Mis sai Rahvusringhäälingust?

Juunis kirjutasin oma ajaveebis sellest, kuidas reklaamivaba rahvusringhääling vahel väga reklaamihõngulisi asju teeb.

Esitasin toonase postituse lõpus mõned küsimused rahvusringhäälingu juhtidele härra Margus Allikmaale ja Andres Jõesaarele. Lubasin nende vastuseid jagada ka oma blogi lugejatega.

Mõnda aega hiljem saingi kirja härra Andres Jõesaarelt Eesti Rahvusringhäälingu nõukogust.

Et lubasin vastuseid Teiega jagada, siis toon siinkohal ära tema kirja mulle.

Mõni sõna sissejuhatuseks. Loodan siiralt, et keegi ei mõistnud mind valesti ning ei arva, et tegin toonase avalduse sellepärast, et mulle ei meeldi Rabarock või Raadio 2. Rabarockil olen korduvalt käinud ja Raadio 2 on tihti see raadio, mis minu autos mängib.

Ühtlasi olen vägagi tänulik R2 saatejuhile Koit Raudsepale, kes Moby kontserdi eel tegi oma kuulajatele põhjaliku ekskursiooni selle omapärase ja kahtlematult väga andeka artisti uuema ja vanema loomingu radadel. Erinevalt ühe meie päevalehe kultuuritoimetajast, kes esialgu ei soovinud Õllesummerist midagi kuulda (mis on kahtlematult tema õigus), kuid ilmus välja kaks kuud hiljem sooviga “selle kiilaka hipiga” intervjuu teha.

Tänan Andres Jõesaart tema kirja eest ning avaldan selle igasuguste kommentaarideta.

_ _ _

Lugupeetud Marje Hansar,

Tänan teid tähelepanekute ja küsimuste eest, mis teil tekkisid seoses Rabarocki kajastamisega Raadio 2 programmis.

Raadio 2 on teinud Rabarockiga koostööd alates selle muusikaürituse loomisest viis aastat tagasi. Raadio 2 toimetus on pidanud sellist koostööd oluliseks, kuna tegemist on suve ühe suurema muusikaüritusega Eestis ja selle sihtgrupp kattub Raadio 2 omaga. Nagu te õigesti märgite, tegemist on 15-29 aastasele kuulajale mõeldud üldhuviprogrammiga, kus mängitakse väga palju värsket Eesti muusikat ja räägitakse neil teemadel ja tutvustatakse neid sündmusi, mis võivad huvi pakkuda noorele, õppivale ja alles oma elus valikuid tegevale, inimesele.

Siia sobib lisada, et Õllesummer tervikuna ei ole selle sihtgrupi üritus, küll on seda mõned Õllesummeril esinevad artistid või muusikakollektiivid. Me võime lõputult vaielda selle üle, kas Õllesummer on kogupere üritus, kultuurifestival või lihtsalt õlle joomise festival, aga kindlalt ei ole selle ürituse ainus sihtgrupp 15-29 aastane noor, pigem õppiv kui töötav inimene

Kahe nädala jooksul enne Rabarocki toimumist edastas Raadio 2 kultuuriteadetena 4-5 korda päevas Rabarocki klippi ja intervjuude juures ka audioklipi selle kohta, et Raadio 2 on esindatud Rabarockil. Seda tehti vastavalt Rahvusringhäälingu juhatuse poolt kinnitatud kultuuriteadete edastamise korrale. Tagantjärele tarkusena tuleb tunnistada, et nende kultuuriteadete esituskordade arv oli ebaproportsionaalselt suur. See tulenes Raadio 2 heast tahtest ja soovist oma partnerit, kellega koos on viis aastat seda üritust tehtud, võimalikult palju aidata. Et see heast soovist kantud aitamine muutus seadusliku ja ebaseadusliku piiril kõndimiseks, on ilmselge. Rahvusringhäälingu juhatus on oma märkused Raadio 2 toimetusele ja peatoimetaja Heidy Purgale edastanud.

On täiesti selge, et Raadio 2 ega ükski teine meie avalik-õiguslik programm ei tohi edastada reklaami või teavet, mis toetab toodete või teenuste müügi suurendamist, ürituse või idee edendamist või mõnes muus vallas mõne muu soovitud tagajärje saavutamist ning mida reklaami avalikustaja tasu eest või mõnel muul vastaval kaalutlusel levitab. Raadio 2 ei ole saanud mingit tasu Rabarocki ürituste tutvustamise eest. Ka ei anna suurem kuulajate hulk meile otsest ega kaudset materiaalset kasu, aga aitab tõhusamalt levitada avalikku teenust, mille pakkumiseks Raadio 2 seaduse alusel tegutseb. Ja uusi kuulajaid, tänu Rabarockiga koostööle, oleme ilmselt võitnud. Seda on tõestanud Raadio 2 kuulajate tänulik ja toetav tagasiside.

Eelnev ei ole mõeldud Raadio 2 tegevuse õigustuseks. Pigem aitab see mõista nende tegutsemise motiive ja selgitab tausta.

Austatud Marje Hansar, Te kirjutate oma blogis, et soovite selgust. Selgus on lihtne: Raadio 2 peatoimetaja ja teised toimetajad teevad oma tööd entusiasmiga ja püüavad anda endist parima, et nende sihtgrupi kuulajad oleksid informeeritud, kaasatud ja jagaksid toimetusega ühiseid väärtusi. Vahel minnakse selles entusiasmis seadusega kehtestatud piirile liialt lähedale või tehakse isegi jälg piiriribale. Rabarocki juhtumi puhul tuleb tunnistada, et piiriribal on jälgi. Teie kirjast oli väga palju abi, et nende entusiasmi pisut jahutada ja tulevikus vältida võimalikke rikkumisi.

Kuna Te esitate oma blogis ka kolm küsimust tuleks neile järjekorras vastata, aga nagu te eelnevast lugesite, on kõik need vastused juba antud. Jääb ainult lisada, et Rahvusringhäälingu nõukogu ja juhatus ei aktsepteeri tegevusi, sh reklaami edastamist meie programmides, mis kahjustavad Rahvusringhäälingu mainet või seavad meie avaliku teenuse vajalikkuse kahtluse alla.

Vastavat küsimust arutas 16. juunil oma koosolekul ka rahvusringhäälingu nõukogu ja kohustas Raadio 2 peatoimetajat võtma kasutusele ennetavaid abinõusid reklaami vältimiseks Raadio 2 programmis.

Raadio 2 on olnud avatud ka paljude teiste nooremale sihtgrupile suunatud muusikaürituste kajastamise suhtes. Mulle teadaolevalt on Raadio 2-l olemas ka Õllesummeriga kokkulepped Kerli ja Moby kontsertide kajastamise ja selle kohta informatsiooni jagamise suhtes. Loodan, et see näitab üles meiepoolset head tahet.

Lugupidamisega,
Andres Jõesaar

Ajakirjanikud jõid ära käeulatusse sattunud šampuse ja pistsid nahka jäätised?

Eelmisel nädalal avaldas Õhtuleht esikaane, millest jäi mulje, et Õllesummer jättis festivalil tööd rabanud noored ilma lubatud töötasust. Nii see muidugi ei olnud.

Lugu rääkis ühest festivalil osalenud firmast. Õllesummeril tegutseb üle saja erineva ettevõtte. Me kontrollime hoolikalt, et nad peaksid kinni reeglitest, mis kaubandusettevõttetele kehtivad, kuid töötajatega sõlmitavad lepingud on tööandja ja töövõtja vaheline asi, millesse me ei sekku. Loodan, et noored saavad tehtud töö eest siiski ka palga kätte.

Muidugi oleks lugu olnud igav kui selle pealkiri oleks rääkinud asjadest, nii nagu nad olid. Et üks tundmatu osaühing jättis väidetavalt palgad välja maksmata. Et asja hapukurgihooajal müüvamaks tuunida mässiti sellesse loosse ka Õllesummer.

Meilt küsiti kommentaare, kuid neid ei kasutatud. Avaldati hoopis pealkiri, mis viitas sellele, et meie oleme kellelegi võlgu jäänud. Me pole nende 16 aasta jooksul kordagi jätnud kellelgi välja maksmata töötasu ning pole ealeski jätnud tasumata arveid allhankijatele.

Täna jätkuvad ääretult "faktipõhised" uudised. Üks portaal helistas mulle ja küsis, kas ma olen oma elukaaslastest lahku läinud. Ütlesin, et "ei ole". Helistati ka minu elukaaslasele ja küsiti, kas me oleme lahus. Ka tema vastas, et "ei ole".

Ja tulemus? Portaalis avaldatud uudise pealkiri ütleb ikka kindlas kõneviisis, et me oleme lahus - tõsi, pealkirjale on lisatud küsimärk.

Olgu, kui juba puusalt laskimiseks läks, las ma jutustan kaks pikantset lugu selle aasta Õllesummerilt seoses ajakirjanikega.

Jätan nimed sel korral nimetamata, aga usun, et vastavates toimetustes saadakse aru, kellest ma räägin.

Ma olen juba kirjutanud ajakirjanikest, kes püüavad Õllesummeri pressinimekirja panna oma sõpru ja tuttavaid.

Kokkuvõtteid tehes ja akrediteeritute nimekirju korrastades sattus mulle kätte ühe meediakanali poolt välja pakutud nimekiri, kellele nad oma esindajatena soovisid festivalile sissepääsuluba.

Ning selles ongi kenasti ära toodud Tuntud Ajakirjanik A ning siis veel mõned nimed, mille taha on sulgudesse märgitud nt “Ajakirjanik A tütar” või “Ajakirjanik B poeg” jne.

Hämmastav, kas ei ole.

“Ilma naise ja lasteta ei tule õiget fiilingut”

Tean, et meie poolt uuris keegi seda asja ja sai kanali esindajalt vastuse, mis oli ligikaudu järgmine: “Vaadake, kui väga austatud Ajakirjanik A või Ajakirjanik B tulevad festivalile koos laste ja naisega siis ainult selleks, et saada kätte seda õiget fiilingut, et sellest fiilingust hiljem rääkida või kirjutada. Eks te ise teate, kõikvõimalikke üritusi, restoranide ja kaupluste avamisi, kuhu saab naise või lapsed kaasa võtta, on väga palju ja Ajakirjanik A või B läheb vaid sinna, kuhu ta saab nad kaasa võtta.”

Väga naljakas, kuid samas ka hea mõte, kuidas leevendada Eestis tööpuudust.

Kui kõik need meediakanalid, kes arvavad, et ajakirjanik peab töökohustusi täites (festivalil täidab ajakirjanik oma tööülesandeid, või kuidas) olema saadetud oma pereliikmete poolt, siis peaks olema normaalne, et ka muudel tööpäevadel saaks oma pereliikmed “õige fiilingu” tekitamiseks toimetusse kaasa võtta.

Mine tea, muidu ei tule ehk seda õiget kajastust, kui päevasündmusi ei elata läbi koos oma perega. Kui peaministri avaldust loetakse teiste ajakirjanike seltsis ning pole võimalik kohe oma naise ja lastega sel teemal aru pidada...

Nii saaks iga töötava ajakirjaniku kohta veel 2-3 inimest (sõltuvalt leibkonna) suurusest tööle ametikohtadele nagu näiteks “peatoimetaja asetäitja abikaasa” või “saatejuhi tütar” jne.

Paneme šampused pihta!

Kui ega sellega koomilised avastused lõpe.

Lugu järgmine. Viimastel aastatel oleme mõnede väljaannete fotograafidel võimaldanud kasutada piiratud ligipääsuga alasid oma asjade hoidmiseks ja näiteks kaameraakude laadimiseks ja piltide üles laadimiseks. Nii ka sel aastal, lubasime ühe toimetuse fotograafidel kasutada korraldajate puhkeruumi.

Suur oli meie üllatus, kui avastasime peale festivali lõppu, et samas ruumis asunud külmkapist on puudu kolm pudelit vahuveini. Tühjad pudelid aga olid peidetud ühte käepärasesse pappkasti. Samuti oli külmkapist võetud jäätist.

Ma ei taha kedagi nimeliselt nimetada (ega rikkuda häid suhteid muidu hea koostööpartneriga), kuid lugu on ju markantne. Kujutate ette – tegemist on Eesti ühe tuntuima meediakanali personaliga, kes igal päeval jagavad tõde ja õigust Eesti avaliku elu tegelastele, häbistades neid nende suuremate ja väiksemate üleastumiste eest ja siin järsku – selline üllatav lugu.

Ega me pole kitsid, poleks kindlasti keelanud maiustada jäätisega, ega ka šampust, kui oleks küsitud. Kuid ju siis on mõne jaoks enesestmõistetav – külas olles vaadata külmikusse, mis seal on. Ja kui midagi meeldib, siis küsimata see ära juua või süüa.

Ülalöeldut arvesse võttes sooviksingi teha ajakirjandusliku hariduse eest vastutavale kateedrile ettepaneku lülitada ajakirjanike väljaõppe osaks mõned elemtaarsed käitumisjuhised. Näiteks, et töökohustusi täitma minnes ära nõua oma naisele või lastele mingeid tasuta hüvesid (sest seda võib käsitleda ka kui korruptsiooni). Ning – kui teistele epistlit loed, siis ära ise võõrast šampust himusta.

Ja siis võiks veel rääkida alkoholi tarvitamisest töökohustuste täitmise ajal, ja muust ebasündsast käitumisest, mis ehk ei ole sobilik inimestele, kes peavad end ühiskonna valvekoerteks, neljandaks võimuks ja paljudeks muudeks üllasteks asjadeks.

Kas sa tahad, et ma valetaks?

Et Õllesummer on vaieldamatult Eesti edukaim meelelahutusüritus, mida külastab väga palju inimesi, siis on mõistetav, et meie tegevuse vastu tunneb huvi ka ajakirjandus. See lihtsalt käib asjaga kaasas.

Kui vahel tundub, et oleme juba kõigest, millest Õllesummeriga seoses võib üldse rääkida – kümneid kui mitte sadu kordi juba rääkinud, siis mõned küsimused on igavesed ja paistab, et ei kao kuhugi.

Üks, mis on kindel, kui Õllesummer läbi saab, kordub aastast-aastasse üks ja sama tsirkus. Kohe järgmise päeva hommikul helistavad ja kirjutavad meile ajakirjanikud, et esitada kolm kõige olulisemat küsimust:

Palju inimesi Õllesummeril käis?
Mitu liitrit õlut ära joodi?
Kui palju korraldaja kasumit teenis?

Sel aastal küsiti seda juba reedel, kui üritus oli alles poole peal...

Püüdsime ausalt vastata

Mitmeid aastaid püüdsime ausalt vastata, et me ei tea vähem kui 24 tundi peale ürituse lõppu, mitu inimest täpselt Õllesummeril oli. Et me ei oska öelda, millised täpselt olid ürituse kulud ja tulud. Meil pole infot selle kohta, mitu liitrit õlut, vett või mahla joodi, sest me ei müü ise ei alkohoolseid jooke ega karastusjooke ega isegi mitte vorstikesi ja hapukapsast – sellega tegelevad Õllesummeril osalevad ettevõtted, kes ei anna meile aru oma müügitulemuste kohta.

Nüüd mõistan, et kõik need müüdid Õllesummeri meeletu kasumi ja salapäraste rahaasjade kohta ongi sellest alguse saanud, et proovisime rääkida asjadest nii nagu nad on.

Et teada ligilähedaseltki, kui palju inimesi tegelikult Õllesummeril käis, on vaja üle lugeda kõik ühepäevapiletite kontsud, mis väravas pileti küljest ära rebitakse. Neid on üle poolesaja tuhande, see võtab aega.

Õllesummeril on mõistagi eelarve, kuid lõplikud kulud selguvad ikkagi siis, kui kõik arved on laekunud. Osa arvetest aga alles laekub alles augustis-septembris.

Aastaringsed kulud

Üldse on keeruline rääkida Õllesummeri kuludest ja tuludest.

Oleme üks väheseid Eesti üritusi, mille korraldajad tegelevad ühe üritusega aastaringselt, seega teeb Õllesummerit korraldav äriühing kulutusi aastaringselt. Töötajate palgad, kontori üür ja teised igakuised kulud on osa “Õllesummeri kuludest”.

Seega, kui olla lõpuni aus, pole olemas Õllesummeri kulusid ja tulusid, ega ka kasumit. On Õllesummerit korraldava ettevõtte tulud ja kulud ja ärikasum, mille kohta esitatakse peale majandusaasta lõppu äriregistrile aruanne.

Varasematel aastatel olengi soovitanud ajakirjanikel lugeda meie järgmise aasta majandusaasta aruannet, mis on täiesti avalik dokument. Igaüks võib seda lugeda. Tõsi, seda saab näha alles järgmisel kalendriaastal ning mõistagi see vastus ei rahulda ajakirjanikke.

Suhtekorraldajad ütlevad, et head meediasuhted eeldavad ausust ja avatust, mis lühidalt tähendab, et tuleb vastata ajakirjanike küsimustele ning vastata neile ausalt.

Kui aga vastasime varasematel aastatel ausalt, et ei tea, mis on meie kulud ja tulud, siis avaldati pealkirju stiilis “Õllesummer varjab kasumit” ning algasid jutud “Õllesummeri kahtlastest rahaasjadest”, mis elavad meedias siiamaani oma elu.

Mõned meediaväljaanded on varasematel aastatel läinud koguni nii kaugele, et on ise kokku pannud oma ettekujutuse “Õllesummeri eelarvest” ning jõudnud laest võetud arve kokku liites ja lahutades kosmiliste kasuminumbriteni.

Kui see hiljem ametlikus majandusaasta aruandes ei kajastu, siis on avaldatud kahtlusi stiilis: “Ju nad siis varjavad tegelikke tulusid”...

Et meediale vastu tulla

Viimastel aastatel olen niisiis hakanud tõe rääkimise osas alla andma ning tulnud meediale vastu ja – nimetagem asju õigete nimedega – manipuleerinud faktidega lihtsuse huvides.

Et meediale vastu tulla, oleme andnud väga esialgseid ja umbkaudseid hinnanguid selle kohta, kui palju inimesi käis Õllesummeril. Huvitaval kombel sellest täiesti piisab, et meedia meid rahule jätaks.

Sel aastal kavatsen kõigile küsijatele vastata, et tulud jäid samasse suurusjärku kui varasematel aastatel. Tõde on see, et mul pole õrna aimugi. Võimalik, et kulud olid suuremad kui tulud, võimalik, et olid väiksemad. Kui suured või väikesed, seda ma vähem kui 48 tundi peale festivali lõppu lihtsalt ei tea ega saagi nii lühikese ajaga teada.

Arvan, et järgmisel aastal annan alla ka õlleküsimustega seoses ning hakkan andma vastuseid liitri täpsusega. Ütlen näiteks, et müüdi 21 000 liitrit õlut, 17 000 liitrit karastusjooke ning 32 000 liitrit vett. Ühtlasi kulus 143 000 papptaldrikut ning 179 000 joogitopsi.

Keegi, isegi mitte mina ise, ei saa neid numbreid tegelikult kontrollida.

Paradoks aga seisneb selles, et lihtsustada ja ümardada on lihtsam kui tõtt rääkida. Faktitäpsuse eest karistatakse kuulujuttudega. Ligikaudsed numbrid aga sobivad ajakirjanikele paremini kui tegelik asjade seis.

Hakkame kõik midagi kontrollima!

Olen mitu kuud imestanud, kuivõrd visa vastupanu osutab majanduskriisile avalik sektor. Erasektoris on kümned ja kümned tuhanded inimesed kaotanud töö. Oleks loogiline, et ka avalik sektor tõmbub ühes majanduse üldise kokku tõmbumisega kokku – kuid võta näpust.

Ma ei räägi siin sellest, et Riigikogu liikmete palgad külmutati nende kõige kõrgemas seisus, mille tulemusel üldise palgalanguse taustal on üks bastion, mida tegelik elu ei puuduta.

Valitsus taotleb endale küll õigust armee tänavale tuua, kuid liigseid ametnikke tänavale saata ei suuda isegi nemad. Kukub nii välja, et ametnike armeed ei võta miski.

Igal ametnikul oma osakond
Niipea, kui algab Õllesummeri reklaamikampaania ei tule kaua oodata telefonikõnesid kõikvõimalikelt ametkondadelt, kellele on antud mingigi kontrolliõigus.

Igaüks soovib siia midagi kontrollima tulla ja mõistagi nõutakse kontrolltegevuse teostamiseks ürituse korraldajalt (ehk siis minult) akrediteeringut festivalile 5 päevaks.

Sellel aastal olen saanud kõige huvitavamaid telefonikõnesid Tallinna Ettevõtlusametist.

Linna kodulehelt saab vaadata, mis osakonnad selle ameti koosseisu kuuluvad. On ettevõtluse arendamise osakond, turismiosakond, linna äriühingute järelvalve osakond, reklaamimaksu osakond, hinna ja tarbijakaitse teenistus ning eraldi osakond, kuhu kuuluvad praktikandid.

No ja eks iga osakond leiab, et on midagi, mis vajaks kohest kontrolli!

Huvitav, kas nad seal ametites omavahel ei suhtle – miks peab ühe ja sama piiratud territooriumi kontrolliks rakendama igast osakonnast eraldi spetsialiste – äkki moodustaks delegatsiooni, kes tuleks kõik korraga.

Kui oleme ühele ametnike kaaskonnale sissepääsuload vormistanud, siis helistab juba järgmine – kui ütlen, et olen sellest ametist juba inimesi akrediteerinud, siis seletatakse, et nad on eraldi osakond ja kõik algab otsast peale.

Mis nad siin täpselt teevad ja millega tegelevad jääb mulle sügavaks saladuseks.

Kontrollreidid esindajat kaasamata
On mõned ametkonnad, kellega Õllesummeril on aastatepikkune hea koostöö. Näiteks Päästeameti töötajad teevad festivali ajal mitmeid kontrolle ja loomulikult kaasavad nad kontrollreidile ka festivali esindaja. See on väga tähtis, sest siia koguneb kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi ning meie ühine eesmärk on kontrollida, et kõik festivalil vastab ohutusnõuetele.

Ettevõtlusametnikud peavad aga loomulikuks, et käivad siin ja kontrollivad midagi ning isegi ei anna ürituse korraldajale teada vaatlustulemustest. Looda sa seda, et nad kaasaksid kedagi korraldaja esindajatest!

Jah, pean tunnistama, et sel aastal hinna ja tarbijakaitse teenistus saadab mulle minu isiklikul palvel igahommikuse aruande eelmisel päeval teostatud kontrolli kohta. Aga nendes raportites ei täpsusta, milliste festivalil kaubitsevate firmade suhtes neil on olnud pretensioone ning mis laadi need pretensioonid on täpselt olnud.

Kuidas me nii saame tagada, et meie koostööpartnerid reegleid järgiks, kui meile ei öelda, kes neid rikub?

Kus on kassaaparaat?

Kontroll kontrollijate üle on aga ka vajalik. Keegi usin bürokraat nimelt tegi siin eile ettekirjutusi selle kohta, et ettevõtetel puuduvad kassaaparaadid. Noh, neid kassaaparaate pole nimelt seaduse järgi avalikel üritustel üldse vaja. Uurisime siis, et kas linnaametnikud kavatsevad meie klientide ees ka vabandada, et neile asjatult tüli tehti. Nagu ma aru saan, on nad kuhugi ametisse vestlusele kutsutud ja selle vestluse asemel siis teatataksegi, et valehäire.

Naljakas küll, aga tõsine asi

Mõistagi ma utreerin pisut, aga kõik see kentsakus räägib sellest, kuidas tegelikult tõsine küsimus on lahendamata.

See seisneb selles. Suur osa avalikust sektorist eksisteerib selleks, et pakkuda ettevõtetele erinevaid teenuseid – näiteks väljastada lubasid, kontrollida turul kehtivate reeglite täitmist jne. Kui ettevõtteid jääb vähemaks, nende tegevuse maht väheneb, siis väheneb ka nõudlus nende ametnike teenuste järele. Kui neid, keda kontrollida on vähem, siis on ilmselt ka vähem vaja kontrolöre.

Ma saan inimlikult aru, et inimesed püüavad oma kohti õigustada, kuid midagi pole teha – igavesti selline nali kesta ei saa.

Ma mõistan küll, miks nii mõni eelistab olla pidevalt kontorist väljas midagi kontrollimas – eks ikka kartes, et muidu tuleb keegi teda kontrollima ja avastab, et seda, mida kontrollida, polegi nagu eriti.

Laste kasvatamata jätmise pärast peabki piinlik olema

Tänastes päevauudistes on mitmel pool kajastatud Politsei statistikat Õllesummeril esimesel päeval alkoholi pruukinud alaealiste kohta. Ma mõistan, et praegu on uudistevaene aeg ja kindlasti on see tänuväärne teema. Lisaksin mõned märkused enda poolt.

Hea uudis madalhoojal

ERR-i uudisteportaal annab teada, et Õllesummeril tabati alkoholi tarbimas 25 alaealist. Delfi aga kirjutab otse: “Õllesummeri 1. päeval tabati 25 purjus alaealist”.

Jääb mulje, et kõik 25 olid alkoholi tarvitanud, kuid see pole nii. Pooltele neist tehti Politsei poolt hoiatus, mis tähendab seda, et nad tabati küll alkoholiga, kuid veel mitte alkoholi tarvitatuna, ehk kindlasti mitte purjus.

Kimpus vanemad, mitte meie

Ohtuleht.ee on samadele numbritele pannud külge rasvasema pealkirja: “Õllesummer taas alaealiste napsutajatega kimpus”. Tegelikult ei ole me nendega põrmugi kimpus, sest neid paarikümmend napsutanud või napsutada kavatsenud alaealist ei pane sellises inimhulgas tähelegi.

Kujutan ette, et purjus lastega on kimpus esmalt nende vanemad, kes peavad oma lastele politseisse järgi tulema ja trahve maksma. Aga eks see ole vanematele hea õppetund - ei kool, ühiskond ega isegi mitte Õllesummer ei tee nende tegemata tööd.

Kindlasti on piinlik, kuid oma laste kasvatamata jätmise pärast peabki piinlik olema.

Sõbrad teevad rumalusi

Tunnustan politseid selle eest, et neil õnnestus tuvastada kaks juhtumit, kus täisealised pakkusid alaealistele alkoholi. Kahjuks ongi alaealisele alkoholi muretsejaks tihti täiskasvanust saatja või ka juhututtav.

Kui alaealiselt ei saa alati nõuda oma peaga mõtlemist, siis täiskasvanud inimene, kes ostab alaealisele alkoholi, peaks endale aru andma kolme asja kohta:

Esiteks tekitatakse sedasi toimides alaealisele endale probleeme – juhul kui ta sattub turvateenistuse või politsei valvsa pilgu alla. Päris kindlasti järgnevad sellele sekeldused. Teiseks tekitatakse probleeme ka noore vanematele, kel tuleb tegemist politseiga ning kes peavad maksma trahvi. Kolmandaks on alaealisele alkoholi ostmine samuti seaduserikkumine ning nagu esimene päev näitab, täitsa avastatav ja tuvastatav.

Numbrid on väikesed

Igal juhul on Õllesummeri numbrid väikesed kui võrrelda neid paljude teiste Eesti üritustega.

Näiteks tabati Viljandi Folgil möödunud aastal üle 120 purjus alaealise. Seda on tõesti rabavalt palju. Õllesummeril käib kolm korda rohkem rahvast ning Õllesummer kestab kauem kui Viljandi Folk.

Kui samade suurusjärkudega opereerida, oleks taluvuse piiriks Õllesummeril neljasaja alkoholijoobes alaealise ringis. Praegused numbrid näitavad, et olukord on kenasti kontrolli all.

Õllesummeril käib viie päeva jooksul 70 000 – 80 000 inimest. Ühe õhtuga tabati Pühajärve jaanipäevaürituselt, kus oli parimal juhul mõni tuhat inimest, 16 joobes alaealist. Õllesummeril oli eile aga kümneid tuhandeid inimesi.

Või siis möödunud aasta Punklaulupidu, mida austas oma kohalolekuga ka Vabariigi President. Sel üritusel viibis parimal juhul 5000 osavõtjat - ühe õhtuga tabati 12 napsutavat alaealist.

Kõige markantsem juhtum oli aga möödunud aasta septembris toimunud suvelõpu suurkontserdil Tele 2 Go Live! lauluväljakul, kus politsei koostas ühe õhtuga 126 väärteoprotokolli, milledest 38 olid seotud alaealiste alkoholitarvitamisega.

Kontserdikorraldajad ise rõhutasid, et kontserdi alal ei müüda alkoholi ega ka lasta sisse alkoholi tarvitanud isikuid.

20 - 25 000 inimest

Loo moraal on aga see, et esimese päeva politseistatistika näitab, et Õllesummer pole mitte ainult edukas, vaid ka üsna rahulik üritus, kus hoolimata suurest rahvahulgast võib end turvaliselt tunda.

Eilsel Moby kontserdil, mis oli lihtsalt fenomenaalne, oli 20 – 25 000 inimest. See oli kindlasti üks suve suursündmusi muusika vallas.

Muusikasündmusi ootab ees veel kõigil allesjäänud päevadel. Täna – Mumyi Troll, homme - “Raudmehe rännakud”, ülehomme – Tanel Padar & The Sun, pühapäeval – Kerli.

Ma kutsuks üles järgima Õhtulehe tänase juhtkirja:

“Võta sina sedasinast Õllesummerit kui üht suurt kontserti väga paljude heade esinejatega, kus ka joogid vabalt saadaval. Pileti hind esinejate peale ära jagada, ei tule ükski neist sulle kallilt kätte. Naudi siis seda headust ikka kõigi meelte ja terve mõistusega. Eks ole ju pidu selline, nagu osalejad selle teevad. Tee siis endale ja teistele hea ja mõnus pidu. Head ilma!”

Head ilma ka Teile, Õllesummeri sõbrad!

Kui me nii teeks, aetaks meid Raekoja platsil vardasse

Tänan kõiki, kes võtsid vaevaks esitada elu24.ee vahendusel mulle küsimusi. Suur aitäh, kõigile küsijatele. Mõned küsimused olid muidugi lõbusamad kui teised.

Näiteks taheti teada, kuidas õnnestus “padukarsklasest ja taimetoitlasest” Moby Õllesummerile meelitada? Ning tunti huvi: “Kas ta ikka on aru saanud, kuhu ta tuleb?”

Vastasin nii:

“See on tõsi, et me teda õlle ja šašlõkiga siia ei meelitanud. Sellise kaliibri staare on üldse keeruline õlle ja šašlõkiga meelitada.

Moby on olnud peaesineja üle maailma suurtel festivalidel ja vaevalt meil rohkem õlut juuakse kui Glastonbury või Roskilde festivalidel.

Peamine argument on ikkagi see, et me suudame garanteerida Moby'le publiku. Suudame korraldada kontserdi nõutaval tehnilisel tasemel lava, valguse ja heli poolest. Oleme üle kümne aasta olnud usaldusväärne kontserdikorraldaja.

Ning muuhulgas tagame Moby'le ka tema nõudmistele ja maitsele vastava toitlustuse, ilma õlle ja šašlõkita.”

Päris huvitava mõttekäigu leidsin ka järgmisest küsimusest: “Miks on Õllesummeril pilet?” Nimelt pahandab keegi küsija: “Miks pean maksma selle eest, et tulen tarbima teenuseid? Oma tulu peaksite saama ju müügipindade rendist ja esinejatele makstava summa ka sealt. See ju sama, et kauplus võtab sisse mineku eest raha!”

Mis ma muud oskasin vastata, kui juhtisin tähelepanu, et “ka Rimi või mistahes muu kauplus küsiks Teilt raha, kui seal esineks Moby”.

Tänu sellele, et Õllesummeri sissetulekud ei tule vaid piletitulust, maksab Õllesummeri pilet kõigest 10 eurot. Sisuliselt on see sümboolne tasu nende sadade kontsertide eest, mis siin toimuvad.

Õllesummerit on tihti võrreldud Oktoberfestiga – ja eks ta algselt oligi mõeldud pigem Oktoberfesti kui maailma muusikafestivalide sarnasena, kuid ajad muutuvad. Seega ei tulnud suure üllatusena, et selline võrdlus ka ühele küsijatest pähe tuli.

Küsiti aga nii, nagu varem pole küsitud: “Kui võrrelda omavahel Õllesummerit ja Oktoberfesti, siis kumb on parem, kas Oktoberfest või Õllesummer? ”

Oktoberfest on osavõtjate arvu poolest Õllesummerist mitmeid kordi suurem üritus ja ma usun, et õllesõpradega, kes Oktoberfestil igal aastal käivad, poleks mõtet isegi vaidlema hakata, et nad võiksid selle asemel tulla Tallinna Õllesummerile.

Kuna küsiti, kumb on parem ja võisin vastata nii nagu ise arvan, siis vastasin loomulikult, et Õllesummer on palju parem.

Erinevus seisneb selles: “Oktoberfestil pannakse hommikul šlaager käima ja tehakse õllekraanid lahti ning nii see kehtib õhtuni. Kes on Oktoberfestil käinud, see teab, et Õllesummer on selle kõrval lausa karsklaste kokkutulek või suvepäevad. Kui me siin midagi sarnast üritaks korraldada, siis aetaks meid Raekoja platsil vardasse.”

Ülejäänud küsimusi ja vastuseid saad lugeda siit:
http://www.elu24.ee/?id=138703

Kui julged, siis küsi!

Esmaspäeval vastan kella 12 paiku Elu24.ee lugejate küsimustele. Oma küsimuse saad jätta siin: http://www.elu24.ee/?id=137943

Teritage keelt!
Marje