Avaldus seoses Õllesummer-gate'iga

Mõned päevad tagasi astus minu juurde ERRi ajakirjanik ja küsis kommentaari. Muidugi oli see, mis ma talle ütlesin, mõeldud naljana. Tagantjärele saan aru, et see nali ei olnud üldse õnnestunud.

Tuleval nädalal pean oma meeskonnaga võtma vastutuse kümnete tuhandete Õllesummeri külastajate ees. Mõistagi on praegune aeg pingeline ja stressirohke aeg. Tegin valeotsuse ja kahetsen seda.

Pole mingit kahetpidimõistmist, et Tallinna Lauluväljak on rajatud just laulupidude korraldamiseks. Ning kõigi Eesti kontserdikorraldajate jaoks on suur au sel väljakul oma kontserte korraldada.

Loodan et ülalöeldu on üheseltmõistetav ning saame nüüd kõik keskenduda Eesti rahva suurpeo nautimisele – kõigile neile, kellega kohtume laluväljakul, kui ka kõigile neile üle Eesti, kes saavad peost osa kodudes teleri ees.

Head laulupidu kogu Eestile!

Kõige suuremad karsklased on endised joodikud

Tänane Postimees on avaldanud kurjustavad toonis uudise selle kohta, et Õllesummer teeb kingituse täisealiseks saavatele noortele. Millegipärast arvab ajaleht, et kutsume noori lauluväljakule läbustama. Postimees ei usu, et meie sooviks on hoopis festivali 18-aastaseks saamist koos teistega, kellel on samal ajal sünnipäev, tähistada.

Ma tean, et peaksin lähtuma poliitilisest korrektsusest, aga ma mõtlesin, et oleks värskendav vähemalt korra asju õigete nimedega nimetada.

Ma ei saa aru, miks valitseb suhtumises alkoholi tarbimisse selline silmakirjalikkus. Võin mürki võtta, et valdav enamik eestlasi joob mõõdukates kogustes õlut nii suvel kui talvel, nii kodus kui ka avalikel üritustel.

Mõned aastad tagasi viis Eesti Õlletootjate Liit läbi uuringu, mis selgitas välja, et eestlased peavad õlut Eesti rahvusjoogiks.

Ma vabandan ette, kui ma paljastan mingi kohutava saladuse, aga Õllesummeri korraldajana tean, et suured õllesõbrad on ka väga paljud Eesti ajakirjanikud, reareporteritest kuni üle Eesti tuntud toimetajateni. Aga ometi puhkeb õlle joomisest avalikult rääkides mingi täiesti arusaamatu karskushüsteeria – kõik teevad nägu, et pole kunagi õlut joonud ega kavatse seda ka tulevikus teha.

Asi on läinud koguni nii absurdseks, et mõned aastad tagasi pidas ühe õllefirma pressiesindaja vajalikuks avalikkusele seletada, et nende firma võitleb hoopis selle nimel, et inimesed vähem alkoholi tarbiksid. Jah, muidugi!

Kindlasti on nii õlletootjad kui ka Õllesummer huvitatud sellest, et õlut joodaks vastutustundlikes kogustes ning et alaealistel puuduks sellele ligipääs. Võib-olla ma olen ainus, kes ei häbene seda Eestis avalikult tunnistada, kuid minu meelest võib täisealine inimene alkoholi tarbida küll. Julgen teha lausa nii radikaalse avalduse, kui väita, et suurem osa neist tunneb sellest ka mõnu ja oskab suurepäraselt alkoholi tarbida nii, et see tema muud elu ei sega ja tervist ei riku. Pigem väidan, et enamik täiskarsklasi on need, kel on kunagi olnud raskusi piiri pidamisega. Ning kõige suuremad karsklased on endised joodikud.

Õlle joomine on ehteestlaslik traditsioon. Me oleme õigusega uhked oma õlletootmise pikaajaliste traditsioonide ning Eesti õlude kõrge kvaliteedi ja suurepäraste maitseomaduste üle. See on üks väheseid kaupu, mis ekspordib end praktiliselt ise.

Ma ei oska seda kuidagi teisti nimetada kui kadeduseks ja õeluseks, mis sunnib nägema halba selles, kui teistel on hea. Ma olen kindel, et meil saab koos teiste värskete 18-aastastega olema väga lõbus sünnipäevapidu. Kutsun kõiki sellest osa saama!

Märkmeid äsjalõppenud Õllesummerist

Tere kõigile!

Tahan kõigepealt tänada kõiki neid, kes külastasid tänavust festivali. Paistab, et viimasel päeval õnnestuski ületada kõigi aegade ühe päeva publikurekord.

Sellist järjekorda festivali väravate taga veel enne uste avamist ja festivali algust, nagu laupäeval, pole mina 17 aasta jooksul varem näinud.

Õllesummer lõppeb, Mika kontsert kohe tulemas

Väga tahaks öelda, et korraldajate jaoks on nüüd suurem töö tehtud, kuid tegelikult tuleb veel kõvasti vaeva näha, et festival kenasti maha võtta ja kokku pakkida. Pealegi, sama meeskonnaga oleme seotud ka 3. augustil lauluväljakul toimuva karismaatilise Mika kontserdi korraldusega. Seega – meile ei mingit puhkust, mitte enne kui kiirelt superstaaristaatusesse tõusnud Mika Eestimaa tolmu oma jalgelt pühib.

Aga tagasi Õllesummeri juurde.

Muudatused on omaks võetud

Oleme viimastel aastatel teinud tasapisi mõningaid muudatusi, mille puhul on meil olnud sisemine veendumus, et need vastavad publiku ootustele. Samas, ega sa tegelikult kunagi ei tea, enne kui näed, kuidas inimesed ka päriselt ühe või teise uuenduse omaks võtavad.

Selle aasta üheks suuremaks uuenduseks oli festivali uus toimumisaeg. Kui varasemad Õllesummerid on toimunud juuli esimesel täisnädalal, siis sel aastal algas Summer harjunud ajast pisut hiljem, juuli keskpaigas.

Ilmaga vedas meeletult

Paistab, et see aeg sobib inimestele isegi paremini. Ning ka ilmaga vedas meil tohutult. Nädalal, mil Õllesummer oleks vana tava kohaselt toimunud, oli kuumalaine just alanud, kujutan ette, et väga paljud oleks pigem eelistanud olla ükskõik kus mujal kui rahvarohkel muusikafestivalil.

Kuid Õllesummeri nädalaks sadas juba esimest korda hoovihma, temperatuur langes mõned kraadid ja festivali ajal oli pigem Eesti kohta harjumatult meeldiv suveilm, mitte enam selline talumatu põrgukuumus, nagu nädal varem.

Usun, et sedavõrd suure festivali puhul ei ole tark teha liiga järske liigutusi. Liigume sammhaaval, tasa ja targu, andes inimestele aega harjuda.

Eesti artistid jäävad, rahvusvahelisi tuleb juurde

See kehtib ka programmi kohta. Näeme, et festivali viimastel aastatel võetud suund tuua Eestisse põnevaid ja hetkel aktuaalseid välisartiste on end kõigiti õigustanud.

Esmalt Franz Ferdinand, siis Moby ning sel aastal Calvin Harris, HIM ja Scissors Sisters – liigume sinnapoole, et Summer figureerib Euroopa nõutuimate artistide tuurikalendrites.

Samas jätkame kindlasti ka oma kodumaiste artistide erikontsertide korraldamist. Õllesummer oli, on ja jääb suurimaks Eesti muusika festivaliks. Rahvusvaheline osa täiendab seda, mitte ei asenda.

Usun, et me kõik võime tänavuse festivaliga rahule jääda – nii publik kui osalejad, esinejad ja korraldajad.

Vahel tundub, et liiga palju räägitakse sellest, kui palju inimesi Õllesummeril käis või ühel või teisel kontserdil lava ees kohad sisse võttis. Tegelikult on ju tähtis muu – see, et need inimesed, kes tulevad, saaksid just sellise elamuse, nagu nad ootavad. Et igaüks leiaks Summerilt midagi, mida kuulata, vaadata või teha. Meie eesmärk pole ju maksimaalselt pileteid müüa või aina kasvada, vaid ikka paremini meelt lahutada.

Tänusõnad

Ning lõpetuseks tahangi tänada kõiki neid, kes osalesid viimase 12 kuu jooksul 2010. aasta festivali ettevalmistamisel. Neid inimesi on kokku tuhandeid, kellest ühe väikese osa moodustavad aastaringselt festivali korraldusega seotud inimesed.

Tänan kõiki artiste, nende esindajaid, kõiki festivali tehnilise teenindamisega seotud inimesi, kes vastutavad heli, valguse ja palju muu olulise eest.

Tänan kõiki festivalil osalevaid ettevõtteid ja koostööpartnereid, kelleta seda festivali ei oleks võimalik korraldada.

Kõige enam tänan aga kõiki neid inimesi, kes tänavusest festivalist osa võtsid, kes on osa võtnud varasemate aastate festivalidest ja kellega – ma loodan! – me kohtume juba juulis 2011.

Parimate soovidega,

Marje

Kas töötaja võib blogipidamise eest koondada?

Tänasest Eesti Päevalehest leidsin artikli, mis räägib ühe töötaja koondamisest seetõttu, et pidas blogi. Nagu kirjutab EPL, koondati töötaja sellepärast, et ta pidas pseudonüümi all blogi, milles kritiseeris oma töökeskkonda ja ülemusi.

Samas artiklis avaldab Advokaadibüroo Lepik ja Luhaäär jurist Pirkko-Liis Harkmaa arvamust, et sellisel põhjusel koondamine pole õiguspärane.

Mis mina sellest arvan?

Et asjasse selgust tuua tuleb esmalt muidugi vaadata töölepingu seadust.

Selle paragrahv 15 sätestab töötaja peamised kohustused ning sellest leiab üsna mitu punkti, mille rikkumisena võiks töökaaslaste avalikku kritiseerimist käsitleda.

Näiteks ütleb punkt 5, et töötaja “hoidub tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustusi täita” – võib ju väita, et paratamatult on oma töökohustuste täitmisel takistuseks teadmine, et hiljem võib oma töökohustusi täites tehtu kohta ühepoolses ja võimalik, et mitte kõige soodsamas tõlgenduses lugeda avalikust internetist.

Punkt 6 kohustab tegema koostööd teiste töötajatega, millele taas nende tagaselja anonüümselt või mitte kritiseerimine kindlasti kaasa ei aita. Koostöö eelduseks on ka usaldus.

Kui eelöeldu on tõlgendamise küsimus, siis paistab antud kontekstis kõige täpsemalt probleemi tuuma tabav punkt 9, mis ütleb sõna-sõnalt järgmist: “[Töötaja] hoidub tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu.”

Kui blogi tõepoolest sisaldas kriitikat oma töökaaslaste aadressil, siis mõistagi kahjustab see tööandja mainet ning põhjustab sellest tulenevalt ka klientide ja partnerite usaldamatust tööandja vastu.

Kui aga lugeda seaduse paragrahvi 28, mis sätestab tööandja kohustused, siis seadus lausa kohustab tööandjat sellises olukorras sekkuma.

Nimelt punkt 6 – selle kohaselt peab tööandja tagama töötajatele töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused. Kriitika avalikus internetis on päris kindlasti stressi tekitav tegur nende töötajate suhtes, kellele kriitika on suunatud ning tööandja on kohustatud oma töötajaid sellise ohu eest kaitsma.

Nüüd aga töösuhte lõpetamisest. Artiklis räägitakse koondamisest, sellest ei saa aru, mis alusel on töösuhe lõpetatud. Kui aga vaadata seadust, siis sellises olukorras, kui asjaolud on tõesti sellised, nagu Eesti Päevaleht kirjeldab, pakub see töösuhte lõpetamise aluseks paragrahvi 88, mis sätestab tingimused, mil tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval põhjusel.

Põhjused töölepingu ülesütlemiseks on antud kaasuse puhul enam kui küll

Töölepingu võib sellisel juhul üles öelda, kui töötaja “on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi” – nagu artiklis öeldakse, palus tööandja esmalt blogi sulgeda, mida mina käsitleksin küll kõigiti mõistliku korraldusena.

Töölepingu ülesütlemise aluseks on ka töötaja tegu, mis on põhjustanud “usalduse kaotuse töötaja vastu”. Kuidas ikka usaldada inimest, kes peale tööd või töö ajal tegeleb ettevõttes toimuva avaliku kritiseerimisega?

Ning lõpetuseks võib töölepingu sel alusel üles öelda, kui töötaja oma tegevusega on põhjustanud “kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu”, mida sellise teabe avaldamine kahtlemata on.

Muidugi, on keeruline anda hinnanguid, teades vaid seda, mida kirjutab Eesti Päevaleht, kui aga kõik kirjapandu tõele vastab, kahtlustan, et alus töösuhte lõpetamiseks on olemas ning kui töösuhe lõpetati õigel alusel, siis vaevalt, et töötaja suudaks ka kohut vastupidises veenda.

Kui aga jätta kõrvale asja juriidiline sisu ja anda hetkeks moraalseid hinnanguid – eks kõigil inimestel on vajadus kuidagiviisi pingeid maandada ja selles, et perekonnas, tuttavate ja sõpradega võidakse rääkida ka tööl toimuvast ning seda kriitilises võtmes, pole midagi uut.

Küsimus on antud juhul selles, et seda on tehtud avalikult, mida ei saa küll teisiti kui ebalojaalsusena käsitleda.

Küsin nii – kas elaksite koos naise või mehega, kes peaks teie seljataga blogi, kus avaldaks teie kohta kriitilisi märkusi? Isegi kui ta teeks seda anonüümselt? Ja mis anonüümsusest on jutt, kui teie teate, kellega on tegu.

Seega, mida teeksin mina töötajaga, kes peaks ettevõtte mainet kahjustavad avalikku veebipäevikut? Usun, et teeksin samamoodi, kui tegi EPL-i artiklis mainitud naise tööandja.

Staaridele kodumajutust ei paku. Kahju!

Sel nädalal tuli minu jaoks kurb uudis. Nimelt leidus Tallinnas siiski üks rõduga tuba viietärnihotellis, mida nõudis oma raideris HIM, ja sellega langes ära minu lootus, et Ville Valo ja Co õnnestub endale koju majutada.

Selgus, et alati ei olegi sobiva numbritoa leidmine nii lihtne. Viietärnihotelle Tallinnas nagu on, aga rõdudega tube neis mitte. Kuid just selline oli HIM-i soov. Alul tundus see ülesanne lootusetuna, kuid otsisime ja leidsime.

Küll mitte päris sellise rõduga, nagu me (ja ilmselt enamik inimesi) oleme harjunud rõdu all silmas pidama, vaid Prantsuse rõduga, mis tegelikult tähendab suurt piklikku aknet või siis võib seda nii ette kujutada, et akna asemel on seinas uks.

Tegime sellest viietärniuksest pildi, saatsime bändi mänedžeridele. Saime vastuse, et sobib ja broneerisime toa ära.

Kuni seda hotellituba otsiti, oli mul lootus, et ehk ei leita. Oleksin hea meelega ühe maailma kõige kuumema rokkbändi enda juurde koju majutanud. Mul on kodus rõdu küll, tegelikult lausa mitu rõdu, peale selle veel ka aed ja merevaade. Ümberringi mets, linnud laulavad – lilled, päikesepaiste, heinamaa...

Ka on mul kaks koera, kes saanuksid suurepäraselt hakkama ligitikkuvate tüdrukutega….

Ja mina…, tegelikult ma juba harjutasin hommikust pannkookide küpsetamist…..

Jah, Ville Valol & Co-l oleks minu kodumajutuses kindlasti hea olnud, kuigi ka hotellituba, mille neile lõpuks leidsime, on väga kena ja ilus.

Pudenev sammas ja ametkondlik vastutus

Esmaspäeval tööle tulles avastasin, et kogu Eesti jälgib hinge kinni hoides Vabadussõja võidusamba ümber toimuvat – või õigemini langevat. Häälekamad, kes on tüdinenud pidevatest jamadest, nõuavad asjasse puutuva ministri tagasiastumist. Miks keegi ei räägi ametnikest, kes ministrile otsused allakirjastamiseks lauale panid?

Sambast on kaitseministeeriumile kujunenud õudusunenägu, mis ei taha kuidagi lõppeda. Keeruline on kõrvalseisjana hinnata, kes on tegelikult süüdi – kas samba ehitajad või projekteerijad või hoopis tehnilise poole eest vastutanud ametnikud.

Kindlasti on vastutus ka asja poliitiliselt vedanud ministril, kes tegijaid tagant utsitas ja kuulduste kohaselt ka kiirustama sundis. Kuid see, kas minister astub või ei astu tagasi ei muuda midagi kogu sambaloos. Ainult avalik arvamus saab pisut rahustatud. Kui aga minister peabki selle tõttu ametist lahkuma – kas poleks siis õige, et lahkuksid ka kõik need, kes sambaehitust ministeeriumis koordineerisid, aga on praegu jäänud varju?

Kui tõmmata paralleele eraettevõtlusega, siis kindlasti võiks selline jama lõppeda tegevjuhile (minister) koha kaotusega. Kuid päris kindlasti võtaks uus juht esimese asjana ette ka muudatused juhtimismeeskonnas ning võimalik, et ka projektiga otseselt kokku puutunud töötajate seas, sõltuvalt sellest, kes ja mille eest vastutas.

Oleks kujuteldamatu, et tegevjuht saaks kinga, uus pandaks ametisse, kuid käki keeranud seltskond istuks mõnusalt oma kohtadel edasi...

Avalikus sektoris paistab olevat nii, et need, kes otsused ette valmistasid ja ministri lauale panid, töötavad mõnusasti oma kabinettides edasi, nagu polekski midagi juhtunud.

Ametkondlik vastutus on midagi, millest Eestis väga ei räägita

Kui Kultuurkapitali juht varastas miljoneid kroone kultuuriraha, siis astus toonane kultuuriminister Signe Kivi tagasi – aga need kümned ametnikud kultuuriministeeriumis, kes palju otsesemalt vastutasid kultuurkapitali rahaasjade üle järelvalve teostamise eest, ei astunud muidugi kuhugi ning on tänaseks ilmselt ametikõrgendust ja palka juurde saanud.

Kui mõnda aega tagasi selgus, et riik on hilinenud puuetega inimestele toetuste maksmisega, siis astus avalikkuse survel tagasi minister, kuid need sotsiaalministeeriumi ametnikud, kes reaalselt kogu teemaga tegelesid, jäid ikka paigale. Ja nende kätt on tunda – digiretsepti käivitamine takerdus ju taas “infosüsteemide puudujääkidesse”.

Tuleme tagasi samba juurde, mis Vabaduse väljakul uhkelt seismise asemel vilgub, kustub ja siis hoopis tükkis pudema on hakanud. Olgu, ministri poliitilised oponendid nõuavad ministri pead – aga mis sellest muutub? Vaevalt, et riik kõik kulutatud summad tagasi suudab nõuda, kuigi seda peaks kindlasti püüdma teha.

Aga kuidas edasi?

Variante on ju kaks. Püüda praegune sammas kuidagi töökorda saada või siis leppida, et projekt ebaõnnestus, kanda kulud korstnasse ja alustada otsast peale. Mis see tähendab, kas uuest ideekonkursist või uuest materjalivalikust – eelistades sel korral lihtsamaid lahendusi, mis meie talupojamõistusele oleksid haaratavad ja mille üle Eesti ametnikud suudaksid ka järelvalvet teostada.

Kuid seda on mõistagi poliitiliselt keeruline teha. Tunnistada, et sai tehtud enam kui 100 miljonit krooni maksma läinud viga ja pole muud peale hakata kui kurvalt pead vangutada.

Eesti on selliseid vigu ka varem teinud. 1990. aastatel ostsime relvi, millest osa ei tulistanud. Eesti Panga juhtkond kaotas ükskord ära kümmekond miljonit USA dollarit Eesti maksumaksjate raha, millest vaid osa on õnnestunud tagasi saada. Kui uskuda ajakirjandust, siis igal aastal läheb prognoositust kallimaks maksma ja üle tähtaja mitmeid suuremaid ja väiksemaid riigihankeid. Kokku ilmselt märkimisväärselt suuremas summas, kui on kallinenud absoluutarvudes monument linna keskväljakul.

Sambast, mis püstitati Eesti vabadussõja mälestuseks, on kahjuks saanud veel ka sümbol Eesti madalale haldussuutlikkusele, riigiametnike rumalusele ja pealiskaudsusele – ning kui järeldusi ei tehta, siis ka täielikule karistamatusele. Ärme unusta, et need, kes tellivad riigile lagunevaid sambaid, tellivad meie sõduritele ka püsse ja haubitsaid.

Õllesummeri tegelik kapten

Kus on Tarmo Tuvike?

Möödunud nädala neljapäeval avaldas Delfi majandusrubriigis uudise “Õllesummeri korraldaja hävis rahaturgudel”. Delfi majandustoimetuse töötajad olid lugenud meie möödunud aasta majandusaruannet ning saanud sealt teada, et kaotasime finantsturgudel raha.

Otsustasime, et peame sellele siiski vastama, et inimestele ei jääks muljet, et Õllesummeri korraldajad on sattunud mingisugustesse raskustesse. Samal päeval ilmus niisiis uudis “Õllesummer tegutseb edukalt”.

Oma vastuses Delfile kirjutasin, et sügavast masust hoolimata oli möödunudaastane festival edukas ning usume ka tänavuse festivali edusse.

Asi on nimelt selles, et meid ei mõjuta niivõrd ilm, valitsus ega masu, vaid see, kuidas need inimesed, kes festivali korraldavad, suudavad toime tulla ka keerulistes olukordades.

Ja ega siis mittemasuaeg lihtsam ole. Majandustõusu ajal korraldati Eestis igal suvepäeval vist korraga nelja-viit üritust, konkurents oli palju tigedam. Mingis mõttes on nüüd isegi lihtsam.

Neid uudiseid mõned päevad hiljem lugedes tabasin end mõttelt, et pealkiri “Õllesummeri korraldaja hävis rahaturgudel” pole tegelikult päriselt täpne, kuigi on iseenesest nagu faktiliselt õige.

Küsimus on selles, kes tegelikult on Õllesummeri korraldaja?

Õllesummeri tegelik väärtus on see meeskond, kes igal aastal seda festivali ette valmistab ja läbi viib, need konkreetsed inimesed, kes seda teevad ja nendevaheline loominguline sünergia.

Kõik sõltub meeskonnast. Seda pole võimalik millegagi asendada. Anna maailma parim paat lollide kätte ja nad sõidavad sellele ka tuulevaikuses ja peegelsiledal merel augu külge.

Omal moel on kõik nende 17 aasta jooksul Õllesummeri korraldamises kaasa löönud inimesed seda festivali kujundanud – mõni vähem, mõni rohkem. Üks paradokse on see, et tihti pole mistahes valdkonnas tõelised tegijad avalikkusele sedavõrd tuntud kui teised, kõrvalisemad. Nii on ka meie puhul.

Minu nimi käib vahel meediast läbi, meie pressiesindaja oma samuti, kuid samas ei ole keegi tähelegi pannud, et Õllesummerit korraldaval osaühingul on kaks omanikku ja kaks juhatuse liiget – Marje Hansar ja Tarmo Tuvike.

Festivali kodulehel on kirjas, et Tarmo on Summeri turundusjuht. Selles mõttes on õige, et turundus on üks nendest valdkondadest, millega ta tegeleb. Kuid nimetus “turundusjuht” ei kanna endas kaugeltki ammendavat sisu Tarmo panusest festivali toimumisse.

Ühe meelelahutussündmuse puhul kuulubki praktiliselt kõik turunduse alla – müük, suhted koostööpartneritega, programm, aga ka reklaam ja kogu muu kommunikatsioon. Kuid veel enam on turunduse osa, või siis vastupidi, turundus ise osa mingist laiemast ideoloogiast või filosoofiast, millest lähtudes ühte üritust – suurt või väikest – korraldatakse.

Staarid toob Tuvi(ke), mitte kurg

Kui rääkida kitsalt reklaamikampaaniatest, mis on viimase 12 aasta jooksul tehtud, siis need on muidugi Tarmo töö algusest lõpuni.

Seega, kui aus olla, on Tarmo Õllesummeri tegelik kapten. Ja ma tahaksin sellel pikemalt peatuda.

Nende aastate jooksul on Summeri kohta liikunud väga erinevaid kuulujutte ja müüte. Alates sellest, kuidas festival on tõeline rahamasin, mis toob igal aastal sisse meeletuid rahasummasid, kuni paljude väiksemate asjadeni välja.

Üks küsimusi, mida viimasel ajal üha sagedamini küsitakse, on: kes meile toob neid nimekaid välisartiste, kes viimastel aastatel on meie pealaval esinenud? Huvitav, mida inimesed silmas peavad? Tõesti, see ei ole toonekurg, kes meile välisartiste toob!

Välisartistidega tegeleb meeskonnas samuti Tarmo.

Ta on seda festivali korraldanud tänaseks juba 12 aastat. Esimese tõsise välisesineja Franz Ferdinandi tõi 2008. aastal Õllesummerile just tema. Möödunud aastal tõi ta Moby ja sel aastal on tema teene ka see, et meil esinevad HIM, Calvin Harris ja Scissors Sisters.

Just Tarmo on üles ehitanud meie suhted rahvusvaheliste artistide esindajate, agentide ja mänedžeridega, kes vahendavad tõelisi superstaare. Superstaare, kes just sel suvel on Euroopa festivalide peaesinejad. Tegemist on keeruliste isiksuste, keerulise äri ja keeruliste läbirääkimistega.

Kui olla lõpuni aus, siis pole Õllesummeri sellises suunas arendamine üldse minu teene. Tarmo pakkus selle kursi välja ja tema on aastaid ja aastaid selle nimel tööd teinud, et Õllesmmerist saaks tõsiselt võetav rahvusvahelisel tasemel sündmus. Sinnapoole me aasta-aastalt liigumegi.

Tarmo on selle festivali kallal kõige kauem ja kõige rohkem tööd teinud. Ning nii huvitav, kui see ka ei ole – on jäänud seda tehes teadlikult varju. Samal ajal kui lugematu hulk inimesi on tema loorberitel puhanud.

Kusjuures, erinevalt võib-olla paljudest teistest kontserdikorraldajatest Eestis või mujal maailmas, kelle töö üheks meeldivaks osaks on koos maailmanimega staariga tehtav foto lennujaamas või lava taga, mis hiljem seinale riputada, on Tarmo saatnud lennujaama mõne oma kolleegi, eelistades ise vastu võtta hoopis bändide road crew liikmeid.

Siinjuures ei saa unustada ka kõiki neid Eesti artistidega tehtud erikontserte, mis on Õllesummeril läbi aastate toimunud.

Jah, mõned neist on artistid ise kokku pannud, valdava enamuse aga oleme ise oma köögis valmis keetnud. Rujaleidja, ABBA laulude kontsert, Jaak Joala laulude kontsert, biitlite muusika kontsert ja lugematud teised on tema töö.

Kui kokku lugeda, siis on neid kontserte läbi aastate külastanud sajad ja sajad tuhanded inimesed. Kusjuures see teebki asja huvitavaks. Tegemist on üritusega, mis pole ühekordne sähvatus, nagu on olnud üleilmse tuntusega artistide esinemised lauluväljakul, vaid sündmusega, mis toimub igal suvel aastast aastasse.

Vahel me unustame, kui tähtsad on meile sõbrad

Sellepärast ma ütlengi, et Tarmo Tuvike on Summeri tegelik kapten. Ilma temata ma seda festivali korraldada ei oskaks ega ausalt öelda tahakski.

Väga tihti ei oska me inimesi, kes on meie kõrval ja meie lähedal, piisavalt meeles pidada. Nii lihtne on hakata võtma nii nende sõprust kui kõike nende antavat oma elus enesestmõistetavana.

Me teame seda väga hästi, aga nii tihti ikkagi unustame.

Ma arvan, et me kõik peaksime oma tänulikkust inimestele endi ümber, kes pole ainult head kolleegid, vaid ka lähedased ja head sõbrad, rohkem välja näitama ja sagedamini tänama kõige selle eest, mis nad meile iga päev annavad. Ning hoolitsema selle eest, et annaksime ise sama palju vastu.

Nagu ma ütlesin – lõpuks on ikkagi tähtsad vaid inimesed, mitte osaühingud või aktsiate hinnad või mis tahes.

Mina olen alati soovinud suurepäraseid inimesi oma ellu, kelle sõpruse eest ma oleksin iga päev tänulik, oleksin iga päev õnnelik ja oleksin iga päev uhke.

Jah, selline sõber, selline inimene minu läheduses on. Summeri tegelik kapten – Tarmo Tuvike.

Minu tähelepanekuid Eesti seltskonnaelust

Eesti seltskonnaelu sai alguse juba üsna pea pärast Eesti iseseisvumise taastamist 1991. aastal. Enelin Meius korraldas siis aastalõpuvastuvõtte, kuhu kogunes Eesti koorekiht, varakapitalistliku riigi rikkad ja ilusad. Seda näidati televiisoris ning inimesed vaatasid seda uut fenomeni väga suure huviga. Paljud sõimasid kohaletulnuid tõusikuteks ja uusrikasteks, mida neist paljud ka olid...

Kui neid aastalõpupidusid nüüd uuesti näidata, siis paistaks see kõik ilmselt välja kui komöödia. Naljakad inimesed naljakates kostüümides.

Kui aga võrrelda tänast aega 20 aasta taguse ajaga, on seltskond kui nähtus muutunud tublisti mitmekihilisemaks. Tõsiseid ärimehi, neid, kes arvestatavaid rahasummasid liigutavad, enam nn seltskonnaüritustel ei näe. Neil on oma peod ja üritused.

Samuti ei näe seltskonnaüritustel neid muusikuid, näitlejaid, lavastajaid ja teisi kultuuritegelasi, kes ei soovi mingil juhul endale tõmmata kollase meedia tähelepanu ja tahavad säilitada oma tõsiselt võetavust.

Nagu kõikjal mujal, on ka Eestis välja kujunenud oma “seltskonnatähed” – inimesed, kes on tuntud peamiselt selle poolest, et nad on tuntud. Mis nad täpselt teevad, mis asja täpselt ajavad – ei tea keegi. Ja ega päriselt huvita ka.

Iga nädal toimub üsna mitu seltskonnaüritust. Mõned nädalad tagasi näiteks ühe õhtu jooksul Ott Leplandi uue plaadi esitlus, Birgit Varjuni kontsert ning uue ööklubi CatHouse avamispidu.

Need mõnikümmend tuntud inimest, kes meil Eestis on ja kes enamikel seltskonnaüritustel käivad, pidid ühe õhtuga jõudma kolme kohta. Enamik jõudiski. Võib-olla oleks korraldajatest olnud mõistlik panna peokohtade vahel käima bussiühendus, et transportida VIP-e ja neid saatvaid fotograafe?

Rääkides fotograafidest – võib-olla ma eksin, aga minu meelest on neid igal üritusel aina rohkem. Mõni aeg tagasi pressiüritustel oli enam-vähem teada, kes on mis väljaande esindaja. Ka nüüd peaks olema lihtne, sest meil on vaid mõned meelelahutuselu portaalid ja paar ajakirja. Kuid fotograafe on seltskonnaüritustel palju rohkem. Ning mina küll ei tea, kelle jaoks nad pildistavad ja kes nad on.

Küsida ka ei saa. Erinevalt aastatetagusest ajast, kus fotograafid "Tere" ütlesid või lausa küsisid luba, et kedagi pildistada, tegutsetakse tänapäeval kiiresti ja professionaalselt. Korraks sähvivad välklambid ja läinud järjekordne piltnik ongi – ei tere-t, ei head-aega. Natuke nagu snaiperid sõjakoldes.

Muutunud on ka üritused ise, seda eriti viimastel aastatel. MASU annab siingi tunda ja kuidas veel. Samal ajal lähevad pidude kutsed ning pressiteated aina suurejoonelisemaks. Kõik üritused reklaamitakse välja kui kõige-kõige-kõige: glamuursemad, enneolematumad, seksikamad, erakordsemad, ainulaadsemad jne.

Mis tegelikult toimub?

Tegelikult jätkub enamikel üritustel programmi umbes viieks minutiks. Esineb üks esineja, kes laulab ühe laulu. Või siis esineb mõni tantsutrupp. Eriti populaarseks on muutunud kõikvõimalikud pesumoe show'd, mis ilmselt on mõeldud selleks, et nendel samadel eelmainitud fotgraafidel oleks midagi peale seltskonnainimeste pildistada.

Võimalik, et sellised galeriid saavad hiljem portaalides palju klikke. Aga vahel küll aru ei saa, kuidas need pesuväel tüdrukud konkreetse ürituse eesmärgi ja mõttega kokku lähevad.

Õnnestunud ürituse korraldamine tähendab, et tuleb pöörata tähelepanu paljudele üksikasjadele. Näiteks ühel hiljutisel “ahvatleval”, “võrgutaval” ja “sensuaalsel” üritusel esines väga hea tantsutrupp, kuid kogu lubatud sensuaalsus ja ja ahvatlus jäi nägemata, sest tantsijad esinesid peaaegu pilkases pimeduses. Kas keegi ei olnud mõelnud selle peale, et artiste võiks kuidagi ka valgustada või ei raatsitud paari prožektori peale raha kulutada.

Või siis laulab mõni muusik, keda aga keegi peale tema enda ei kuule, seega ka tähele ei pane. Kutsutud seltskond on vahepeal tasuta pakutud kokteilidest tuju heaks tuuninud ja ei pane kitarriga rahvakunstnikku enam tähelegi.

Rääkides pakutavatest jookidest – mind paneb alati imestama, miks ei võidaks nendel üritustel pakkuda lihtsaid asju – vett näiteks? Miks peab külalisi tingimata “üllatama” ei-tea-millistest keemilistest ühenditest kokku segatud kokteilidega, mille joomise järel ilmselt inimesed pimedas helendavad.

Teine tähelepanek on see, et ilmselt on kuhugi turundajate kavadesse sisse jäänud rida üritused ja neid peab maksku, mis maksab ikka mõne aja tagant korraldama. Isegi kui põhjus selleks tuleb otsida või leiutada.

Ülemöödunud nädalal näiteks avas taas uksed Lounge 8, üritus oli välja reklaamitud kui uuenenud Lounge 8 avamine. Midagi oli seal tõesti ka ümber ehitatud – üks või kaks vaheseina vist ära võetud ning seintele riputatud üks tumepunane kangas. Aga muu oli kõik sama – sama mööbel seisis sama koha peal.

Kusjuures pidu ise oli tore, lihtsalt seltskond arutas, milles siis ikkagi nüüd see uudsus seisneb.

Kõige märgatavam uuendus oli Olga Makina väga ilus ja värviline näitus seintel. Ning seda kõik siis imetlesidki, sel ajal kui Lounge 8 ettekandjad kangelaslikult, kuid pisut meeleheitele aetuna püüdsid valmistada kokteile sadadele kohaletulnud inimestele. Ei õnnestunud.

Paljud üritused õnnestuksid palju paremini, kui korraldajad mõtleksid pisut lihtsamini. Võtaksid endale jõukohaseid ülesandeid ja hoolitseksid eeskätt selle eest, et inimestel, keda nad kutsuvad, oleks hea ja muretu olla ja et see “ kõige-kõige-kõige “, mis külalistele eelnevalt lubati, ka kuidagi välja paistaks. Ega siis päris kõik kutsutud “seltskonnatähed” ainult tasuta alkoholi saamiseks kohale ei tule!

Iseasi, milline on üldse üritusekorraldajate eesmärk. On leitud koosmeel nende vahel, kes tahavad pildistada ja nende vahel, kes soovivad tasuta drinki ja pildile. Esimesed ja viimased koondatakse mõneks tunniks ühte kohta, tehakse pildid ära, riputatakse mõnda portaali üles ja kõik on rahul.

Ning paistab, et lõbus on ka nendel inimestel, kes hiljem pilte vaatavad ja armastavad internetis kommentaare kirjutada. Teemat, kas väikeses Eestis üldse ikka on staare, arutatakse väsimatult nädalast nädalasse.

Kuidas nad üldse tegid seda Woodstocki festivali ilma interneti ja mobiiltelefonita?

(Pilt: last.fm)

Eelmisel neljapäeval tuli üks meie juhatuse liikmetest tööle, väga tõsine ilme ees, ja ütles, et tahab minuga rääkida. Tema jutust selgus, et ta oli unustanud oma laptopi, kus sees kogu Summeriga seotud info – konfidentsiaalsed meilivahetused kõigi meie välisartistide agentidega, eelarved jne, eelmisel õhtul mingisse suvalisse taksosse. Ja festivali alguseni on jäänud ju vaid loetud kuud, nii et võite ise ette kujutada, kuidas ma sellisele uudisele reageerisin.

Õnneks oli seekord tegemist aprillinaljaga, kuid see seik pani mind mõtlema sellele, kui palju tänapäeval ükskõik millise, ka väikese ettevõtte juht sõltub kõikvõimalikest digitaalsetest abivahenditest ning internetist.

Kuidas varem suuri asju tehti? Kui ei olnud mobiiltelefone ega internetti, kui olid ainult faks ja lauatelefon… Istuti lauatelefoni juures ja oodati kõnet? Lepiti kokkusaamisi kokku telegrammi vahendusel? Absurd.

Mobiiltelefon ja internet – asendamatud töövahendid

Minul on juba mobiili aku ootamatult tühjaks saades või ta koju unustades tunne justkui oleks käsi amputeeritud ning ühes sellega kadunud suur osa töövõimest. Mulle tundub, et mastaapsete meelelahutusürituste korraldamine vaid lauatelefoni ja faksi abil on mingi väljamõeldis.

Peale telefoni on asendamatu internet – meilisuhtlus, sotsiaalne meedia jne. Ilma interneti ja mobiiltelefonita oleks väga keeruline suhelda agentidega laias maailmas – üks elab USA-s, teine Londonis, kolmas Brasiilias.

Ühelt poolt on nad kõik nüüd kõikjal kättesaadavad, kuid teisalt peab ka selline väike firma nagu Meediaekspress elama korraga mitmes ajavööndis, pidama silmas, et me ei helistaks USA tuuril oleva HIM'i esindajatele keset ööd ning samas vahel ise olema vastu hommikut reipad suhtlejad.

Ja kust festivalikülastajad informatsiooni said?

Usun, et Õllesummeri koduleht on festivali aegu üks külastatatumaid Eesti interneti lehekülgi, olles asendamtuks infoallikaks inimestele, kes festivalile tulla plaanivad.

Lisaks kodulehele hoiame oma külastajaid festivali arenguga kursis ka uudiskirja kaudu. Tänaseks on Õllesummeri uudiskirja listis juba 40 000 inimest, kes on avaldanud soovi saada värsked teated festivali kohta oma e-postkasti esimesena.

Ning juba mõnda aega kasutame suhtluseks oma sõpradega Twitteri, Facebooki ja Orkuti kontosid – niiviisi on meil ka otsene kontakt inimestega, kes juba juulikuud ja Summerit ootavad ning saame nende küsimustele kiiresti vastata.

On veel üks sotsiaalse meedia kanal, mis on, võiks lausa öelda, et eluliselt oluline inspiratsiooniallikas – YouTube. Selle abil leiab huvitavaid artiste ja saab põnevaid ideid festivali pisidetailide täiustamiseks.

Kui veel 5-7 aastat tagasi ostsime mõnest esinejast n-ö pildi ette saamiseks tema live-DVD, siis täna saame sõeluda YouTube'is live-videoid ja hinnata nende järgi, kuivõrd see või teine artist meie festivalile sobiks.