Õllesummeri tegelik kapten

Kus on Tarmo Tuvike?

Möödunud nädala neljapäeval avaldas Delfi majandusrubriigis uudise “Õllesummeri korraldaja hävis rahaturgudel”. Delfi majandustoimetuse töötajad olid lugenud meie möödunud aasta majandusaruannet ning saanud sealt teada, et kaotasime finantsturgudel raha.

Otsustasime, et peame sellele siiski vastama, et inimestele ei jääks muljet, et Õllesummeri korraldajad on sattunud mingisugustesse raskustesse. Samal päeval ilmus niisiis uudis “Õllesummer tegutseb edukalt”.

Oma vastuses Delfile kirjutasin, et sügavast masust hoolimata oli möödunudaastane festival edukas ning usume ka tänavuse festivali edusse.

Asi on nimelt selles, et meid ei mõjuta niivõrd ilm, valitsus ega masu, vaid see, kuidas need inimesed, kes festivali korraldavad, suudavad toime tulla ka keerulistes olukordades.

Ja ega siis mittemasuaeg lihtsam ole. Majandustõusu ajal korraldati Eestis igal suvepäeval vist korraga nelja-viit üritust, konkurents oli palju tigedam. Mingis mõttes on nüüd isegi lihtsam.

Neid uudiseid mõned päevad hiljem lugedes tabasin end mõttelt, et pealkiri “Õllesummeri korraldaja hävis rahaturgudel” pole tegelikult päriselt täpne, kuigi on iseenesest nagu faktiliselt õige.

Küsimus on selles, kes tegelikult on Õllesummeri korraldaja?

Õllesummeri tegelik väärtus on see meeskond, kes igal aastal seda festivali ette valmistab ja läbi viib, need konkreetsed inimesed, kes seda teevad ja nendevaheline loominguline sünergia.

Kõik sõltub meeskonnast. Seda pole võimalik millegagi asendada. Anna maailma parim paat lollide kätte ja nad sõidavad sellele ka tuulevaikuses ja peegelsiledal merel augu külge.

Omal moel on kõik nende 17 aasta jooksul Õllesummeri korraldamises kaasa löönud inimesed seda festivali kujundanud – mõni vähem, mõni rohkem. Üks paradokse on see, et tihti pole mistahes valdkonnas tõelised tegijad avalikkusele sedavõrd tuntud kui teised, kõrvalisemad. Nii on ka meie puhul.

Minu nimi käib vahel meediast läbi, meie pressiesindaja oma samuti, kuid samas ei ole keegi tähelegi pannud, et Õllesummerit korraldaval osaühingul on kaks omanikku ja kaks juhatuse liiget – Marje Hansar ja Tarmo Tuvike.

Festivali kodulehel on kirjas, et Tarmo on Summeri turundusjuht. Selles mõttes on õige, et turundus on üks nendest valdkondadest, millega ta tegeleb. Kuid nimetus “turundusjuht” ei kanna endas kaugeltki ammendavat sisu Tarmo panusest festivali toimumisse.

Ühe meelelahutussündmuse puhul kuulubki praktiliselt kõik turunduse alla – müük, suhted koostööpartneritega, programm, aga ka reklaam ja kogu muu kommunikatsioon. Kuid veel enam on turunduse osa, või siis vastupidi, turundus ise osa mingist laiemast ideoloogiast või filosoofiast, millest lähtudes ühte üritust – suurt või väikest – korraldatakse.

Staarid toob Tuvi(ke), mitte kurg

Kui rääkida kitsalt reklaamikampaaniatest, mis on viimase 12 aasta jooksul tehtud, siis need on muidugi Tarmo töö algusest lõpuni.

Seega, kui aus olla, on Tarmo Õllesummeri tegelik kapten. Ja ma tahaksin sellel pikemalt peatuda.

Nende aastate jooksul on Summeri kohta liikunud väga erinevaid kuulujutte ja müüte. Alates sellest, kuidas festival on tõeline rahamasin, mis toob igal aastal sisse meeletuid rahasummasid, kuni paljude väiksemate asjadeni välja.

Üks küsimusi, mida viimasel ajal üha sagedamini küsitakse, on: kes meile toob neid nimekaid välisartiste, kes viimastel aastatel on meie pealaval esinenud? Huvitav, mida inimesed silmas peavad? Tõesti, see ei ole toonekurg, kes meile välisartiste toob!

Välisartistidega tegeleb meeskonnas samuti Tarmo.

Ta on seda festivali korraldanud tänaseks juba 12 aastat. Esimese tõsise välisesineja Franz Ferdinandi tõi 2008. aastal Õllesummerile just tema. Möödunud aastal tõi ta Moby ja sel aastal on tema teene ka see, et meil esinevad HIM, Calvin Harris ja Scissors Sisters.

Just Tarmo on üles ehitanud meie suhted rahvusvaheliste artistide esindajate, agentide ja mänedžeridega, kes vahendavad tõelisi superstaare. Superstaare, kes just sel suvel on Euroopa festivalide peaesinejad. Tegemist on keeruliste isiksuste, keerulise äri ja keeruliste läbirääkimistega.

Kui olla lõpuni aus, siis pole Õllesummeri sellises suunas arendamine üldse minu teene. Tarmo pakkus selle kursi välja ja tema on aastaid ja aastaid selle nimel tööd teinud, et Õllesmmerist saaks tõsiselt võetav rahvusvahelisel tasemel sündmus. Sinnapoole me aasta-aastalt liigumegi.

Tarmo on selle festivali kallal kõige kauem ja kõige rohkem tööd teinud. Ning nii huvitav, kui see ka ei ole – on jäänud seda tehes teadlikult varju. Samal ajal kui lugematu hulk inimesi on tema loorberitel puhanud.

Kusjuures, erinevalt võib-olla paljudest teistest kontserdikorraldajatest Eestis või mujal maailmas, kelle töö üheks meeldivaks osaks on koos maailmanimega staariga tehtav foto lennujaamas või lava taga, mis hiljem seinale riputada, on Tarmo saatnud lennujaama mõne oma kolleegi, eelistades ise vastu võtta hoopis bändide road crew liikmeid.

Siinjuures ei saa unustada ka kõiki neid Eesti artistidega tehtud erikontserte, mis on Õllesummeril läbi aastate toimunud.

Jah, mõned neist on artistid ise kokku pannud, valdava enamuse aga oleme ise oma köögis valmis keetnud. Rujaleidja, ABBA laulude kontsert, Jaak Joala laulude kontsert, biitlite muusika kontsert ja lugematud teised on tema töö.

Kui kokku lugeda, siis on neid kontserte läbi aastate külastanud sajad ja sajad tuhanded inimesed. Kusjuures see teebki asja huvitavaks. Tegemist on üritusega, mis pole ühekordne sähvatus, nagu on olnud üleilmse tuntusega artistide esinemised lauluväljakul, vaid sündmusega, mis toimub igal suvel aastast aastasse.

Vahel me unustame, kui tähtsad on meile sõbrad

Sellepärast ma ütlengi, et Tarmo Tuvike on Summeri tegelik kapten. Ilma temata ma seda festivali korraldada ei oskaks ega ausalt öelda tahakski.

Väga tihti ei oska me inimesi, kes on meie kõrval ja meie lähedal, piisavalt meeles pidada. Nii lihtne on hakata võtma nii nende sõprust kui kõike nende antavat oma elus enesestmõistetavana.

Me teame seda väga hästi, aga nii tihti ikkagi unustame.

Ma arvan, et me kõik peaksime oma tänulikkust inimestele endi ümber, kes pole ainult head kolleegid, vaid ka lähedased ja head sõbrad, rohkem välja näitama ja sagedamini tänama kõige selle eest, mis nad meile iga päev annavad. Ning hoolitsema selle eest, et annaksime ise sama palju vastu.

Nagu ma ütlesin – lõpuks on ikkagi tähtsad vaid inimesed, mitte osaühingud või aktsiate hinnad või mis tahes.

Mina olen alati soovinud suurepäraseid inimesi oma ellu, kelle sõpruse eest ma oleksin iga päev tänulik, oleksin iga päev õnnelik ja oleksin iga päev uhke.

Jah, selline sõber, selline inimene minu läheduses on. Summeri tegelik kapten – Tarmo Tuvike.

Minu tähelepanekuid Eesti seltskonnaelust

Eesti seltskonnaelu sai alguse juba üsna pea pärast Eesti iseseisvumise taastamist 1991. aastal. Enelin Meius korraldas siis aastalõpuvastuvõtte, kuhu kogunes Eesti koorekiht, varakapitalistliku riigi rikkad ja ilusad. Seda näidati televiisoris ning inimesed vaatasid seda uut fenomeni väga suure huviga. Paljud sõimasid kohaletulnuid tõusikuteks ja uusrikasteks, mida neist paljud ka olid...

Kui neid aastalõpupidusid nüüd uuesti näidata, siis paistaks see kõik ilmselt välja kui komöödia. Naljakad inimesed naljakates kostüümides.

Kui aga võrrelda tänast aega 20 aasta taguse ajaga, on seltskond kui nähtus muutunud tublisti mitmekihilisemaks. Tõsiseid ärimehi, neid, kes arvestatavaid rahasummasid liigutavad, enam nn seltskonnaüritustel ei näe. Neil on oma peod ja üritused.

Samuti ei näe seltskonnaüritustel neid muusikuid, näitlejaid, lavastajaid ja teisi kultuuritegelasi, kes ei soovi mingil juhul endale tõmmata kollase meedia tähelepanu ja tahavad säilitada oma tõsiselt võetavust.

Nagu kõikjal mujal, on ka Eestis välja kujunenud oma “seltskonnatähed” – inimesed, kes on tuntud peamiselt selle poolest, et nad on tuntud. Mis nad täpselt teevad, mis asja täpselt ajavad – ei tea keegi. Ja ega päriselt huvita ka.

Iga nädal toimub üsna mitu seltskonnaüritust. Mõned nädalad tagasi näiteks ühe õhtu jooksul Ott Leplandi uue plaadi esitlus, Birgit Varjuni kontsert ning uue ööklubi CatHouse avamispidu.

Need mõnikümmend tuntud inimest, kes meil Eestis on ja kes enamikel seltskonnaüritustel käivad, pidid ühe õhtuga jõudma kolme kohta. Enamik jõudiski. Võib-olla oleks korraldajatest olnud mõistlik panna peokohtade vahel käima bussiühendus, et transportida VIP-e ja neid saatvaid fotograafe?

Rääkides fotograafidest – võib-olla ma eksin, aga minu meelest on neid igal üritusel aina rohkem. Mõni aeg tagasi pressiüritustel oli enam-vähem teada, kes on mis väljaande esindaja. Ka nüüd peaks olema lihtne, sest meil on vaid mõned meelelahutuselu portaalid ja paar ajakirja. Kuid fotograafe on seltskonnaüritustel palju rohkem. Ning mina küll ei tea, kelle jaoks nad pildistavad ja kes nad on.

Küsida ka ei saa. Erinevalt aastatetagusest ajast, kus fotograafid "Tere" ütlesid või lausa küsisid luba, et kedagi pildistada, tegutsetakse tänapäeval kiiresti ja professionaalselt. Korraks sähvivad välklambid ja läinud järjekordne piltnik ongi – ei tere-t, ei head-aega. Natuke nagu snaiperid sõjakoldes.

Muutunud on ka üritused ise, seda eriti viimastel aastatel. MASU annab siingi tunda ja kuidas veel. Samal ajal lähevad pidude kutsed ning pressiteated aina suurejoonelisemaks. Kõik üritused reklaamitakse välja kui kõige-kõige-kõige: glamuursemad, enneolematumad, seksikamad, erakordsemad, ainulaadsemad jne.

Mis tegelikult toimub?

Tegelikult jätkub enamikel üritustel programmi umbes viieks minutiks. Esineb üks esineja, kes laulab ühe laulu. Või siis esineb mõni tantsutrupp. Eriti populaarseks on muutunud kõikvõimalikud pesumoe show'd, mis ilmselt on mõeldud selleks, et nendel samadel eelmainitud fotgraafidel oleks midagi peale seltskonnainimeste pildistada.

Võimalik, et sellised galeriid saavad hiljem portaalides palju klikke. Aga vahel küll aru ei saa, kuidas need pesuväel tüdrukud konkreetse ürituse eesmärgi ja mõttega kokku lähevad.

Õnnestunud ürituse korraldamine tähendab, et tuleb pöörata tähelepanu paljudele üksikasjadele. Näiteks ühel hiljutisel “ahvatleval”, “võrgutaval” ja “sensuaalsel” üritusel esines väga hea tantsutrupp, kuid kogu lubatud sensuaalsus ja ja ahvatlus jäi nägemata, sest tantsijad esinesid peaaegu pilkases pimeduses. Kas keegi ei olnud mõelnud selle peale, et artiste võiks kuidagi ka valgustada või ei raatsitud paari prožektori peale raha kulutada.

Või siis laulab mõni muusik, keda aga keegi peale tema enda ei kuule, seega ka tähele ei pane. Kutsutud seltskond on vahepeal tasuta pakutud kokteilidest tuju heaks tuuninud ja ei pane kitarriga rahvakunstnikku enam tähelegi.

Rääkides pakutavatest jookidest – mind paneb alati imestama, miks ei võidaks nendel üritustel pakkuda lihtsaid asju – vett näiteks? Miks peab külalisi tingimata “üllatama” ei-tea-millistest keemilistest ühenditest kokku segatud kokteilidega, mille joomise järel ilmselt inimesed pimedas helendavad.

Teine tähelepanek on see, et ilmselt on kuhugi turundajate kavadesse sisse jäänud rida üritused ja neid peab maksku, mis maksab ikka mõne aja tagant korraldama. Isegi kui põhjus selleks tuleb otsida või leiutada.

Ülemöödunud nädalal näiteks avas taas uksed Lounge 8, üritus oli välja reklaamitud kui uuenenud Lounge 8 avamine. Midagi oli seal tõesti ka ümber ehitatud – üks või kaks vaheseina vist ära võetud ning seintele riputatud üks tumepunane kangas. Aga muu oli kõik sama – sama mööbel seisis sama koha peal.

Kusjuures pidu ise oli tore, lihtsalt seltskond arutas, milles siis ikkagi nüüd see uudsus seisneb.

Kõige märgatavam uuendus oli Olga Makina väga ilus ja värviline näitus seintel. Ning seda kõik siis imetlesidki, sel ajal kui Lounge 8 ettekandjad kangelaslikult, kuid pisut meeleheitele aetuna püüdsid valmistada kokteile sadadele kohaletulnud inimestele. Ei õnnestunud.

Paljud üritused õnnestuksid palju paremini, kui korraldajad mõtleksid pisut lihtsamini. Võtaksid endale jõukohaseid ülesandeid ja hoolitseksid eeskätt selle eest, et inimestel, keda nad kutsuvad, oleks hea ja muretu olla ja et see “ kõige-kõige-kõige “, mis külalistele eelnevalt lubati, ka kuidagi välja paistaks. Ega siis päris kõik kutsutud “seltskonnatähed” ainult tasuta alkoholi saamiseks kohale ei tule!

Iseasi, milline on üldse üritusekorraldajate eesmärk. On leitud koosmeel nende vahel, kes tahavad pildistada ja nende vahel, kes soovivad tasuta drinki ja pildile. Esimesed ja viimased koondatakse mõneks tunniks ühte kohta, tehakse pildid ära, riputatakse mõnda portaali üles ja kõik on rahul.

Ning paistab, et lõbus on ka nendel inimestel, kes hiljem pilte vaatavad ja armastavad internetis kommentaare kirjutada. Teemat, kas väikeses Eestis üldse ikka on staare, arutatakse väsimatult nädalast nädalasse.

Kuidas nad üldse tegid seda Woodstocki festivali ilma interneti ja mobiiltelefonita?

(Pilt: last.fm)

Eelmisel neljapäeval tuli üks meie juhatuse liikmetest tööle, väga tõsine ilme ees, ja ütles, et tahab minuga rääkida. Tema jutust selgus, et ta oli unustanud oma laptopi, kus sees kogu Summeriga seotud info – konfidentsiaalsed meilivahetused kõigi meie välisartistide agentidega, eelarved jne, eelmisel õhtul mingisse suvalisse taksosse. Ja festivali alguseni on jäänud ju vaid loetud kuud, nii et võite ise ette kujutada, kuidas ma sellisele uudisele reageerisin.

Õnneks oli seekord tegemist aprillinaljaga, kuid see seik pani mind mõtlema sellele, kui palju tänapäeval ükskõik millise, ka väikese ettevõtte juht sõltub kõikvõimalikest digitaalsetest abivahenditest ning internetist.

Kuidas varem suuri asju tehti? Kui ei olnud mobiiltelefone ega internetti, kui olid ainult faks ja lauatelefon… Istuti lauatelefoni juures ja oodati kõnet? Lepiti kokkusaamisi kokku telegrammi vahendusel? Absurd.

Mobiiltelefon ja internet – asendamatud töövahendid

Minul on juba mobiili aku ootamatult tühjaks saades või ta koju unustades tunne justkui oleks käsi amputeeritud ning ühes sellega kadunud suur osa töövõimest. Mulle tundub, et mastaapsete meelelahutusürituste korraldamine vaid lauatelefoni ja faksi abil on mingi väljamõeldis.

Peale telefoni on asendamatu internet – meilisuhtlus, sotsiaalne meedia jne. Ilma interneti ja mobiiltelefonita oleks väga keeruline suhelda agentidega laias maailmas – üks elab USA-s, teine Londonis, kolmas Brasiilias.

Ühelt poolt on nad kõik nüüd kõikjal kättesaadavad, kuid teisalt peab ka selline väike firma nagu Meediaekspress elama korraga mitmes ajavööndis, pidama silmas, et me ei helistaks USA tuuril oleva HIM'i esindajatele keset ööd ning samas vahel ise olema vastu hommikut reipad suhtlejad.

Ja kust festivalikülastajad informatsiooni said?

Usun, et Õllesummeri koduleht on festivali aegu üks külastatatumaid Eesti interneti lehekülgi, olles asendamtuks infoallikaks inimestele, kes festivalile tulla plaanivad.

Lisaks kodulehele hoiame oma külastajaid festivali arenguga kursis ka uudiskirja kaudu. Tänaseks on Õllesummeri uudiskirja listis juba 40 000 inimest, kes on avaldanud soovi saada värsked teated festivali kohta oma e-postkasti esimesena.

Ning juba mõnda aega kasutame suhtluseks oma sõpradega Twitteri, Facebooki ja Orkuti kontosid – niiviisi on meil ka otsene kontakt inimestega, kes juba juulikuud ja Summerit ootavad ning saame nende küsimustele kiiresti vastata.

On veel üks sotsiaalse meedia kanal, mis on, võiks lausa öelda, et eluliselt oluline inspiratsiooniallikas – YouTube. Selle abil leiab huvitavaid artiste ja saab põnevaid ideid festivali pisidetailide täiustamiseks.

Kui veel 5-7 aastat tagasi ostsime mõnest esinejast n-ö pildi ette saamiseks tema live-DVD, siis täna saame sõeluda YouTube'is live-videoid ja hinnata nende järgi, kuivõrd see või teine artist meie festivalile sobiks.

“Selle mäggile kuluks ära uks hea keretäis tappa!”

(Pealkiri on tsitaat Postimehe veebist)

Ma ei ole võitlev feminist, aga kui ma oleksin võitlev feminist, siis korraldanuks ma juba ammu piketi Janek Mäggile kuuluva suhtekorraldusbüroo Powerhouse akende all ning kasutaks kõiki võimalikke võtteid takistamaks nende äritegevust. Milles on asi?

Nimelt esines Janek Mäggi hiljuti ühel konverentsil, järgnevalt toon ära, mida portaal Tarbija24.ee sel puhul kirjutas:

“Naised elavad oma elu valesti”

“Naiste suur viga seisneb [...] selles, et nad käivad ülikoolis, teevad magistrantuuri, teevad karjääri ja siis neljakümneselt otsustavad hakata tegema lapsi. “40 on utreeritud, aga kui te 30-selt hakate endale meest otsima, siis te muidugi ei leia – see rong on lootusetult läinud,” tõdes Mäggi.

Üks kirikuõpetaja olevat talle rääkinud naistest, kes tema juures käivad kurtmas ja küsimas, mida nad peaksid tegema. Kirikuõpetaja öelnud, et kui naisel on juba “tissid välja veninud, tagumik suur ja tal on olnud miljoneid erinevaid suhteid, mida ta pole suutnud pidada, siis miks ta ootab, et keegi teda veel tahab”?

“Tegelikult oli tal natukene õigus, selles on oma selline... mitte terviktõde – osad naised on ka kolmekümneselt väga toredad,” muigas Mäggi.

Samas rääkis ta, et kolmekümneaastane mees – see on juba midagi. Tal on töö, tal on natukene haridust, tal on mõistust, ta saab asjadest aru, võib-olla tal on auto, võib-olla tal on koht, kus elada. “Aga selliseid inimesi turul ei ole, nad on kõik kinni,” märkis Mäggi.

Naiste puhul on aga tema sõnul selleks hetkeks olukord muutunud juba keerulisemaks – nad ei ole enam nii säravad, nad ei ole nii innukad.”

Tarbija24.ee uudise leiab tervikuna siit: “Janek Mäggi: 30-aastaselt on vallalise naise rong läinud”

Hiljem Kuku raadios ütles Mäggi, et tema “kontekstist välja rebitud” laused polnud päris nii mõeldud.

Ma olen valmis uskuma, et Postimees võis eksida või lihtsustada väljaöeldut nendes lõikudes, kus ta suhtekorraldajat refereeris. Kuid otsetsitaatide autentsust ei ole ju keegi vaidlustanud.

Seega, isegi kui need laused on kontekstist täielikult välja rebitud, on tegemist ikkagi absoluutselt vastuvõetamatute seisukohtadega Euroopa kultuuriruumis.

Sadu vihaseid kommentaare

Põnevad olid need enam kui kakssada kommentaari, mis sellele artiklile jäeti. Leidus neid, kes kiitsid takka, aga leidus ka adekvaatsemaid hinnanguid. Toon mõned välja.

Üks ütles lihtsalt: “Sellist jama pole juba tükk aega lugenud.” Teine läks isiklikumaks: “See on rumalus, mida sa ajad, mees!”

Mõned olid väga otsekohesed: “Sellise hülge möla peale tõmbaks raipel püksid maha, paneks pea põlvede vahele ja nüpeldaks niikaua,kui mõistus p....t pähe tuleb. Ise tattnokk ei tea elust s...i, aga hakkab üle terve riigi pasu(a)ndama! Teda tundvad naissoost inimesed võiksid nüüd küll ta ära lintšida. Andke, kuradile!!”

Mõned kurvastasid, et selliseid seisukohti lastakse avalikult väljendada: “Kurb on see, kui meedia sellist lolli juttu kajastab.”

Oli neid, kes püüdsid asja kuidagi põhjendada: “Sellist juttu saab ainult väärastunud mõttemaailmaga nolk ajada...”

Oli neid, kes kahtlesid Mäggi pädevuses: “Mida see poisike ka naistest teab?”

Oli neid, kes koputasid avalduse autori südametunnistusele: “Janek, kui sina karjääri tegid, kes, vaeseke, su lapsi kasvatas...?”

Mõnedele ei mahtunud lihtsalt pähe: “Loen ja imestan. Haruldaselt lolli juttu ajab see mees.”

Ja mõni kutsus tegudele: “Selle Mäggile kuluks ära üks hea keretäis tappa!”

Mida mina arvan?

Mina näen selles, et selliseid seisukohti lastakse inimesel avalikul üritusel väljendada ning ühiskond ei tee sellepeale eriti piuksugi, märki sellest, et Eesti on endiselt paras oblast, mil on veel pikk maa euroopalike väärtusteni minna.

Mis oleks juhtunud Ameerika Ühendriikides? Ilmselt oleks päev hiljem teatanud mitmed Mäggi kliendid avalikult, et neil on kahju, et nad end sellisega on sidunud, katkestavad kõik koostöölepped ja ei ütle talle enam teregi.

Vaikivad ka naised. Neile tehti just puust ja punaseks, et üle 30-aastane naine on esiteks vrakk, aga teiseks – et naiste peamine roll ning vastutus ühiskonnas on lapsi sünnitada ja kasvatada.

Naised istugu kodus, mis neil ülikooli asja on, eriti veel magistratuuri – pärast enam meest ei saa. Üldse, naise peamine väärtus seisneb tema välimuses.

Vaatasin Mäggi firma kodulehelt, et nende kollektiivis töötab viis naist ja kaks meest. Kusjuures kõik naised on kõrgharidusega. Piltide järgi on mõnigi neist enam-vähem selle kriitilise 30. eluaasta piiril või juba üle selle, seega nende ülemuse sõnutsi mõttetute naiste kategoorias.

Mind muidugi huvitab, miks Mäggi büroos vaid tüdrukud töötavad. Kui tema ja teine ainus meeskolleeg välja arvata. On see märk teatud hingelisest pehmusest, õrnast loomusest, millega end meeste maailmas ei kehtesta? Ei käi jõud üle?

Kas sellepärast sellised õnnetud ja kibestunud seisukohad?

Eesti meestest

Üldiselt olen ma meestest, Eesti meestest kaasa arvatud, heal arvamusel. Kuidas saakski teisiti – ma korraldan Õllesummerit. Aga sellistele nagu Mäggi, kes arvavad, et nad oma mõnemiljonilise dividenditulukese ning Postimehes luuletuste avaldamise tõttu, mille üle rahvas naerab, on midagi elus nagu saavutanud – nemad vaadaku ise ette, et nende rong läinud ei oleks.

Kusjuures kui naistel on üheksa elu ja võime alati käppadele kukkuda, siis meestel – kui rong läheb, siis on läinud. Mõistab ühel heal päeval ka Mäggi, et ainus, mis maksab on väärtused, põhimõtted ja teatud sisemine intelligentsus. Sellistega nagu temal, rallit ei sõida.

Pealegi, nendel paaril korral, mil olen Mäggiga isiklikult kohtunud, ei hakanud ma tegema üldiselt end kenasti ülal pidanud noormehele märkust, et mu silmad asuvad tema vaatepunktist tunduvalt kõrgemal. Kas tema tuttav kirikuõpetaja midagi selle kohta pole öelnud?

Kuidas murda välja vaesusest? Tervis ja haridus on olulised märksõnad

Kirjutan vahelduseks tõsisemal teemal kui Eesti laul või saade “Laulud tähtedega”. Kuigi mõne jaoks on kindlasti ka need väga tõsised ning olulised küsimused.

Eesti Päevalehes kirjutab sotsioloog Andrus Saar inimarengu aruandest rääkides, et vaesemast perest pärit inimesel üha raskem „haljale oksale“ jõuda. Kas see on paratamatus?

Sotsiaalne kapital, parem haridus

Arenenud kapitalistlikes riikides sõltub palju inimese nn sotsiaalsest kapitalist. Jõuka pere lastel on eelis võrreldes oma põlvkonnakaaslastega, sest nad saavad perekonnalt päranduseks peale raha veel ka kasulikud sidemeid, mis tänapäeva ühiskonnas on rohkemgi väärt kui algkapital.

Kuid jõukate perede lastel on USA tüüpi ühiskondades (mille poole Eesti püüdleb) teisigi eeliseid.

Nad saavad parema hariduse, sest hea haridus on tihti seotud suurte kulutustega, isegi kui laps on erakordselt andekas ja võitleb endale välja stipendiumi heasse kõrgkooli.

Jõukad saavad endale ja oma perele lubada paremat tervishoiuteenust. Kui tänapäeva Eestis peab enamik inimesi ootama kuudepikkuses järjekorras, et saada eriarsti juurde, siis suurem sissetulek võimaldab kasutada eratervishoiuteenust.

Üldine elukvaliteet on parem – tasakaalustatum toitumine, reisimine, silmaringi avardamine. Vähem on igapäevaseid ebamugavusi.

See kõik annab jõuka pere lapsele eelise.

„Head“ 1990. aastad

Mingis mõttes oli 1990ndatel Eesti eeliseks see, et ettevõtlikud inimesed alustasid kõik justkui sarnasest nullseisust. Muidugi – mõnedel oli tänu headele sidemetele võimalik võileivahinnaga erastada erinevat varem riigile kuulunud vara, ettevõtteid, hooneid ja rajatisi ning sellega pandi alus oma rikkusele.

Kui need üksikud välja arvata, oli põhimõtteliselt kõigil tulevastel ettevõtjatel võrdne stardipositsioon – raha polnud eriti kellelgi ning kõik sõltus enda nutikusest. Samas turg oli välja kujunemata ning mistahes valdkonda sisenemise piirangud olid madalad.

Nagu lähtub inimarengu aruandest – tänaseks on ühiskond muutunud olulisel määral korporatiivsemaks. On leibkonnad, kes on kindlustanud endale ja oma lastele majandusliku heaolu ning mõistagi hoitakse oma positsiooni kuidas osatakse. Mis tähendab vähem võimalusi vähem edukatest peredest lastele.

See aga ei tähenda, et neil pole üldse mingit šanssi elus läbi lüüa. Lihtsalt ülesmäge ronimise aeg on oluliselt pikem – kiiret ja lihtsat raha, nagu 1990ndatel teeniti, 2010. aastatel enam ilmselt teenida pole võimalik.

Kuid püsivus ja pühendumine, järjepidev tegutsemine ning pingutamine võivad endiselt sihile viia. Kui alustada 20ndates, siis 10-15 aasta perspektiivis on ettevõtlikul noorel kindlasti võimalus jõuda just nn haljale oksale.

Haridus ja tervis

On kaks tegurit, mis seda minu arvates kõige enam mõjutavad ning need on haridus ja tervishoid.

Hariduse olulisust on lihtne mõista – ilma hea hariduseta õnnestub läbi lüüa vaid üksikutel eranditel, kuigi „iseõppijatest miljonäridest“ armastatakse rohkem rääkida. Enamasti löövad läbi ikkagi need, kes õpivad keskmisest paremini, mis on märk nii kaasasündinud andest, taiplikkusest kui ka töövõimest, ilma milleta pole akadeemilise hariduse omandamine lihtsalt võimalik.

Seetõttu on just hariduse kättesaadavuse vähenemine Eestis tõsine probleem, millele tuleb rohkem tähelepanu pöörata. Eesti lapsed pole lollimad kui Saksa või Soome lapsed. Kaugel sellest. Kuid nende võimalused omandada kõrgharidus on tõenäoliselt kitsamad kui eakaaslastel arenenud Euroopa riikides. Seda olukorda peab muutma.

Teine oluline küsimus on tervishoid. Kuna elus läbilöömine on nüüdsest juba pikk protsess, mis eeldab vastupidavust, siis eeldab see ka head tervist. Hea tervis aga eeldab kvaliteetset ja kättesaadavat tervishoiusüsteemi.

Nagu on üldiselt teada, viib väikeste haiguste mitteravimine enamasti suuremate haiguste väljakujunemiseni.

Eesti madal oodatav eluiga, eriti Eesti meeste madal oodatav eluiga, pole ainult haigete Eesti meeste probleem, vaid tõsine majandusarengu pidur, mille tõttu riigil tervikuna jääb saamata oluline tulu.

Investeeringud tervisesse aga tasuksid ennast kindlasti ära. Nagu ka investeeringud haridusse.

Kuidas mõelda pikalt ette?

Probleem on selles, et mõlemas valdkonnas on vaja tegutseda pikaajalist perspektiivi silmas pidades. Tehtud otsuste tulemused tulevad alles pikkade aastate pärast. 5 aastat on lühike aeg, 10. aasta perspektiivis mõtlemine on hea algus. Kuid riik peab mõtlema vähemat 25 aastat ette!

Meil aga elatakse valimistest valimisteni, majandusaasta kasumist kasumini ning proovitakse kuidagi tänase päevaga toime tulla.

Kuni suhtumine on selline, on ja jäävad nende noorte võimalused, kes pole sündinud jõukasse perekonda, kindlasti väiksemaks ning Eesti liigub tõesti pigem korporatiivse kastiühiskonna suunas kui sellise ühiskonna suunas, kus inimestele on tagatud võrdsed võimalused ning edasi sõltub kõik igaühe tublidusest.

Kuidas olukorda muuta? Mina ka ei tea. Aga kindlasti ei saa vaid piirduda sellega, et loota, et meil saavad tulevikus olema paremad valitsused kui seni olnud.

Ega ikka midagi muutu enne, kui valijad oma suhtumist ei muuda. Poliitikud kohanevad valijate ootustega ning kui me ühiselt ikka otsustame, et tahame just nendes kahes valdkonnas näha läbimurret ning oleme nõus toetama vaid neid, kes nendel teemadel süsteemselt mõtlevad, siis on lootust midagi paremuse poole muuta.

Mitte kohe ja homme, aga pikas perspektiivis kindlasti.

Minu meelest pidanuks ERR maksma 10 krooni igale Eesti Laulul hääletanule, mitte vastupidi!

Ajakirjanduses on Eesti Laulust räägitud peamiselt kahel teemal. Esiteks, et Heidy Purga on selle ürituse usurpeerinud ja teinud sellest veel ühe oma sõpruskonna erapeo. Teiseks, et laulude valik oli algusest peale kahtlane, liiga alternatiivne.

Viimast seisukohta väljendas kõige selgemini Anne Veski, kes ütles rahvusringhäälingule: “Eks loomulikult uut ja toredat muusikat on vaja, aga rohkem oli see minu jaoks alternatiivmuusika konkurss... või ma ei oskagi öelda, mis asi see oli.”

Mina ei soovi liituda ei kriitikute ega takkakiitjatega, kuid teha mõned enda märkused.

Kõigepealt tahan aga öelda, et olen Malcolm Lincolni võidulauluga väga rahul ning selle uue esineja suur fänn esimesest hetkest peale. See oli kindlasti parim lugu neist kümnest ja ühtlasi ka täiesti iseseisvalt hea laul ning tõepoolest, nagu paljud teisedki ütlesid, väga heas esituses. Hoidsin just sellele laulule algusest peale pöialt, hääletasin poolt ning olin väga rõõmus, kui võidulaul välja kuulutati.

Aga nüüd üritusest endast.

Eesti laskesuusatajatele ragulkad?

Minu meelest tehti ürituse ümbernimetamisega ning nii-öelda “kontseptsiooni muutmisega” julgeid samme, aga kahtlen, kas tingimata õiges suunas?

Ma mõistan, et noortele inimestele on omane, tulles uuele ametikohale, hakata seal korraldama “totaalseid ümberkorraldusi”. Tahetakse panna asjale hoopis teine nimi, hoopis uus visuaalne identiteet jne. Kõik vana tundub kopitanud, tobe ja aegunud.

Tuleks aga arvestada, et Eurovisiooni kui sellise olemus pole karvavõrdki muutunud ja Eesti laulu valimine on vaid eeletapp. Põhiüritus on endiselt suur estraadimuusika sündmus – läbi ja lõhki.

Ning kui Eesti juba osaleb sellel ning EAS või ERR seda rahastab, siis tuleb ikkagi mängida selle ürituse reeglite järgi, millel osaleda tahetakse.

Muidugi võiks keegi mulle vastu vaielda ja näidata näpuga näiteks Lordi peale. Soome kollid osutusid ju väga edukateks. Mina nimetaks seda erandiks, mis kinnitab reeglit.

Poleks ju mõeldav, et eestlased läheksid näiteks olümpiamängudel laskesuusatamises starti ragulkaga. Isegi kui see oleks korraks naljakas, hiljem on ikkagi piinlik.

Mis see Eesti Laul üldse on?

Teiseks, ma kahtlustan, et paljud ei saanud üldse aru, et Eesti Laulu nimeline sündmus ongi see, mida vanasti teati Eurovisooni Eesti eelvooruna. Keegi rääkis mulle, et ka rahvusringhäälingu uudiste tehtud küsitluses ei osanud inimesed tänavalt seletada, mis see Eesti Laul selline on – usun, et Eurovisioonist ollakse ikka kuulnud, järelikult oli nimevahetus rumal otsus – tugevam bränd visati prügikasti ja vahetati nõrgema vastu.

See on viimasel ajal üldse moes – ülekontseptualiseerida lihtsaid asju, püüdes neile anda mingit rahvuslikku mõtet ja sisu. Nagu kutsusid üles Eesti Laulu saatejuhid – ärge mõelge sellele, mis võiks Euroopale meeldida, valime ju ikkagi Eesti laulu! No kuulge, ega ikka ei vali küll. Valime laulu, mida saata Eurovisoonile.

Kas kõik on ikka rahul sellega, kui palju inimesi osales telefonihääletusel?

Ei kujuta ette, kui palju oli sel saatel vaatajaid, kuid usun, et hääletusel osaleda viitsis vähem kui iga teine. Mõni ütleks, et see on täielik läbikukkumine.

Eks vähest aktiivsust hääletamisel mõjutas ka see, et kõne hind oli päris soolane – 10 krooni.

Kas selle eest, et hääletada oma riigi rahvusringhäälingu korraldataval konkursil, tohib ikka nii soolast hinda küsida?

Ehk kehtestaks nüüd mingi taksi ka riigikogu valimistel osalemisele – küsiks selle eest näiteks 1000 krooni, arvestades, et vähemalt 100 korda kaalukama otsusega on kindlasti tegemist?

Kuidas edasi?

Mis ma soovitaks teha:

Esiteks, poistele, kes lähevad Eestit esindama, soovitan kogu hingest kaasa elada. Ega nende ülesanne kerge ole. Üks asi on Oslos laulmine, millega nad saavad suurepäraselt hakkama. Teine asi Eesti meedia ja publikuga toime tulemine. Nagu näitasid viimased olümpiamängud, peavad mõned isegi hõbemedalit Eestile ebaväärikaks ja väikeseks tulemuseks.

Tegelikult oleme ju tublid. Me suudame võita olümpiamedaleid, me tarbime Euroopas peaagu kõige rohkem alkoholi ja oleme korra juba Eurovisiooni ära võitnud. Toetame omasid!

Teiseks, ma soovitaksin Eurovisiooni lauluvõistluse puhul ära otsustada, kas me tahame sellel üritusel osaleda ja kui tahame, siis ikka osaleda Eurovisiooni lauluvõistlusel ning valmistuda selleks vastavalt – mitte korraldada mingit oma kodust kadakapopi eurovisiooni. Minu isiklik soovitus on mõelda, kas see on ikka niivõrd suurt raha väärt üritus. Kuigi mul oleks kahest asjast kahju. Esiteks, Mart Juure ja Andrus Kivirähki kommentaaridest Eurovisioonile, mida iga aasta jälgin. Ning teiseks, Ott Sepa ja Märt Avandi huumorist.

Kolmandaks võib sellele üritusele järgmisel aastal kas või Heidy laul või R2 aastahitt nimeks panna, kuid publiku arusaamise hõlbustamiseks võiks siiski lisada alapealkirjana “Eurovisiooni Eesti eelvoor” vms, mis paljastaks ürituse tegeliku tähenduse.

Neljandaks, ERR võiks igale hääletajale maksta 10 krooni peale oma hääle andmise eest!

Sellised on minu etteruttavad ettepanekud korraldustoimkonnale.

Lisan siia postituse lõppu kõrva paitamiseks ja silmailuks Eesti Laulu võiduloo video YouTube'ist.