ameti koosseisu kuuluvad. On ettevõtluse arendamise osakond, turismiosakond, linna äriühingute järelvalve osakond, reklaamimaksu osakond, hinna ja tarbijakaitse teenistus ning eraldi osakond, kuhu kuuluvad praktikandid.
No ja eks iga osakond leiab, et on midagi, mis vajaks kohest kontrolli!
Huvitav, kas nad seal ametites omavahel ei suhtle – miks peab ühe ja sama piiratud territooriumi kontrolliks rakendama igast osakonnast eraldi spetsialiste – äkki moodustaks delegatsiooni, kes tuleks kõik korraga.
Kui oleme ühele ametnike kaaskonnale sissepääsuload vormistanud, siis helistab juba järgmine – kui ütlen, et olen sellest ametist juba inimesi akrediteerinud, siis seletatakse, et nad on eraldi osakond ja kõik algab otsast peale.
Mis nad siin täpselt teevad ja millega tegelevad jääb mulle sügavaks saladuseks.
Kontrollreidid esindajat kaasamata
On mõned ametkonnad, kellega Õllesummeril on aastatepikkune hea koostöö. Näiteks Päästeameti töötajad teevad festivali ajal mitmeid kontrolle ja loomulikult kaasavad nad kontrollreidile ka festivali esindaja. See on väga tähtis, sest siia koguneb kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi ning meie ühine eesmärk on kontrollida, et kõik festivalil vastab ohutusnõuetele.
Ettevõtlusametnikud peavad aga loomulikuks, et käivad siin ja kontrollivad midagi ning isegi ei anna ürituse korraldajale teada vaatlustulemustest. Looda sa seda, et nad kaasaksid kedagi korraldaja esindajatest!
Jah, pean tunnistama, et sel aastal hinna ja tarbijakaitse teenistus saadab mulle minu isiklikul palvel igahommikuse aruande eelmisel päeval teostatud kontrolli kohta. Aga nendes raportites ei täpsusta, milliste festivalil kaubitsevate firmade suhtes neil on olnud pretensioone ning mis laadi need pretensioonid on täpselt olnud.
Kuidas me nii saame tagada, et meie koostööpartnerid reegleid järgiks, kui meile ei öelda, kes neid rikub?
Kus on kassaaparaat?
Kontroll kontrollijate üle on aga ka vajalik. Keegi usin bürokraat nimelt tegi siin eile ettekirjutusi selle kohta, et ettevõtetel puuduvad kassaaparaadid. Noh, neid kassaaparaate pole nimelt seaduse järgi avalikel üritustel üldse vaja. Uurisime siis, et kas linnaametnikud kavatsevad meie klientide ees ka vabandada, et neile asjatult tüli tehti. Nagu ma aru saan, on nad kuhugi ametisse vestlusele kutsutud ja selle vestluse asemel siis teatataksegi, et valehäire.
Naljakas küll, aga tõsine asi
Mõistagi ma utreerin pisut, aga kõik see kentsakus räägib sellest, kuidas tegelikult tõsine küsimus on lahendamata.
See seisneb selles. Suur osa avalikust sektorist eksisteerib selleks, et pakkuda ettevõtetele erinevaid teenuseid – näiteks väljastada lubasid, kontrollida turul kehtivate reeglite täitmist jne. Kui ettevõtteid jääb vähemaks, nende tegevuse maht väheneb, siis väheneb ka nõudlus nende ametnike teenuste järele. Kui neid, keda kontrollida on vähem, siis on ilmselt ka vähem vaja kontrolöre.
Ma saan inimlikult aru, et inimesed püüavad oma kohti õigustada, kuid midagi pole teha – igavesti selline nali kesta ei saa.
Ma mõistan küll, miks nii mõni eelistab olla pidevalt kontorist väljas midagi kontrollimas – eks ikka kartes, et muidu tuleb keegi teda kontrollima ja avastab, et seda, mida kontrollida, polegi nagu eriti.
