Et Õllesummer on vaieldamatult Eesti edukaim meelelahutusüritus, mida külastab väga palju inimesi, siis on mõistetav, et meie tegevuse vastu tunneb huvi ka ajakirjandus. See lihtsalt käib asjaga kaasas.Kui vahel tundub, et oleme juba kõigest, millest Õllesummeriga seoses võib üldse rääkida – kümneid kui mitte sadu kordi juba rääkinud, siis mõned küsimused on igavesed ja paistab, et ei kao kuhugi.
Üks, mis on kindel, kui Õllesummer läbi saab, kordub aastast-aastasse üks ja sama tsirkus. Kohe järgmise päeva hommikul helistavad ja kirjutavad meile ajakirjanikud, et esitada kolm kõige olulisemat küsimust:
Palju inimesi Õllesummeril käis?
Mitu liitrit õlut ära joodi?
Kui palju korraldaja kasumit teenis?
Sel aastal küsiti seda juba reedel, kui üritus oli alles poole peal...
Püüdsime ausalt vastata
Mitmeid aastaid püüdsime ausalt vastata, et me ei tea vähem kui 24 tundi peale ürituse lõppu, mitu inimest täpselt Õllesummeril oli. Et me ei oska öelda, millised täpselt olid ürituse kulud ja tulud. Meil pole infot selle kohta, mitu liitrit õlut, vett või mahla joodi, sest me ei müü ise ei alkohoolseid jooke ega karastusjooke ega isegi mitte vorstikesi ja hapukapsast – sellega tegelevad Õllesummeril osalevad ettevõtted, kes ei anna meile aru oma müügitulemuste kohta.
Nüüd mõistan, et kõik need müüdid Õllesummeri meeletu kasumi ja salapäraste rahaasjade kohta ongi sellest alguse saanud, et proovisime rääkida asjadest nii nagu nad on.
Et teada ligilähedaseltki, kui palju inimesi tegelikult Õllesummeril käis, on vaja üle lugeda kõik ühepäevapiletite kontsud, mis väravas pileti küljest ära rebitakse. Neid on üle poolesaja tuhande, see võtab aega.
Õllesummeril on mõistagi eelarve, kuid lõplikud kulud selguvad ikkagi siis, kui kõik arved on laekunud. Osa arvetest aga alles laekub alles augustis-septembris.
Aastaringsed kulud
Üldse on keeruline rääkida Õllesummeri kuludest ja tuludest.
Oleme üks väheseid Eesti üritusi, mille korraldajad tegelevad ühe üritusega aastaringselt, seega teeb Õllesummerit korraldav äriühing kulutusi aastaringselt. Töötajate palgad, kontori üür ja teised igakuised kulud on osa “Õllesummeri kuludest”.
Seega, kui olla lõpuni aus, pole olemas Õllesummeri kulusid ja tulusid, ega ka kasumit. On Õllesummerit korraldava ettevõtte tulud ja kulud ja ärikasum, mille kohta esitatakse peale majandusaasta lõppu äriregistrile aruanne.
Varasematel aastatel olengi soovitanud ajakirjanikel lugeda meie järgmise aasta majandusaasta aruannet, mis on täiesti avalik dokument. Igaüks võib seda lugeda. Tõsi, seda saab näha alles järgmisel kalendriaastal ning mõistagi see vastus ei rahulda ajakirjanikke.
Suhtekorraldajad ütlevad, et head meediasuhted eeldavad ausust ja avatust, mis lühidalt tähendab, et tuleb vastata ajakirjanike küsimustele ning vastata neile ausalt.
Kui aga vastasime varasematel aastatel ausalt, et ei tea, mis on meie kulud ja tulud, siis avaldati pealkirju stiilis “Õllesummer varjab kasumit” ning algasid jutud “Õllesummeri kahtlastest rahaasjadest”, mis elavad meedias siiamaani oma elu.
Mõned meediaväljaanded on varasematel aastatel läinud koguni nii kaugele, et on ise kokku pannud oma ettekujutuse “Õllesummeri eelarvest” ning jõudnud laest võetud arve kokku liites ja lahutades kosmiliste kasuminumbriteni.
Kui see hiljem ametlikus majandusaasta aruandes ei kajastu, siis on avaldatud kahtlusi stiilis: “Ju nad siis varjavad tegelikke tulusid”...
Et meediale vastu tulla
Viimastel aastatel olen niisiis hakanud tõe rääkimise osas alla andma ning tulnud meediale vastu ja – nimetagem asju õigete nimedega – manipuleerinud faktidega lihtsuse huvides.
Et meediale vastu tulla, oleme andnud väga esialgseid ja umbkaudseid hinnanguid selle kohta, kui palju inimesi käis Õllesummeril. Huvitaval kombel sellest täiesti piisab, et meedia meid rahule jätaks.
Sel aastal kavatsen kõigile küsijatele vastata, et tulud jäid samasse suurusjärku kui varasematel aastatel. Tõde on see, et mul pole õrna aimugi. Võimalik, et kulud olid suuremad kui tulud, võimalik, et olid väiksemad. Kui suured või väikesed, seda ma vähem kui 48 tundi peale festivali lõppu lihtsalt ei tea ega saagi nii lühikese ajaga teada.
Arvan, et järgmisel aastal annan alla ka õlleküsimustega seoses ning hakkan andma vastuseid liitri täpsusega. Ütlen näiteks, et müüdi 21 000 liitrit õlut, 17 000 liitrit karastusjooke ning 32 000 liitrit vett. Ühtlasi kulus 143 000 papptaldrikut ning 179 000 joogitopsi.
Keegi, isegi mitte mina ise, ei saa neid numbreid tegelikult kontrollida.
Paradoks aga seisneb selles, et lihtsustada ja ümardada on lihtsam kui tõtt rääkida. Faktitäpsuse eest karistatakse kuulujuttudega. Ligikaudsed numbrid aga sobivad ajakirjanikele paremini kui tegelik asjade seis.
