Karsklased, käed eemale laulupeost!

Eesti Karskusliikumise esindajad tegid täna avalduse, milles taunivad seda, et Laulupeo sponsoriks on Eesti juhtiv joogitootja A. Le Coq.

No tere tali!

Kujutate ette, mis saab, kui ettevõtetele hakkab tunduma, et selliste väärt ürituste sponsoreerimise eest nagu laulupidu saab meedias vaid peksa. Ja üldse – kust võtavad karsklased nahhaalsuse sekkuda asjadesse, millest nad üldse midagi aru ei saa?

Ja kui juba karsklastest rääkida, siis minu meelest on naljakas, et selline asi nagu karskusliikumine üldse olemas on. Ju siis jagub endisi viinaninasid, kes topsist eemale hoidmiseks vajavad tervet rahvaliikumist.


Alkohoolikud on tihti tüütud, kuid endised alkohoolikud, kes kõigile kogu ülejäänud elu moraali loevad, on kõige tüütumad.

Aga nüüd asjast...

Ka mina olen selle vastu, et üritused, mida korraldab riik või riigiasutused erafirmadelt sponsorraha või muid teeneid kasseerivad ja sedaviisi varjatud reklaamimüügiga tegelevad.

Kuid – kuni meie riik on nii vaene, et peab ka oma teatritelt ja sümfoonikutelt nõudma 20-protsendilist käibemaksu, seni on see ilmselt paratamatu.

See, et laulupeo külaline maksab viiendiku laulupeo niigi kallist piletihinnast riigikassase, kes laulupidu samal ajal piisavalt toetada ei suuda, - see on kuritegu!

Laulupeo piletid oleksid 15% odavamad, kui riik poleks kultuuriürituste käibemaksu aasta aja jooksul neljakordselt tõsta.

Ja üldse. Laulupidu on unustanud tänada oma kuldsponsorit, kelleks pole teps mitte Laine Jänes, vaid Armin Karu ja Olympic Casino. Laine Jänes ei jaga ju enda raha.

Eesti kultuuri rahastatakse teatavasti suures osas hasartmängumaksust.

Kui kedagi huvitab, kuidas käib Eesti kultuuri käsi, siis kultuurileht Sirp registreerib vaid tagajärgi – kultuuri sügavamate arengute ja allhoovuste ennetava analüüsi leiab Olympicu börsiteadetest.

Neid lugedes oleksin ma vägagi murelik – kui Olympic suleb kahjumis kasiinod, selle asemel, et neid aktsionäride raha eest ülal pidada, siis on see ainuõige otsus – kuid mõelgem tagajärgedele, kultuurirahvas, iga suletav kasiino on traagiliste tagajärgedega, sest lähevad kasiinod – lähevad teatrimajad.

Karsklastele selgituseks.

A. Le Coq on Eesti juhtiv joogitootja. A. Le Coq'i vaatides valmivad Aura mahlad ja veed, Limpa limonaad, traditsiooniline Eesti kali, Artic spordijoogid.

Ning – A. Le Coq on üks Eesti juhtivaid õlletootjaid, kes õlletootmisesse pidevalt investeerides ning tooteid pidevalt arendades edendab ühtlasi Eesti õllekultuuri, mis on osa Eesti rahvuskultuurist.

Mõned aastad tagasi korraldati uuring, kus Eesti inimestelt küsiti, mis on Eesti rahvusjook. Karsklased, kullakesed, arvake kolm korda, mis oli vastus – kas Värska (mis muide tuleb ka A. Le Coq'ist) või õlu?

Möödunud aastal uuriti, mis on eestlaste rahvustoit. Kamakäkk, verivorst jäid jälle õllele alla.

Laulupeo sponsoriks on A. Le Coq – kes toodab kõiki neid asju ja toetab sel suvel vist peaaegu kõiki Eestis toimuvaid suuremaid kontserttuure, muusikasündmusi ning meelelahutusüritusi.

Ma usun, et Eesti Karskusliikumine seletaks oma tegevust umbes nii, et nemad ongi see alkoholipropaganda vastane rinne, mis üritab päästa Eesti inimesi kindlast surmast. Sõbrad, Eestis on alati õlut pruulitud ja joodud ja pruulitakse ning juuakse ka edaspidi.

Tegelikult pole tänane avaldus midagi muud kui ühe mõttetu mittetulundusühingu esindajate soov ennast tähtsaks teha, kah meediasse pääseda ja seda korraga nii Eesti inimesi ühendava sümboli – Laulupeo – kui Eesti ühe juhtiva ettevõtte – A. Le Coq – solvamise hinnaga...

Nahhalid lambanahas, ma ütlen teile!

VIP-id saavad tasuta

Igal aastal tuleb minul ning teistel Õllesummeri korraldajatel võtta vastu sõna otseses mõttes sadu telefonikõnesid ja e-kirju, kus erinevad Eesti ühiskonnas lugupeetud tegelased küsivad endale ja oma sõpradele tasuta pileteid.

Ma olen alati mõelnud, kuidas neil häbi ei ole. Õllesummeri pilet on alati olnud suisa odav – kümme eurot pole ju suur raha. Isegi kui oled Riigikogu liige ja pead läbi ajama selle niru palgaga, mida Toompeal makstakse.

Kuid isegi väikeses Eestis on neid, kes usuvad, et nende kõrge seisus annab neile õiguse tulla ilma maksmata. Iga kontserdikorraldaja peaks olema rõõmust ogar, et nad on üldse võtnud vaevaks Sind oma kohalviibimisega austada.

Olen viieteist aasta jooksul näinud kõikvõimalikke naeruväärsusi – lausa uskumatuid asju.

Esinejad

Kui ma ei eksi, siis tõi mõiste “moosivaras” käibele Siim Kallas. Te ei usuks, kui paljud Eesti artistid mahuvad just sellesse kategooriasse.

Õllesummeri esindajad saadavad esinemislepingu järgselt festivalile nimekirja isikutest, kes seoses nende kontserdi toimumisega peavad pääsema festivali territooriumile. See puudutab muusikuid, esinejate lava- ja helimeeskondi, managere ja teisi, kelle jaoks esinemine on seotud tööülesannete täitmisega.

Igal aastal püüab arvestatav hulk artiste sokutada oma koosseisunimekirja kõikvõimalikke kõrvalisi tegelasi – alates tüdruksõpradest kuni naiste-laste, sugulaste, vanaemade ja vanaisadeni.

Ajakirjanikud

Teine kindel šlikerdajate klass on ajakirjanikud.

Pressinimekirjadesse pannakse reporteri ja fotograafi kõrvale külma rahuga ka reklaamimüügi projektijuht, toimetuse sektretär ja kõik muud sõbrad ja tuttavad.

On tulnud ette, et keeldumise korral pileteid anda, on ähvardatud avaldada negatiivseid lugusid Õllesummerist. Ning neid ähvardusi on ka täide viidud. Selliseid juhtumeid ei loe kokku ei ühe ega kahe käe sõrmedel.

Kusjuures naljanumber on ajakirjanike puhul see, et me näeme väga täpselt kes ning millal on oma akrediteeringu välja võtnud.

Nii juhtubki, et väga austatud härra toimetaja, kelle toimetus on festivali kajastamise eesmärgil palunud akrediteerida, saabub suursündmusest reportaaži tegema laupäeva öösel kell 23.15. See kõik läheb andmebaasi kirja.

Igal aastal on meie väravatöötajatel tulnud tegemist teha pressikaardiga vehkivate purjus tegelastega, kes ei saa aru, miks NEMAD pole nimekirjas. Ja igal aastal on turvateenistus sunnitud väljakult minema eskortima mõne pressikaardiga varustatud joodiku, kes järgmisel päeval meile juhtkirjas moraali loeb.

Ametnikud

Kolmandaks huvitavaks seltskonnaks on kõikvõimalikud ametnikud, kes püüavad oma sidemeid kasutades end tasuta festivalile pressida.

Kusjuures tihtimini küsivad mõnesajakroonist kingitust just need ametnikud, kelle palganumbrid ületavad Eesti keskmist mitmekordselt. On Riigikogu liikmeid, kes ei häbene aastast-aastasse isiklikult helistada, et endale kutset küsida. Mulle näib, et nad arvavad, et see on normaalne – kuuludes nomeklatuuri tuleb meil olla valmis nende vastu võtmiseks.

Seltskonnategelased

Tasuta pileti küsimist peetakse iseenesestmõistetavaks ka igasugu seltskonnategelaste poolt.


Kutset ei küsita

Olen alati mõelnud, kas kõik need need inimesed püüavad sama teha ka näiteks kaubanduskeskues, küsida endale tasuta piima, saia, sokke ja sukapükse.

Loo moraal on see, et vana hea protokoll ja etikett kehtib endiselt. Kutseid saadetakse neile, kellele sündmuse korraldaja on otsustanud kutse saata.

Õllesummerile kutsutakse igal aastal sadu inimesi, keda korraldajad soovivad sel viisil tänada või meeles pidada. Kui kutse mõistliku aja jooksul enne üritust pole Sinuni jõudnud, siis tuleb teha loogiline järeldus, et seda pole saadetud.

On juhtunud ka nii, et mõni inimene, keda oleme plaaninud kutsuda, jõuab enne meie käest juba kutset nuruma tulla – vahel oleme säärased kutse saajate nimekirjast viimasel hetkel välja visanud.

End ise kutsuda on kõige ebaviisakam asi, mida võib ette kujutada.

Ma pean Sambat tantsida saama!

Käisin eile Singer Vingeri ja Tanel Padari ühistuuril “Noored on hukas”. The Sun on avanud internetis tuuripäeviku, kust saate toimuval silma peal hoida.

Tuuripäevik asub siin:

Noored on hukas tuur 2009

2007. aastal tähistas Singer Vinger Õllesummeril oma 50 (või 60ndat, ma ei mäleta enam) juubelit ja sellel kontserdil astus üles ka Tanel Padar & The Sun, kostümeerituna hardivolmeriteks.

Kusjuures nii hästi kostümeerituna, et pärast kontserti küsisid mõned Õllesummeri korraldajatest minu käest, kes oli see bänd, kes tegi lugu “Ma pean Sambat tantsida saama”.

Ütleme nii, et pakkumisi oli erinevaid:)

Sellest esinemisest ripub YouTube'is ka video üleval – panen siia üles.



Ühistuurid on hea mõte, eriti kui esinejad on eri põlvkondade lemmikud. Rohkem publikut ja publikul ka huvitav – vaadata, mida “vanad” kuulavad või siis “noored” kuulavad.

Igatahes, Tanel Padar & The Sun on kahtlematult üks väheseid Eesti esinejaid, kelle peale võib alati kindel olla. Kes teevad oma asja ausalt ja hästi, nii nagu peab. Ja vaadates seda, kui palju inimesi oli kontserdil – mul on väga hea meel, et rasked ajad neid ei suuda peatada ega pidurdada.

The Sun on Õllesummeril tänavu koguni kahe kontserdi veduriks.

Esimene neist läheb lavale reedel, 10. juulil – tegemist on Gunnar Grapsi tribuutkontserdiga, mille seaded on teinud Tomi Rahula The Sun'ist ja Ülo Krigul ning saatebändi põhiliikmed on ansambli The Sun liikmed.

Gunnar Graps oli Eesti üks andekamaid trummareid ning kontserdi lõpp kulmineerub The Suni, Metsatöllu, Terminaatori ja Smilersi trummarite ühise esinemisega. See tõotab tulla vägev värk, mida ei maksa maha magada.

Teiseks aga laupäevaõhtune Tanel Padar & The Sun'i enda kontsert. Kui eelmisel aastal toimus nende esinemine alapealkirja all “Laupäeva öösel vastu esmaspäeva”, siis seekordne kontsert kannab nimetust “Läbi öö” - ja tulemuse nimel higistab enam kui 100 inimest.

Kusjuures higistavad asja eest: nende eelmise aasta kontsert oli üldse kõige parem kontsert, mida ma Õllesummeri 15 aastase ajaloo jooksul olen näinud ning ühtlasi ka esimene kord, kui lubasin endale luksust vaadata ühte esinemist algusest lõpuni ja olin hiljem emotsioonidest nii sõnatu kui töövõimetu.

Eestis on palju lauljaid, kes oskavad ilusasti laulda. Ja mitu muusikut, kes oskavad kenasti pilli mängida. Tanel Padar & The Sun on aga nagu loodusjõud, mis mõtleb iga kord välja midagi huvitavat.

Igatahes, leidsin netist ka video, kus Tanel Padar & The Sun esineb Õllesummeri pealaval 2005. aastal. Vaadake siis ja meenutage möödunud aegu. Noorus on nimelt hukas juba mitu head aastat ja The Sun'il on paras ajalugu seljataga.

See teeb tuju heaks.

Korruptsioon Rahvusringhäälingus?!

Sel aastal toome Õllesummerile kolm rahvusvahelise kaliibriga artisti - Moby, Mumiy Troll'i ja Kerli. Lavale jõuab legendaarse Gunnar Grapsi looming, Poplaulupidu ETV Laululahingu kooride osavõtul ja üle saja teise Eesti esineja.

Festivali korraldusega on kõik korras. Asjad liiguvad oma rada ja juuli esimesel täisnädalal on oodata head pidu. Seda võin lubada.

Igal aastal üllatab mind miski. Sel aastal tuli üllatusena R2 keeldumine teha koostööd Kerli ja Moby kontsertide osas samas mahus kui mõnede teiste Eesti festivalidega. Austan kõigiti toimetuse otsuseid, kuid tean, et on neid, kes on teistsugusel seisukohal.

Nimelt näib mõnedele, et Eesti Rahvusringhääling kohtleb kontserdikorraldajaid erinevalt ning väidetavalt määravad otsuseid R2 ja selle juhtida sõpruskonna ühised huvid.

See tekitab mõistagi kahtlusi. Rahvusringhääling on sarnases olukorras riigiasutustega, kelle tegevust finantseerib maksumaksja ja mis peavad oma otsustes sellevõrra olema ettevaatlikumad.

Kui Raadio 2 eetrist paistab, et seal antakse oma sõpradele roheline tuli ja samas punane tuli teistele, siis võib kellelgi tekkida kahtlus – kas mitte ei toimu R2-s samasugune mõjuvõimuga kauplemine, nagu kahtlustatakse näiteks sotsiaalministeeriumi puhul. Kas Heidy Purgat võib võrrelda Anders Tsahknaga, kelle Kaitsepolitsei hiljuti kinni nabis?

Loodan, et see nii ei ole, kuid oma mõjuvõimu ei tohi riigi teenistuses olevad inimesed kasutada ühegi oma sõprade äriprojekti edendamiseks – olgu tegemist meditsiiniäri või meelelahuttusäriga.


Seadus ütleb – R2 on reklaamivaba

Eesti Rahvusringhäälingu seadust Riigiteataja kodulehel võib igaüks lugeda. Kõigi Rahvusringhäälingu sõprade erilist tähelepanu väärib paragrahv 11, mis sätestab üheselt, et Rahvusringhääling üldjuhul ei edasta reklaami, kuid nõukogu võib erandkorras lubada reklaami või sponsorteabe edastamist Rahvusringhäälingu saadetes.

Näiteks kui see kaasneb avalikkusele eeldatavalt suurt huvi pakkuva kultuuri või spordi suursündmuse ülekandeõigusega.

Samuti võib Rahvusringhääling juhatuse kehtestatud korras edastada tasuta teateid mittetulundusliku iseloomuga avalike ürituste ja sündmuste kohta või kutsuda üles teatud käitumisele, kui see on avalikes huvides.

R2 edastab Rabarocki raadioreklaame

Ütlen kohe ära, et olen ise suur Raadio 2 kuulaja. Viimased nädal aega olen sealt pea iga tund ja iga minut kuulanud Rabarocki reklaame või üleskutseid sellele festivalile tulla. Samuti kui ETV-st, mille kultuurisaateid väga austan – seal jooksevad asboluutselt parimal eetriajal Rabarocki erisaated.

Usun, et ka kõigile teistele, kes R2 eetrit on kuulanud, on hästi teada Raadio 2 hea koostöö festivaliga Rabarock. Rabarock toob Eestisse rahvusvahelisi rokiartiste. Kindlasti väärib see nii tähelepanu kui tunnustust – ning Raadio 2 teeb kõigiti õigesti, et seda festivali toetab. Ka mina plaanin Rabarockile minna ja olen käinud ka varasematel aastatel.

Kuuldes Raadio 2 eetris Rabarocki reklaamklippe pöördusime meiegi Raadio 2 poole, et läbi rääkida, mis tingimustel me nendega võiksime sarnast koostööd teha. Seda kitsalt Kerli ja Moby kontsertide osas, mis võiksid kanali kuulajatele huvi pakkuda. Mõistagi ei palunud me Õllesummer reklaamide esitamist Rahvusringhäälingus.

Jättes kõrvale ürituste omapärad on Rabarock ja Õllesummer juriidiliselt üks ja seesama asi.

• Kumbki pole mittetulunduslik üritus – Rabarocki korraldab Eesti Rockifestival OÜ. Osaühingu vorm viitab omanike soovile kasumit teenida, muidu korraldaks üritust MTÜ.


• Kumbki pole tasuta rahvaüritus. Rabarocki ühepäevapilet maksab juunis koguni 550 krooni. Õllesummeri ühepäeva pilet maksab 150 krooni.


• Mõlemad üritused tegelevad kaubandusega – kui tahate Rabarockil midagi müüa, siis võtke julgesti ühendust Priit Järvega Rabarocki tiimist ja küsige, palju maksab.
  

Ja siis muidugi kurikuulus alkoholiküsimus... Olgu selle kohta öeldud, et Rabarocki partneriteks on nende kodulehe andmeil: Saaremaa Vodka, Saku Rock, Jägermeister, Jim Beam, veinibränd Vina Tarapaca – ning Raadio 2 seisab selles reas kui festivali ametlik raadio...

Sellest pole midagi katki. Kõik need on tugevad, tunnustatud kodumaised või rahvusvahelised brändid, mitmega neist on ka Õllesummeril olnud hea koostöö.

Kuid tagasihoidlikult tuletaks sellega seoses meelde veel ühte üsna olulist dokumenti.

Nimelt: “Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio ühine arengukava aastateks 2006–2008”

See sätestab:

“Raadio 2 on alates 2005. aastast reklaamivaba ja uuenenud, täies ulatuses noortele suunatud (sihtrühm 15–29 aastased), tempokas ja vaheldusrikas, sportlikku ja tervet eluhoiakut propageeriv üldhuviprogramm...”

Sooviks selgust, mitte tüli

Ma ei taha ei Rabarocki ega Raadio 2-ga tülli minna ega tüli norida. Mul on lihtsalt mõned küsimused ja sooviksin need esitada kellelegi, kes Rahvusringhäälingus toimuva eest vastutab. Seega mõtlesin, et edastan need paralleelselt Margus Allikmaale kui tegevjuhile ning Andres Jõesaarele, kes on Ringhäälingunõukogu esimees.

Küsimused on sellised:

1. Raadio 2 peab olema reklaamivaba, kuid edastab Rabarocki raadioreklaame – miks see nii on?


2. Millisel alusel Raadio 2 reklaami edastab? Kas seoses sellega, et Rabarocki reklaamide edastamine kaasneb “avalikkusele eeldatavalt suurt huvi pakkuva kultuuri või spordi suursündmuse ülekandeõigusega” (Eesti Rahvusringhäälingu seadus, 11 lõige 2) või edastatakse Rabarocki reklaame Rahvusringhäälingu juhatuse kehtestatud korras, kuna tegemist on mittetulundusliku iseloomuga avalike ürituse või sündmusega (Eesti Rahvusringhäälingu seadus, 11 lõige 4).


3. Kas Rahvusringhäälingu Nõukogu ja/või juhatus on lubanud Rabarocki reklaame Raadio 2 eetris edastada ? Kas nõukogu ja/või on Rabarocki reklaamide edastamist arutanud?
   

Ootan härrasmeestelt vastuseid ja luban neid jagada ka oma blogi lugejatega.

Parimad tervitused Heidy'le ja Rabarocki korraldajatele!

Õllesummer päästab Eesti majanduse – miks ka mitte?

Täna tekitas väikese tormi veeklaasis Õllesummeri pressiteade, mis nädalase hilinemisega jõudis Õhtulehe vahendusel Delfisse. Õhtuleht pani oma uudise pealkirjaks “Kas Õllesummer päästab Eesti majanduskriisist?” ja Delfi uudis kordas sama mõtet “Õllesummer tirib Eesti välja majanduskriisist?”

Milles on asja sisu?

Lühidalt ütlesime oma pressiteates, et suur-ürituse nagu Õllesummer toimumine annab tööd tuhandetele inimestele, mis praeguse tööpuuduse juures on kindlasti hea uudis. Samuti laekub tänu Õllesummerile riigieelarvesse maksudena miljoneid kroone. Õllesummer on teatavasti viiepäevane üritus, seega teenib riik mõned miljonid üsna lühikese ajaga.

Õllesummer toimub 8.-12. juulini, maksud deklareeritakse järgmisel kuul, seega 20. augustiks on nii aktsiisid, käibemaks kui tööjõumaksud juba kenasti riigi arveldusarvel.

Mõistagi ei päästa see veel Eesti majandust, ei vii riigieelarvet tasakaalu ega anna tööd kõigile neile kümnetele tuhandetele inimestele, kes on töö kaotanud. Kuid abi on sellest ometi.

Võimalik, et see väike furoor kulub marjaks ära ja tuletab meelde, et kusagilt mujalt kui erasektorist ja eraettevõtlusest uued töökohad ja lisaraha eelarvesse tulla ei saa.

Ka avalikus sektoris makstavad palgad makstakse ettevõtjate poolt teenitud rahast ja selle pealt kogutud riigimaksudest.

Ka Euroopa Liidu vahendite kasutamiseks peab riik tegema omapoolseid kulutusi. Ka see raha ei tule mujalt kui ettevõtjate käest.

Seega, kui tänases olukorras küsida, mida peaks tegema, et majandus taas käima tõmmata, siis mina vastaksin, et küsige ettevõtjate käest.

Kusjuures oluline on mõista, milliste ettevõtjate käest. Valdav enamus Eesti töökohtadest ei ole mitte suur-ettevõtetest, kellest ajalehtedes kirjutatakse ning kelle juhid kujutavad endast arvamusliidreid ettevõtlusküsimustes.

Hoopis vastupidi. Eesti jaoks on keskmised ja väikesed ettevõtted need, kes loovad enamiku töökohtadest, kes veavad majanduskasvu ja kellele kindlustunde tagasi andmine on see strateegiline ülesanne, millest riik kõige enam ja kõige kiiremini võidaks.

OÜ Meediaekspress, mis Õllesummerit korraldab on kahtlematult väikeettevõte, kuid nagu näete – ka väike võib korda saata suuri asju. Seega selles mõttes on Delfi ja Õhtulehe küsimused omal moel ka õiged.

Kui keegi üldse Eesti majanduse päästavad, siis on need väikesed ja keskmised ettevõtted Eestis.

Panen selle võrdlemisi kuiva jutu juurde veidi muusikat, hea tuju tekitamiseks. Kes veel pole näinud ja kuulnud – Õllesummeril annab oma esimese suure live Eesti päritolu lauljatar Kerli Kõiv, kes on iga päevaga muutumas üha avestatavamaks tegijaks maailma popmuusikamaailmas. Muide – Kerli on suurepärane näide, kuidas väikesest Eestist tulles on võimalik minna maailma ja teha suuri asju.