25.1.10

Uuring: pooled tallinlased külastavad kultuuriüritusi harvemini kui kord kuus


Meie tellimusel viidi jaanuaris läbi lühike avaliku arvamuse uuring. Muuhulgas tahtsime teada, kui sageli külastavad Eesti inimesed kultuuri- ja meelelahutusüritusi ning milliseid kultuuri- ja meelelahutusüritusi nad külastavad.


Selles postituses kirjutan tulemustest, mis räägivad meelelahutus- ja kultuuriürituste külastamisest üldiselt. Mõne aja pärast teen ülevaate ka sellest, milliseid kultuuri- ja meelelahutusüritusi inimesed sagedamini külastavad.


Juhin tähelepanu, et uuring viidi läbi vaid Tallinnas ja Harjumaal elavate 15-55 aastaste inimeste seas. Seega ei käi need kogu Eesti rahva kohta, vaid räägivad olukorrast pealinnas ja selle lähiümbruses.


Kui sageli külastatakse kultuuriüritusi?


Täpne küsimus uuringus oli selline: “Kui tihti Te külastate kultuuri- ja meelelahutusüritusi (kontserdid, teatrietendused, jm) või kultuuri- ja meelelahutusasutusi (kinod, ööklubid, jm)?”


Kõigist vastanuist käib kultuuri- ja meelelahutusüritustel mitu korda kuus neljandik, veel neljandik käib vähemalt korra kuus, pooled harvemini kui korra kuus.


Kes käivad sagedamini, kes harvemini?


Üsna oodatult selgus, et kõige sagedasem kultuuri- ja meelelahutusürituste tarbija on noor vanuses 15-25 aastat. Pooled selles vanuses vastanuist käivad kultuuri- ja meelelahutusüritustel rohkem kui üks kord kuus, neljandik vähemalt korra kuus ja neljandik harvemini kui kord kuus.


Vanemate kui 25-aastaste seas on üle poole neid, kes teevad seda harvemini kui kord kuus ning vähem kui viiendik, kes käivad väljas sagedamini kui korra kuus. Veel nukramad on tulemused vanusegrupis 46-55, kellest käib sagedamini kui kord kuus väljas vaid 10%, 20% käib vähemalt korra kuus ning 70% käib harvemini.


Miks nii?


Sellest võib teha mitu järeldust.


Mõistagi on vanematel inimestel rohkem kohustusi ja vähem vaba aega. Seda näitab ka see, et vallalised käivad väljas märkimisväärselt sagedamini kui need, kes on abielus või vabaabielus.


Võib väita, et asi on ka selles, et Eesti meelelahutusturg (üritused, ööklubid jne) on pigem suunatud noortele. Kuhu ongi veidi vanemal inimesel minna? Hollywoodi või Club Privé'sse teismeliste sekka ei sobi nagu minna, aga alternatiive palju pole.


Kuid samas – keeruline on tuvastada, kas asi on selles, et vanemad kui 25-aastased käivad kultuuriüritustel ja meelt lahutamas sellepärast, et neile pakutakse vähem või pakutakse neile vähem, sest nende seas on nõudlus väiksem. Kahe otsaga asi.


Õllesummeri jaoks on igal juhul oluline oma programmi ka edaspidi koostada selliselt, et festivalil leiaksid tegevust nii nooremad, pisut vanemad kui ka keskealised ja üle-keskealised. Julgen uskuda, et oleme saavutanud üsna hea tasakaalu.


Nooremad on esireas rokk-kontsertidel, pisut vanemad jazz’i- ja veinitelgis, veel vanemad aga keerutavad kõige sagemini jalga Elmari telgis.


Kas asi on rahas?


Väga tihti tuuakse välja, et kultuurist osa saamine on seotud sissetulekutega. Päris üheselt see nii ei ole.


Jah, kultuur ja meelelahutus on vaesemate perede jaoks tihti liiga kallis. Kui tahta kogu perega teatrisse minna, siis võib see tähendada ka üle tuhande kroonist väljaminekut. Kinopiletid on viimasel ajal õnneks odavamaks muutunud.


Samas selgus uuringust, et sageli väljaskäijate seas annavad tooni hoopis need, kes teenivad keskmisest vähem. Me teame, et need on peaasjalikult noored, kelle sissetulekud on väiksemad.


Nooremapoolsem tarbija saab kulutada ja kulutabki oma sissetulekutest märksa olulisema osa meelelahutusele ja kultuurile, sest tal ei ole veel vaja kulutada lastele ja perele. Sissetulekud on küll väiksemad, ent samas ka kohustused.


Kui asi oleks ainult rahas, siis oleksid kõige jõukamad tarbijad ühtlasi ka kõige sagedasemad kultuuri- ja meelelahutusürituste külastajad. Kuid nii see ei ole.


Enamus jõukamatest tarbijatest (teenivad 15 000 ja enam) on hoopis keskmised kultuuritarbijad, kes külastavad kultuuri- ja meelelahutusüritusi keskeltläbi korra kuus.


Seega pole raha ainus põhjus. Jõukamad inimesed on ilmselt rohkem hõivatud tööasjadega, mistõttu neil on vähem mahti väljas käia. Teiseks on ilmselt tegu pigem täiskasvanud inimestega, see aga tähendab peret ja lapsi ning kodukesksemat elustiili.


Kolmandaks on kindlasti asi ka elukohas. Elavad ju Harjumaa jõukamad inimesed sageli Tallinna lähiümbruses (suurim keskmine sissetulek on Viimsis), kultuur ja meelelahutus aga on koondunud Tallinna kesklinna.


Seega viitavad uuringtulemused sellele, et päris üksühest seost sissetulekute ja kultuuritarbimise vahel ei ole.




Uuringust:

Uuringu viis OÜ Meediaekspress tellimusel läbi Suhtekorraldusbüroo PRB, kes kasutas küsitluse korraldamiseks uuringufirmat GfK Custom Research Baltic. Internetis toimunud küsitlusele vastas 182 Tallinnas ja Harjumaal elavat 15-55 aastast inimest.

6.1.10

Euro tuleb võib-olla, Õllesummer tuleb kindlasti!


Aasta uus, kõik on uus! Õllesummeri korraldamine käib juba üle 15. aasta ikka sama ringi mööda. Sügis on alati olnud vaiksem, kuid aastavahetus on nüüdseks seljataga. Tähendab – edasi läheb iga päevaga palavamaks, mis sest, et hanged on akendeni.

Aasta esimese tööpäeva ajalehed kubisesid ennustustest. Majanduseksperdid, ettevõtjad ja kõik teised, kel vähegi viitsimist, võtavad sõna ja pakuvad välja, mis saab. Üldiselt on kõik ühel nõul, et 2010 ei saa tulla nii kohutav, kui oli 2009.

Euro tulemine, mis selgub kevadel, on võtmeküsimus.

Kui euro tuleb, siis tuleb ka päike välja. Kui ei tule... Seda ei taha keegi ennustada, mis siis saab.

Ma olen korra seda kõike juba näinud, siis kui oodati Eesti krooni tulemist. Nüüd, pea 20 aastat hiljem, tundub muidugi, et kroon on alati olnud ja kuidas ta siis oleks saanud tulemata jääda. Krooni tulek oli kindel (nagu ka Eesti üleminek eurole), kuid küsimärke oli siis ja on nüüd rohkem kui üks.

Ka tollal valitses teatud ootusärevus. Inimesed panid kroonile ülikõrged ootused. Nagu nüüd pannakse eurole. Elu pidi kohe palju paremaks minema.

Tagantjärele muidugi olid paljud rahulolematud. Eriti vanem põlvkond, kes ütleb siiani, et kroon sõi ära nende säästud. Nõukogude ajal Volga ostmiseks piisanud raha sulas nagu kevadine lumi, nii et selle eest ei saanud isegi “sapakat” osta...

Nüüdki on sarnased ootused ja sarnased hirmud.

Selleks ajaks, kui algab Õllesummer 2010 on igatahes selge, kas euro tuleb või mitte – ning kas pileteid saab osta kroonides viimast või eelviimast aastat.

Olen korra juba meenutanud, et kaks aastat tagasi Õllesummeril esinenud Franz Ferdinandile ei mahtunud pähe, kuidas keegi suudab nende kontserti 10-eurose pileti eest korraldada...

Usun, et hoolimata Eestis kehvitavast rahaühikust, tulgu siia või jeen, on Õllesummer nii 2010 kui ka kõigil järgnevatel aastatel festival, kus saab väga taskukohase hinnaga osa parimast Eesti ja rahvusvahelisest meelelahutusest.

Eelmise aasta peamine väljakutse oli mõistagi Moby keerulise toitlustamise korraldamine. Kas ka sel aastal on siia tulemas sama mõõtu ekstravagante, jätame esialgu veel enda teada. Oh, kuidas tahaks neid saladusi juba välja lobiseda, kuid kahjuks on veel vara...

Üks on aga täiesti kindel. Hoolimata sellest, mida teeb majandus, kas me kukume mõned protsendid või tõuseme mõned protsendid, kas me euro saame või ei saa – Õllesummer tuleb päris kindlasti ka sel aastal!

Tuleb parem, suurem ja uhkem kui kunagi varem.

Head uut aastat!
Peatse jällenägemiseni!