2.3.10

Iseseisvuspäeva kontsertetendus – minu jaoks liiga “diip”

Nii nagu suured laiad rahvamassid, vaatasin ka mina televiisorist Eesti Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja proua Evelin Ilvese korraldatavaid iseseisvuspidustusi.


Presidendi hea vorm!


Usun, et pärast seda, kui Õhtuleht mõistis mind süüdi aasta suurimas moekuriteos (minu eas ei sobivat mummusid kanda!), võin sõna võtta ka moe kohta. Mulle meeldis Evelin Ilvese tänavuaastane kleit. Ma ei nõustu nendega, kes presidendiprouale liigset konservatiivsust ette heidavad.


Üldse kuulan vahel, kuidas mõningad meie parimad pojad eetris (pean silmas ülekaalulisi ajakirjanikest arvamusliidreid, kes veavad nädalavahetusi raadios jutusaateid) hingeldades proua Ilvese üle nalja heidavad. See, et meie presidendi abikaasa on elav etalon tervislikele eluviisidele ja enda eest hoolitsemisele, on ju ainult hea. Ja ma mõistan, et see puudutab nende vananevate ja kibestunud meeste hingekeeli ja paneb mõtlema, et ehk võiks ka vabaneda mõnedest liigsest kilost. Kunagi keskkoolis nad ju kindlasti jaksasid joosta terve ringi ümber staadioni...


Sport annab teatavasti positiivset energiat, võib-olla oleks siis meie meedias ka kiusu ja õelust vähem, kui peatoimetajad ise ka loeksid ja järgiksid neid presidendiproua dieete ja treeningkavasid, mis nende väljaannetes avaldatakse.


Ärge tehke maha, võtke eeskuju!


Kõige enam tahaksin ma sel aastal kiita meie presidenti! Vaadake, millises võrratus vormis on Toomas Hendrik Ilves. Seda oli märgata juba paraadil, kuid vastuvõtul, eriti sellel pikal ja tüütul kätlemistseremoonial, paistis meie president Eesti meeste keskmise taustal silma hea rühi ja terve jume poolest.


Politoloog Iivi-Anna Masso avaldas arvamust, et presidendi kõne mõjus “nukralt ja väsinult”. See on väga naiselik, rääkida esmajärjekorras tunnetest.


Mina ettevõtjana leidsin presidendi sõnavõtust nii mõnegi positiivse noodi.


Hea, et ka võimu kõrgemates ešelonides mõistetakse: “Ettevõtted on koondanud inimesi mitte nende kehva töö, vaid majandusliku häda sunnil.” Mida näitab ka see, et teatud aktsendi tegi president selle aasta aumärkide jagamisel ka ettevõtjate suunas.


Mulle tundub huvitav, et see on endine sots, kes peab meelde tuletama: “Just ettevõtjad ju ongi töö andjad.”


Ning: “Seepärast usun, et Eestit viivad edasi investeeringud, soodustused ja toetused, mis soosivad /.../ ettevõtlikkust, uuendusmeelsust ja loovust. Eestit viivad edasi ettevõtlikud ja haritud inimesed, kes loovad uusi väärtusi.”


Eesti ettevõtjad on saanud endale hea eestkõneleja vasakparteist pärit presidendi näol. Naljakas, aga tõsi.


Täiesti arusaamatu etendus


Eeskätt on iseseisvuspäeva tähistamine eestlaste jaoks muidugi telesündmus. Nii linnas kui maal vaadatakse, mis kellelgi seljas ning kes ja kellega sel aastal vastuvõtule on tulnud ja elatakse seda kõike kohutavalt üle.


Kahju on mul aga esmajärjekorras neist, kes iseseisvuspäeva tähistamise uut formaati ning sel puhul juba mitmendat aastat korraldatavat “sügavamõtteliselt” etendust peavad saalist vaatama.


See, mis peaks olema suur au (saada Kadriorust kutse!) on selles valguses justkui karistus. Kusjuures erinevalt roolijoodikutest, lapsevägistajatest ja naisepeksjatest, kes Eesti kohtutest üldjuhul suulise hoiatuse ning tingimisi karistusega pääsevad, sunnitakse meie poliitilist, kultuurilist ja majanduseliiti kord aastas kannatama neid arusaamatuid etendusi.


Televaataja saab sel ajal vähemalt Delfisse kommentaare kirjutada või siis minna ja tuua külmkapist pudeli õlut, aga nemad seal saalis ei saa ilmselt isegi pissile minna ning peavad otse-eetris end väärikalt ülal pidama. Kõik ju jäädvustatakse, isegi haigutada ei tohi. Õudne!


Olav Osolin ütles juba, mida arvata nendest tobedadest lõvidest.


Enne ma arvasin, et asi on minu väheses kultuurialases rafineerituses, aga nüüd mulle tundub, et tegelikult on saalisolijad pandud eriti tobedasse olukorda – välja tulles peavad nad nähtut veel ka kohustuslikus korras kiitma! Ei tohi öelda, et oli jama. Kuidas sa siis saad. Ega kui sa lähed peretuttavatele külla ja nende tütar tahab külalistele laulda, siis sa ju ka ei ütle, et “Teate, minu meelest ei pea Teie laps üldse viisi.”


Viisakas inimene kiidab külas olles nii kõverate jalgadega noort baleriinihakatist kui ka pingutatult kunstipärast etendust, mis sest, et mõlema vaatamisest hakkab enne valus kui mõnus.


Keegi ei saa öelda, et tegelikult oli piinlik ja tobe ja et raha võiks majanduskriisi ajal ka mõistlikumalt kulutada...


Igatahes. See on ainus asi, mis mulle selle konkreetse teleproduktsiooni juures ei meeldi.


Hea rahvusringhääling, paha Kanal 2


Üldse, kui vaadata, kui heal tehnilisel tasemel on riiklike sündmuste teleülekanded, siis jääb üle vaid kiita rahvusringhäälingu tegijaid.


Ma ei taipa palju nendest poliitilistest mängudest, milliseid nii palju rahvusringhäälingu ümber toimub, räägin siin neist, kes tehniliselt televisiooni teevad – operaatoritest kuni tugipersonalini välja.


Näete, suure pidupäeva tõttu sai selline positiivne artikkel. Tegelikult tahtsin pikemalt peatuda hoopis Kanal 2-l, mis iseseisvuspäeva puhul näitas “Kerli kontserti Tallinnas”. Muidugi mainimata poole sõnagagi, millise festivali raames see kontsert toimus ja üles võetud sai!


Kavatutvustuses kirjutati lakooniliselt: “Esmakordselt jõuab ekraanile kõige edukama eesti popartisti, USAs tähelendu tegeva Kerli Kõivu suurkontsert ”Muinasjutt põrgust ja taevast”. Tallinna lauluväljakul kogunes teda kuulama ligi 10 tuhat fänni, kellele Kerli pakkus oma kostüümide ja lavashowga suurejooneliselt efektset vaatemängu...”


Ma muidugi ei tea, võib-olla Kanal 2 lihtsalt ei teadnud, mida nad eetrisse annavad. Aga eks nii püsibki visalt osa inimeste seas arvamus, et Summeril lauldakse vaid šlaagreid...


Kahjuks on siiani Eestis ka artiste, kes on sellisel arvamusel. Ma ei hakka nimetama nimesid, kuid ühe Eesti laulja vastuseisu tõttu ei saa juba mitmendat aastat pealaval esineda rokkansambel, keda inimesed tõenäoliselt Õllesummeril näha tahaksid ja vaatama tuleksid.


Minu meelest teeb see laulja oma bändile karuteene. Kontserdid, eriti suured vabaõhuesinemised festivalide raames, on bändidele üle Euroopa võimaluseks oma fännidega kohtumiseks, mis mõjub hästi nii nende soolokontsertidele, plaadimüügile, kui ka muudele ettevõtmistele.


Julgen väita, et Summeri pealava Eesti esinejate nimekiri on parim näitaja sellest, millised ansamblid või esinejad on hetkel laiadele rahvahulkadele aktuaalsed. Kindlasti on bände, kes nii suurt lava välja ei kannaks, kuid omavad väikest ent lojaalset kuulajaskonda ja neile sellest piisab. Muusikamaailmas on alati nišše ja terve hulk inimesi, kes eelistavad kuulata muusikat, mis läheb korda just nimelt vähestele.


Samas juba aastaid oleme andnud paelaval ning teistel festivali lavadel võimalusi esinemiseks noortele ja põnevatele artistidele. Oleme aastaid olnud ametlik koostööpartner Noortebändide konkursile ning selliste ettevõtmistega pannud õla alla uue põlvkonna muusikute arengule.


Kui aga tahta olla tõsine tegija, siis tuleb end tõestada.


Mul on kahju muusikutest, kel jääb see võimalus kasutamata kellegi pirtsakuse või iganenud seisukohtade tõttu. Seda enam, kui samal ajal esinetakse mõnel meie väiksematest rokifestivalidest, mille publiku seas on nii palju neid, kes kahe festivali vahel ilmselt kaineks ei saagi.


Võimalik, et 15 aastat tagasi võis seda mõnikord isegi mõista. Siis oli Õllesummeri olemus hoopis teine. Kuid täna on kuidagi kummaline, kui lääne superstaaridele nagu Moby või Franz Ferdinand lava sobib, Venemaa superstaaridele nagu Zveri ja Mumyi Troll samuti sobib, kuid mõnele meie oma Eesti lauljale ei sobi säärasest õudsest üritusest osa võtta...


Meil ei ole kunagi olnud probleeme pealava programmi koostamisega. Pigem on neid, kes sooviksid esineda, alati enam kui neid, keda peame ise kutsuma.


President Ilves on kiitnud Eesti jonni. Jonnakus võib olla positiivne isikuomadus, võib aga olla lihtsalt lapsik.


Meenutamaks, milliseid ilusaid hetki on Summeri pealaval hiljuti näha saanud, lisan siia kellegi Summeri külastaja tehtud video Kerli kontserdist möödunud aastal.


10.2.10

Kultuuri rahastamine: selgub, et püha lehma tagant varastatakse!


Mõnda aega tagasi vilksas uudistest läbi riigikontrolli hinnang kultuuri rahastamisele kultuuriministeeriumi, kultuurkapitali ja hasartmängumaksu nõukogu kaudu. Imestan, et sellest üldse räägiti. Kultuur (ning eriti selle rahastamine) on teadagi püha lehm. Kuid asja põhisisu jõudis siiski avalikkuse ette.


Näiteks avaldas Postimees ülevaatliku loo: “Riigikontroll: kultuuri rahastamisel ei järgita kõiki seadusi”. Kultuuriministeerium kultuuriministri isikus vastas süüdistustele täiesti absurdse avaldusega: “Kultuuriminister Laine Jänes ütles vastuseks riigikontrolli etteheidetele raha jagamise kohta, et nende tegemistes ei ole midagi kriminaalset ja selline süsteem on kasutusel olnud juba palju aastaid.”


Postimehe sõnul ütles minister, et “selline rahajagamise süsteem on /.../ euroopalik tava ning nii on asi toiminud palju aastaid.”


Kultuuriministeerium ise aga püüdis asja esitada umbes nii, nagu olnuks riigikontrolli märkuste põhisisuks see, et on põhjendamatu kontserdi- ja etendusasutuste toetamine nii ministeeriumi, hasartmängumaksu nõukogu kui ka kultuurkapitali kaudu.


“Rahastusallikate paljusus” tagab ministeeriumi kinnitusel “eesti rahvuse ja kultuuri säilimise seisukohast oluliste projektide teostumise”. Ja selles vaimus jahvatati oma avalduses ka edasi.


Üldse on kultuuriministeerium igati tubli. Ministeeriumi asekantsleri Piret Lindpere sõnul “kogutakse praegu huvitatud osapoolte seisukohti muudatuste läbiviimiseks”. Kas hakatakse tegema muudatusi? Ei! “Pärast analüüsi saab töögrupp pakkuda välja võimalikke variante seaduse muutmiseks ning kindlasti on riigikontrolli märkused sellele materjalile väärtuslikuks täienduseks.”


Ühesõnaga, kultuuriministeerium kogub hetkel materjali, mille alusel panna kokku dokument, mis võiks olla aluseks teiste dokumentide koostamisel, mille eesmärgiks on koostada veel mõni dokument. Eks igaüks, kes on lugenud raamatut “Jah, härra minister” saab aru, mida Piret Lindpere-Appelby meile tegelikult ütles...


Et minu lugejad omaksid asjast täielikku ülevaadet, toon välja, mida täpselt riigikontroll siis kultuuri rahastamise “europaalikele tavadele” ette heitis? Kusjuures kogu ministeeriumile loetud epistlit ma ümber kirjutama ei hakka. Seda võib lugeda ka otseallikast, siit:


“Kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali ja Hasartmängumaksu Nõukogu toetused kontsert- ja etendustegevusele”


Esiteks, et mõista, millistest rahanumbritest on jutt, siis teadmiseks – kultuuriministeerium on üks suuremaid riigieelarve eraldiste jagajaid. 2008. aastal jagati eraldisi 1,8 miljardi krooni, millest ligi kolmandikuga toetati etendus- ja kontserttegevust. Kultuurkapitali heli- ja näitekunsti sihtkapitali kaudu jagati 2008. aastal toetusi 49 miljonit krooni. Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu toetati 2008. aastal kultuuriprojekte 7,4 miljoni krooniga.


Mida ütles selliste summade jagamise kohta riigikontroll?


Esiteks, et toetuste eraldamise süsteem “ei ole läbipaistev ega anna ülevaadet, kuhu raha tegelikult kulub”. Teiseks, et “sisekontrollisüsteemid ei taga riigi raha õigus- ja sihipärast kasutamist”.


Rääkides täpsemalt, siis “kultuuriministeerium ei järgi teatritele ja kontserdiorganisatsioonidele tegevustoetuse eraldamisel etendusasutuse seadust. Rahastamisel ei järgita seaduses ette antud aluseid, kontserttegevuse toetamisel ei täideta ka protseduurilisi nõudeid. Seadusandja on ette näinud, et rahastamine põhineb lavastuste/kontserdikavade ja külastajate arvul, kuid tegeliku toetuse määramisel lähtutakse tööjõu- ja halduskulust.”


Ja veel: “Raha jagamisel [on] otsustajateks ja samas ka kasutamise kontrollijateks valdavalt samad isikud. Otsustamisel eksisteerib mitmel juhul huvide konflikt.”


“Toetusotsuste tegemisel ei ole tagatud rahataotlejate võrdne kohtlemine. Otsuste õigus- ja sihipärasust ei saa hinnata, sest otsuste aluseid ega põhjendusi ei dokumenteerita. Kultuuriministeerium annab toetust ka neile taotlejatele, kelle taotlused on puudulikud või kes pole esitanud aruandeid.”


“[Ei] tehta süstemaatilist kontrolli. Raha kasutamise aruannete alusel ei hinnata või polegi võimalik hinnata toetuse kasutamise sihipärasust.”


Kui nüüd lühidalt kokku võtta, siis kultuuri rahastamisel:


• ministeerium (!!!) ei täida etendusasutuste seadust;

• keegi ei tea ega kontrolli, kuhu raha läheb;

• eraldisi ei kasutata sihipäraselt (puudub kontroll);

• kontserdikavade/lavastuste ja külastajate arvu asemel lähtutakse hoopis muudest asjadest;

• raha jagavad ja selle kasutamist kontrollivad samad isikud;

• otsustamisel võetakse külma kõhuga otsustajate huvide konflikte;

• otsuste aluseid ja põhjendusi ei dokumenteerita;

• raha antakse ka puudulikele taotlustele;

• raha antakse ka neile, kes pole esitanud aruandeid.


Lisaks sellele on lisatud, et “eraetendusasutused ning muusika- ja teatrivaldkonna loovisikud konkureerivad ebavõrdsetes tingimustes riigieelarveliste etendusasutustega olukorras, kus suur osa otsustajatest peavad riigi esindajatena hea seisma riigietendusasutuste käekäigu eest.”


Ehk teisisõnu, tünga saavad eeskätt need ettevõtted, kes tegutsevad kultuurikorralduse valdkonnas, kellele tehti ära kõrgema käibemaksuga, kelle kottimist võetakse ministeeriumis üldse auasjana ning kes peavad ise hakkama saama – muide saavadki, kuid “ebaaus konkurents”, millest riigikontroll räägib, on vist esimene kord, kui sellest avalikult räägitakse, et riik ühte osa ettevõtlust täiesti julmalt ahistab.


Aga muu kohta ütleks nii. See oleks siis umbes sama, kui mina istuksin mõnes raha jagavas asutuses ja jagaksin seal Summerile igal aastal miljoneid kroone, ostaks selle eest igal aastal uue auto, kuid kontrolliksin ise, mis selle rahaga tehakse ja leiaks, et see on igati sihipärane kulu.


Siis ei esitaks ma selle kohta mingit aruannet, täidaks puudulikult uue taotluse ning määraks endale siis selle vigase taotluse alusel taas mõned miljonid kroonid. Ja nii iga aasta.


Ja kui mõni kultuuriministeeriumi ametnik niutsataks, et “seadus ütleb”, siis ütleksin ma, et mind ei huvita, mida ütleb mingi seadus. Ma lähtun europaalikest tavadest, mille eesmärk on tagada “eesti rahvuse ja kultuuri säilimise seisukohast oluliste projektide teostumine”.


Ning kui keegi tuleks ja juhiks sellele tähelepanu, et minu tegevus on pehmelt öeldes pentsik, tänaks ma teda lahkelt selle olulise täiendava info eest ning lubaks õige pea koostada selle kohta ühe dokumendi.


Nii käivad asjad Eesti Vabariigis aastal 2010.


PS! OÜ Meediaekspress pole kunagi pöördunud kultuuriministeeriumi, Kultuurkapitali ja Hasartmängumaksu Nõukogu poole oma tegevusele toetuse saamiseks. Ei seoses Summeri ega ka teiste OÜ Meediaekspress poolt korraldatud kontsertidega (nt Jaak Joala laulude kontserdid üle Eesti, Rujaleidja, Biitlite ja ABBA gaalad jne). Seega pole ma isiklikult pahane ega solvunud nende organisatsioonide peale ning kirjutan vaid mureliku kodanikuna.

4.2.10

Tuleb välja, et tallinlased armastavad kõige rohkem kino, aga teatrit ja muusikat ka


Möödunud nädalal avaldasin ühed põnevad uuringutulemused. Tuletan meelde, et jutt oli sellest, kuidas pooled Tallinna ja Tallinna lähiümbruse elanikud külastavad kultuuri- ja meelelahutusüritusi harvemini kui kord kuus. Ülejäänutest pooled vähemalt korra kuus ning teine pool sagedamini kui korra kuus.


Sagedamini külastavad meelelahutus- ja kultuuriüritusi noored ja vallalised, harvemini pisut vanemad pereinimesed.


Kusjuures, kui tavaliselt arvatakse, et asi on sissetulekutes, siis uuringuandmed seda päriselt ei toetanud – väikese sissetulekuga noored käivad väljas rohkem kui üle keskmise sissetulekuga vanemad inimesed. Seega on asi ka selles, kui palju kellelgi vaba aega on, millised on kohustused perekonna ees jne.


Täpsemalt loe siit: Uuring: pooled tallinlased külastavad kultuuriüritusi harvemini kui kord kuus


Lubasin mõne aja pärast teha ülevaate ka sellest, milliseid kultuuri- ja meelelahutusüritusi inimesed sagedamini külastavad. Siin see nüüd on!


Teater.Muusika.Kino peaks olema Kino.Muusika.Teater


Palusime inimestel hinnata, kui suure tõenäosusega nad külastavad järgmisel aastal kontserte, Eesti ansamblite suvetuure, teatrietendusi ja suvelavastusi, kino ning kuulsate välisartistide kontserte (kui neid peaks toimuma).


Kino


Koguni 78% vastajatest ütles, et lähevad sel aastal suure tõenäosusega kinno. See on mõistetav. Kinos on üsna mugav käia – minna võib suvalisel vabal õhtul, pilet ei ole kuigi kallis (viimasel ajal tublisti odavamaks muutunud), valikuvõimalusi on palju.


Ka mina olen suur kinosõber, käin üsna tihti kinos – nii Hollywoodi kui ka Euroopa väärtfilme vaatamas. Ühed on hea meelelahutus, teised aga panevad elu üle järele mõtlema.


Kontserdid


Kohe kino järel, populaarsuselt teisel kohal, on kontserdid. Kontserte kavatseb aasta jooksul külastada 68% vastanutest, mis mind kui kontserdikorraldajat mõistagi väga rõõmustab!


Kehvemini, kuid mitte kehvasti, läks Eesti ansamblite suvetuuridel. Neid plaanib külastada ligi pool, kokku 47% tallinlastest ja harjumaalastest. See mind ei üllata.


Õllesummeri pealaval on viimase 16. aasta jooksul esinenud vist küll peaaegu kõik Eesti parimad ansamblid ja muusikud ning mitmed Eesti esinejad toovad publiku sama kindlalt kokku kui maailmanimega staarid.


Meil on enamike Eesti artistidega ja tuurikorraldajatega hea teineteisemõistmine – paljud tuntumad artistid on targad ning arvestavad oma suviseid plaane tehes sellega, et juuli üks suursündmusi on kontsert Õllesummeri pealaval ning ei kavanda Õllesummeri ajal või vahetult enne ja pärast Õllesummerit muid esinemisi.


Teater


Kolmandal kohal on teatrietendused. Koguni 67% on neid, kes arvavad, et jõuavad tuleval aastal mõnele teatrietendusele.


See tulemus rõõmustab mind samuti väga, sest olen ka ise suur teatrisõber. Kusjuures, masu või mitte, teatrietendused, kuhu olen viimastel kuudel jõudnud, on läinud peaaegu või täielikult täis saalidele! Ja vähemalt see uuring ei ennusta teatrihuvi vähenemist mitte üks kraad.


Mul on hea meel, et teater, muusika ja kino on Eesti rahva seas endiselt au sees. Kui aga rahva maitset punktipealt järgida, tuleks ajakiri Teater.Muusika.Kino vastavalt uuringutulemustele ümber nimetada ajakirjaks Kino.Muusika.Teater.


Välisartistide kontserdid


Viimaseks jätan aga omamoodi üllatuse. Nimelt arvab vaid 40% vastanuist, et võtaks osa mõne kuulsa välisartisti kontserdist kui selline korraldataks. Kusjuures 42% vastanuist on seisukohal, et nemad kindlasti selle vastu huvi ei tunne.


Ma oleksin ausalt öeldes oodanud, et välisartistide kontserdid kui eksklusiivsed ja kordumatud sündmused on menukamad. Kuid võta näpust – inimesed läheksid kaks korda tõenäolisemalt hoopis kinno, kuhu võib minna kas või iga päev!


Kino armastavad noored, teatrit vanemad vastajad


Huvitav võiks olla vaadata ka seda, kuidas erinevad üksteisest kino-, teatri- ja muusikasõbrad.


Kontserdipubliku seas annavad tugevamalt tooni noored vanuses 15-25, kuid suured kontserdisõbrad on ka mõnevõrra vanemad ehk 26-45 aastased.


Kui aga noortest rääkida, siis nemad armastavad kõige rohkem filme vaadata – koguni 72% neist läheb tuleval aastal enda sõnul kindlasti kinno!


Eesti ansamblite suvetuurid ja teatrite -etendused aga lähevad enim korda 25-45 aastastele, vanemad ja nooremad suhtuvad suvetuuridesse ja -lavastustesse leigemalt.


Teatrisõprade seas on kõige enam vastajaid vanuses 46-55 eluaastat. Neile ei lähe omakorda üldse korda tuntud välisartistid.


Kontserte armastavad eestlased ja venelased võrdselt. Huvitav on aga fakt, et koguni neljandik mitte-eestlastest ei välista, et läheb tuleval aastal mõne Eesti ansambli suvetuurile.


See-eest kuulsa välisartisti kontserdile tuleks vaatama koguni 63% mitte-eestlastest, mida on peaaegu kaks korda enam kui tulemus eestlaste seas. Muudes eelistuses eestlased-venelased niivõrd palju ei erinegi.


Mis tõestab veelkord, et kõige tõhusamini leitakse ühine keel ja kujunevad ühised väärtused jagatud kultuurikogemuste kaudu.


Uuringust:

Uuringu viis OÜ Meediaekspress tellimusel läbi Suhtekorraldusbüroo PRB, kes kasutas küsitluse korraldamiseks uuringufirmat GfK Custom Research Baltic. Internetis toimunud küsitlusele vastas 182 Tallinnas ja Harjumaal elavat 15-55 aastat inimest.

25.1.10

Uuring: pooled tallinlased külastavad kultuuriüritusi harvemini kui kord kuus


Meie tellimusel viidi jaanuaris läbi lühike avaliku arvamuse uuring. Muuhulgas tahtsime teada, kui sageli külastavad Eesti inimesed kultuuri- ja meelelahutusüritusi ning milliseid kultuuri- ja meelelahutusüritusi nad külastavad.


Selles postituses kirjutan tulemustest, mis räägivad meelelahutus- ja kultuuriürituste külastamisest üldiselt. Mõne aja pärast teen ülevaate ka sellest, milliseid kultuuri- ja meelelahutusüritusi inimesed sagedamini külastavad.


Juhin tähelepanu, et uuring viidi läbi vaid Tallinnas ja Harjumaal elavate 15-55 aastaste inimeste seas. Seega ei käi need kogu Eesti rahva kohta, vaid räägivad olukorrast pealinnas ja selle lähiümbruses.


Kui sageli külastatakse kultuuriüritusi?


Täpne küsimus uuringus oli selline: “Kui tihti Te külastate kultuuri- ja meelelahutusüritusi (kontserdid, teatrietendused, jm) või kultuuri- ja meelelahutusasutusi (kinod, ööklubid, jm)?”


Kõigist vastanuist käib kultuuri- ja meelelahutusüritustel mitu korda kuus neljandik, veel neljandik käib vähemalt korra kuus, pooled harvemini kui korra kuus.


Kes käivad sagedamini, kes harvemini?


Üsna oodatult selgus, et kõige sagedasem kultuuri- ja meelelahutusürituste tarbija on noor vanuses 15-25 aastat. Pooled selles vanuses vastanuist käivad kultuuri- ja meelelahutusüritustel rohkem kui üks kord kuus, neljandik vähemalt korra kuus ja neljandik harvemini kui kord kuus.


Vanemate kui 25-aastaste seas on üle poole neid, kes teevad seda harvemini kui kord kuus ning vähem kui viiendik, kes käivad väljas sagedamini kui korra kuus. Veel nukramad on tulemused vanusegrupis 46-55, kellest käib sagedamini kui kord kuus väljas vaid 10%, 20% käib vähemalt korra kuus ning 70% käib harvemini.


Miks nii?


Sellest võib teha mitu järeldust.


Mõistagi on vanematel inimestel rohkem kohustusi ja vähem vaba aega. Seda näitab ka see, et vallalised käivad väljas märkimisväärselt sagedamini kui need, kes on abielus või vabaabielus.


Võib väita, et asi on ka selles, et Eesti meelelahutusturg (üritused, ööklubid jne) on pigem suunatud noortele. Kuhu ongi veidi vanemal inimesel minna? Hollywoodi või Club Privé'sse teismeliste sekka ei sobi nagu minna, aga alternatiive palju pole.


Kuid samas – keeruline on tuvastada, kas asi on selles, et vanemad kui 25-aastased käivad kultuuriüritustel ja meelt lahutamas sellepärast, et neile pakutakse vähem või pakutakse neile vähem, sest nende seas on nõudlus väiksem. Kahe otsaga asi.


Õllesummeri jaoks on igal juhul oluline oma programmi ka edaspidi koostada selliselt, et festivalil leiaksid tegevust nii nooremad, pisut vanemad kui ka keskealised ja üle-keskealised. Julgen uskuda, et oleme saavutanud üsna hea tasakaalu.


Nooremad on esireas rokk-kontsertidel, pisut vanemad jazz’i- ja veinitelgis, veel vanemad aga keerutavad kõige sagemini jalga Elmari telgis.


Kas asi on rahas?


Väga tihti tuuakse välja, et kultuurist osa saamine on seotud sissetulekutega. Päris üheselt see nii ei ole.


Jah, kultuur ja meelelahutus on vaesemate perede jaoks tihti liiga kallis. Kui tahta kogu perega teatrisse minna, siis võib see tähendada ka üle tuhande kroonist väljaminekut. Kinopiletid on viimasel ajal õnneks odavamaks muutunud.


Samas selgus uuringust, et sageli väljaskäijate seas annavad tooni hoopis need, kes teenivad keskmisest vähem. Me teame, et need on peaasjalikult noored, kelle sissetulekud on väiksemad.


Nooremapoolsem tarbija saab kulutada ja kulutabki oma sissetulekutest märksa olulisema osa meelelahutusele ja kultuurile, sest tal ei ole veel vaja kulutada lastele ja perele. Sissetulekud on küll väiksemad, ent samas ka kohustused.


Kui asi oleks ainult rahas, siis oleksid kõige jõukamad tarbijad ühtlasi ka kõige sagedasemad kultuuri- ja meelelahutusürituste külastajad. Kuid nii see ei ole.


Enamus jõukamatest tarbijatest (teenivad 15 000 ja enam) on hoopis keskmised kultuuritarbijad, kes külastavad kultuuri- ja meelelahutusüritusi keskeltläbi korra kuus.


Seega pole raha ainus põhjus. Jõukamad inimesed on ilmselt rohkem hõivatud tööasjadega, mistõttu neil on vähem mahti väljas käia. Teiseks on ilmselt tegu pigem täiskasvanud inimestega, see aga tähendab peret ja lapsi ning kodukesksemat elustiili.


Kolmandaks on kindlasti asi ka elukohas. Elavad ju Harjumaa jõukamad inimesed sageli Tallinna lähiümbruses (suurim keskmine sissetulek on Viimsis), kultuur ja meelelahutus aga on koondunud Tallinna kesklinna.


Seega viitavad uuringtulemused sellele, et päris üksühest seost sissetulekute ja kultuuritarbimise vahel ei ole.




Uuringust:

Uuringu viis OÜ Meediaekspress tellimusel läbi Suhtekorraldusbüroo PRB, kes kasutas küsitluse korraldamiseks uuringufirmat GfK Custom Research Baltic. Internetis toimunud küsitlusele vastas 182 Tallinnas ja Harjumaal elavat 15-55 aastast inimest.

6.1.10

Euro tuleb võib-olla, Õllesummer tuleb kindlasti!


Aasta uus, kõik on uus! Õllesummeri korraldamine käib juba üle 15. aasta ikka sama ringi mööda. Sügis on alati olnud vaiksem, kuid aastavahetus on nüüdseks seljataga. Tähendab – edasi läheb iga päevaga palavamaks, mis sest, et hanged on akendeni.

Aasta esimese tööpäeva ajalehed kubisesid ennustustest. Majanduseksperdid, ettevõtjad ja kõik teised, kel vähegi viitsimist, võtavad sõna ja pakuvad välja, mis saab. Üldiselt on kõik ühel nõul, et 2010 ei saa tulla nii kohutav, kui oli 2009.

Euro tulemine, mis selgub kevadel, on võtmeküsimus.

Kui euro tuleb, siis tuleb ka päike välja. Kui ei tule... Seda ei taha keegi ennustada, mis siis saab.

Ma olen korra seda kõike juba näinud, siis kui oodati Eesti krooni tulemist. Nüüd, pea 20 aastat hiljem, tundub muidugi, et kroon on alati olnud ja kuidas ta siis oleks saanud tulemata jääda. Krooni tulek oli kindel (nagu ka Eesti üleminek eurole), kuid küsimärke oli siis ja on nüüd rohkem kui üks.

Ka tollal valitses teatud ootusärevus. Inimesed panid kroonile ülikõrged ootused. Nagu nüüd pannakse eurole. Elu pidi kohe palju paremaks minema.

Tagantjärele muidugi olid paljud rahulolematud. Eriti vanem põlvkond, kes ütleb siiani, et kroon sõi ära nende säästud. Nõukogude ajal Volga ostmiseks piisanud raha sulas nagu kevadine lumi, nii et selle eest ei saanud isegi “sapakat” osta...

Nüüdki on sarnased ootused ja sarnased hirmud.

Selleks ajaks, kui algab Õllesummer 2010 on igatahes selge, kas euro tuleb või mitte – ning kas pileteid saab osta kroonides viimast või eelviimast aastat.

Olen korra juba meenutanud, et kaks aastat tagasi Õllesummeril esinenud Franz Ferdinandile ei mahtunud pähe, kuidas keegi suudab nende kontserti 10-eurose pileti eest korraldada...

Usun, et hoolimata Eestis kehvitavast rahaühikust, tulgu siia või jeen, on Õllesummer nii 2010 kui ka kõigil järgnevatel aastatel festival, kus saab väga taskukohase hinnaga osa parimast Eesti ja rahvusvahelisest meelelahutusest.

Eelmise aasta peamine väljakutse oli mõistagi Moby keerulise toitlustamise korraldamine. Kas ka sel aastal on siia tulemas sama mõõtu ekstravagante, jätame esialgu veel enda teada. Oh, kuidas tahaks neid saladusi juba välja lobiseda, kuid kahjuks on veel vara...

Üks on aga täiesti kindel. Hoolimata sellest, mida teeb majandus, kas me kukume mõned protsendid või tõuseme mõned protsendid, kas me euro saame või ei saa – Õllesummer tuleb päris kindlasti ka sel aastal!

Tuleb parem, suurem ja uhkem kui kunagi varem.

Head uut aastat!
Peatse jällenägemiseni!

2.12.09

Trügimine Säästumarketis – väga ohtlik olukord!

Tänane meedia on täis uudiseid uue Säästumarketi avamisest, kus inimesed odava suhkru pärast rüselema läksid. Ilmselt on Säästumarketi juhtkond tulemuse üle õnnelik. Alles hiljuti kasutas sama taktikat SHU jalatsikauplus, kus avamine samuti märuli abil meediasse viidi.

Mida mina 15-aasta ürituskorralduskogemusele tuginedes selles näen? Eeskätt täielikku ebaprofessionaalsust ja vastutustundetust. Ma ütleksin isegi hullemini – pahatahtlikkust ja inimvaenulikku hoolimatust.

Mistahes ürituse korraldamisel on turvalisus prioriteet nr 1. Korraldaja vastutus on tagada sündmusest osavõtjate turvalisus. Eesmärk on vältida selliseid olukordi, nagu täna Säästumarketi juures või mõned nädalad tagasi SHU kaupluses. Vältida, mitte neid tekitada!

Antud juhul aga on korraldajate eesmärk olnud just vastupidine. Luua tingimused kontrollimatu, potentsiaalselt väga ohtliku ning halvemal juhul ka inimohvrite või raskete tervisekahjustusega lõppeva olukorra tekkimiseks.

Vaadates neid pilte, mis on tehtud Säästemarketi avamiselt, aga ka meenutades kaadreid SHU avamiselt – ilmselgelt pole korraldajatel olukord kontrolli all. Kui olukord on juba läinud hüsteeriliseks ja mängima hakkab massipsühholoogia, siis on äärmiselt raske situatsiooni taas kontrolli alla saada (meenutage aprillirahutusi!).

Mind paneb imestama see – kus on Säästumarketi Skandinaavia omanike silmad? Kas põhjamaine suurettevõte ei mäleta, millist üleilmset ja negatiivset vastukaja said surmaga lõppenud kontserdid Roskilde festivalil? Kuidas see nende aktsionäridele meeldiks?

Kujutan ette, et Säästumarketi ja Rimi turundajad plakstutavad täna kordaläinud aktsiooni üle. Kogu Eesti meedia kajastab nende poe avamist, milline edu! Kujutaksin ette, et tuju oleks hoopis teine kui hetkel seisaks pealkirjades, et “Säästumarketi avamisel said inimesed viga” - või veel rängemini... Nii võib minna, kui teadlikult selliseid olukordi provotseerida.

Peale SHU avamist märkis üks meediaväljaanne väga õigesti – kaua selliseid asju lastakse korraldada? Kas seni, kuni on esimene inimohver?

Õllesummerit külastab igal aastal 80 000 inimest. Meie jaoks on just selliste olukorda vältimine absoluutselt kõige olulisem valdkond kogu ürituse korraldamise juures. See on turvateenistuse esmaülesanne.

Kuhu koguneb palju inimesi, seal on alati risk, et midagi juhtub, ning selle riski maandamiseks tuleb ennetavalt tarvitusele võtta kõik abinõud. Me ei korraldaks festivalil ealeski midagi sellist, mis viiks sarnase olukorra tekkeni.

Kusjuures, me ei teeks seda ainult sellepärast, et soovime vältida ohtlikke olukordi. Me lihtsalt hoolime oma klientidest, austame neid ning ei lubaks kellelegi panna neid alandavasse olukorda. Paistab, et need on väärtused, mis sellele kaupluseketile vähimalgi määral korda ei lähe.

Tõstatada tuleks küsimus, kas sedatüüpi üritustele ei peaks edaspidi taotlema avaliku ürituse luba. Kauplus on küll kellegi eraomand ja asub eramaal, kuid sellest hoolimata avalik ruum. Sellisel juhul peaksid korraldajad sarnaselt avalike ürituste korraldajatele loataotluse käigus saama oma kavale kooskõlastuse päästeametilt, politseilt ja teistelt instantsidelt.

Vaevalt, et päästeamet lubaks toimuda sündmusel, mille eesmärgiks on piiratud väljapääsuga territooriumil korraldada rüselus, ning vaevalt, et politsei annaks loa korraldada avalik üritus, mille eesmärgiks on provotseerida sündmusel osalejate omavahelisi konflikte, mis võivad viia avaliku korra rikkumise ning vägivaldse käitumiseni.