22.7.09

Ajakirjanikud jõid ära käeulatusse sattunud šampuse ja pistsid nahka jäätised?


Eelmisel nädalal avaldas Õhtuleht esikaane, millest jäi mulje, et Õllesummer jättis festivalil tööd rabanud noored ilma lubatud töötasust. Nii see muidugi ei olnud.

Lugu rääkis ühest festivalil osalenud firmast. Õllesummeril tegutseb üle saja erineva ettevõtte. Me kontrollime hoolikalt, et nad peaksid kinni reeglitest, mis kaubandusettevõttetele kehtivad, kuid töötajatega sõlmitavad lepingud on tööandja ja töövõtja vaheline asi, millesse me ei sekku. Loodan, et noored saavad tehtud töö eest siiski ka palga kätte.

Muidugi oleks lugu olnud igav kui selle pealkiri oleks rääkinud asjadest, nii nagu nad olid. Et üks tundmatu osaühing jättis väidetavalt palgad välja maksmata. Et asja hapukurgihooajal müüvamaks tuunida mässiti sellesse loosse ka Õllesummer.

Meilt küsiti kommentaare, kuid neid ei kasutatud. Avaldati hoopis pealkiri, mis viitas sellele, et meie oleme kellelegi võlgu jäänud. Me pole nende 16 aasta jooksul kordagi jätnud kellelgi välja maksmata töötasu ning pole ealeski jätnud tasumata arveid allhankijatele.

Täna jätkuvad ääretult "faktipõhised" uudised. Üks portaal helistas mulle ja küsis, kas ma olen oma elukaaslastest lahku läinud. Ütlesin, et "ei ole". Helistati ka minu elukaaslasele ja küsiti, kas me oleme lahus. Ka tema vastas, et "ei ole".

Ja tulemus? Portaalis avaldatud uudise pealkiri ütleb ikka kindlas kõneviisis, et me oleme lahus - tõsi, pealkirjale on lisatud küsimärk.

Olgu, kui juba puusalt laskimiseks läks, las ma jutustan kaks pikantset lugu selle aasta Õllesummerilt seoses ajakirjanikega.

Jätan nimed sel korral nimetamata, aga usun, et vastavates toimetustes saadakse aru, kellest ma räägin.

Ma olen juba kirjutanud ajakirjanikest, kes püüavad Õllesummeri pressinimekirja panna oma sõpru ja tuttavaid.

Kokkuvõtteid tehes ja akrediteeritute nimekirju korrastades sattus mulle kätte ühe meediakanali poolt välja pakutud nimekiri, kellele nad oma esindajatena soovisid festivalile sissepääsuluba.

Ning selles ongi kenasti ära toodud Tuntud Ajakirjanik A ning siis veel mõned nimed, mille taha on sulgudesse märgitud nt “Ajakirjanik A tütar” või “Ajakirjanik B poeg” jne.

Hämmastav, kas ei ole.

“Ilma naise ja lasteta ei tule õiget fiilingut”

Tean, et meie poolt uuris keegi seda asja ja sai kanali esindajalt vastuse, mis oli ligikaudu järgmine: “Vaadake, kui väga austatud Ajakirjanik A või Ajakirjanik B tulevad festivalile koos laste ja naisega siis ainult selleks, et saada kätte seda õiget fiilingut, et sellest fiilingust hiljem rääkida või kirjutada. Eks te ise teate, kõikvõimalikke üritusi, restoranide ja kaupluste avamisi, kuhu saab naise või lapsed kaasa võtta, on väga palju ja Ajakirjanik A või B läheb vaid sinna, kuhu ta saab nad kaasa võtta.”

Väga naljakas, kuid samas ka hea mõte, kuidas leevendada Eestis tööpuudust.

Kui kõik need meediakanalid, kes arvavad, et ajakirjanik peab töökohustusi täites (festivalil täidab ajakirjanik oma tööülesandeid, või kuidas) olema saadetud oma pereliikmete poolt, siis peaks olema normaalne, et ka muudel tööpäevadel saaks oma pereliikmed “õige fiilingu” tekitamiseks toimetusse kaasa võtta.

Mine tea, muidu ei tule ehk seda õiget kajastust, kui päevasündmusi ei elata läbi koos oma perega. Kui peaministri avaldust loetakse teiste ajakirjanike seltsis ning pole võimalik kohe oma naise ja lastega sel teemal aru pidada...

Nii saaks iga töötava ajakirjaniku kohta veel 2-3 inimest (sõltuvalt leibkonna) suurusest tööle ametikohtadele nagu näiteks “peatoimetaja asetäitja abikaasa” või “saatejuhi tütar” jne.

Paneme šampused pihta!

Kui ega sellega koomilised avastused lõpe.

Lugu järgmine. Viimastel aastatel oleme mõnede väljaannete fotograafidel võimaldanud kasutada piiratud ligipääsuga alasid oma asjade hoidmiseks ja näiteks kaameraakude laadimiseks ja piltide üles laadimiseks. Nii ka sel aastal, lubasime ühe toimetuse fotograafidel kasutada korraldajate puhkeruumi.

Suur oli meie üllatus, kui avastasime peale festivali lõppu, et samas ruumis asunud külmkapist on puudu kolm pudelit vahuveini. Tühjad pudelid aga olid peidetud ühte käepärasesse pappkasti. Samuti oli külmkapist võetud jäätist.

Ma ei taha kedagi nimeliselt nimetada (ega rikkuda häid suhteid muidu hea koostööpartneriga), kuid lugu on ju markantne. Kujutate ette – tegemist on Eesti ühe tuntuima meediakanali personaliga, kes igal päeval jagavad tõde ja õigust Eesti avaliku elu tegelastele, häbistades neid nende suuremate ja väiksemate üleastumiste eest ja siin järsku – selline üllatav lugu.

Ega me pole kitsid, poleks kindlasti keelanud maiustada jäätisega, ega ka šampust, kui oleks küsitud. Kuid ju siis on mõne jaoks enesestmõistetav – külas olles vaadata külmikusse, mis seal on. Ja kui midagi meeldib, siis küsimata see ära juua või süüa.

Ülalöeldut arvesse võttes sooviksingi teha ajakirjandusliku hariduse eest vastutavale kateedrile ettepaneku lülitada ajakirjanike väljaõppe osaks mõned elemtaarsed käitumisjuhised. Näiteks, et töökohustusi täitma minnes ära nõua oma naisele või lastele mingeid tasuta hüvesid (sest seda võib käsitleda ka kui korruptsiooni). Ning – kui teistele epistlit loed, siis ära ise võõrast šampust himusta.

Ja siis võiks veel rääkida alkoholi tarvitamisest töökohustuste täitmise ajal, ja muust ebasündsast käitumisest, mis ehk ei ole sobilik inimestele, kes peavad end ühiskonna valvekoerteks, neljandaks võimuks ja paljudeks muudeks üllasteks asjadeks.